lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

„Kassipojaga mängimine on parim teraapia!”

Näitleja Malle Pärn naudib oma kassi ja õuetihaste seltskonda, kuid salamisi unistab ka suuremast majapidamisest, kus oleks kitsed, lambad ja vutid.

Millised lemmikloomad on teie peres olnud?
Mul on elu jooksul olnud päris mitu kassi, enamus mustad. Ja kõik erineva karakteriga.

Millal teile loomad meeldima hakkasid ja kes loomadest on olnud siiani kõige lemmikum?
Mulle on alati loomad meeldinud. Eriti hobused. Imeilusad ja väga kummalised loomad. Kui ma väga väike olin, siis ema nägi minuga vaeva, sest siis oli tänava ääres ikka mõni hobune, kes peremeest ootas, ma tahtsin neile alati rohtu anda. Asjatult püüti mulle selgeks teha, et võõras hobune võib hammustada. Ei hammustanud keegi. Ratsutanud olen ainult üks kord elus, Ameerikas, ühes rantšos. Üpris hirmutav oli nii suure looma seljas istuda, ja maa oli natuke mägine. Aga ta kõndis üsna rahulikult. Ei mingit uljast kappamist. Jäin ellu.
Loomalapsed on muidugi eriti armsad. Kassipoeg vist on ikka kõige armsam. See on fantastiline, kuidas ta mängib, missuguseid hüppeid ta teeb, kui osav ja kiire ta on. Kui suurepäraselt ta valitseb oma keha! Eriti naljakas on, kui ta ennast enda meelest hirmuäratavaks teeb, saba püsti ja karv kohevil, külg ees hüpleb. Ma usun, et kassipojaga mängimine on parim teraapia. Ja kassiga tuleb võimalikult palju mängida, mängimisega võidab omanik ta usalduse.

Millised loomad olid teie lapsepõlvekodus?
Kui ma laps olin, siis oli meil isegi lehm, loomulikult kanad, ja ikka oli ka mõni notsu. Mõned aastad elasime Tartus, praeguses Staadioni tänavas, siis oli meil ainult üks lumivalge jänku, kelle nimi oli Pipi.
Mu ema pidas kanu isegi Tallinnas, Liival. Ja paari aasta jooksul olid meil ka mõned pardid, sest meil oli aias kohutavalt palju tigusid, pardid olid nende üle väga rõõmsad. Muudkui taarusid ringi ja plaksutasid rohu sees nokkasid. Ikka kasvatasime nad kõik tibudest üles, nii pardid kui kanad.

Praegu on teil suur must kass, kuidas tema teie perre sattus ja kui vana ta on?
Jah, ta nimi on Kurri. See ei ole minu pandud nimi. Kolisin Tallinnast ära ja ostsin väikse maja maal, eelmise omaniku kass jäi minu juurde. Vanust ma ei teagi, võimalik, et ta on sama vana kui mina. Kassiaastates. Aga ta on ka sama krapsakas kui mina. Pole me kumbki veel mingid tudikesed. (Naerukoht.)
Ta on õuekass, sellepärast ei saanudki eelmine omanik teda uude kodusse kaasa võtta, ta ei oleks seal ju kodunenud. Ta magab lakas, seal on talle soe pesa tehtud, ka on seal palju heinu. Ta saab vabalt sinna minna ja sealt välja tulla, millal tahab. Läheb mööda isiklikku redelit üles ja tuleb alla, kui kõht tühjaks läheb. Ta on üsna iseseisev, kui ma olen paar päeva ära, Tartus lapselapsi hoidmas, ega ta siis väga näljane ei ole, kui ma tagasi tulen. Siin on palju hiiri, küllap ta neid püüab, kui kõht tühjaks läheb. Paraku ka linde, aga ma ei saa ju teda takistada. Talveks paisub ta suureks ja kasvatab paksu kasuka selga, suvel on ta poole väiksem.

Kuidas kass koertega läbi saab?
Ma pole teda kunagi koertega suhtlemas näinud. Naabri koer käib aeg-ajalt "külas". Salaja, sest ta ei ole eriti seltskondlik. Üle-eelmisel suvel kadusid salapäraselt lindude väiksed rasvapallid, mis olid liiga madalale riputatud, ükskord tabasin ta teolt. Seadsin need siis kõrgemale ja ostsin nende jaoks mõeldud traatvõrestiku. Mitte et mul kahju oleks, aga ma ei jaksa neid niipalju osta, kui tema kõhtu mahub. Ja minu maja ta ju ei valva.
Aga kord nägin rebast aias ringi kõndimas, läksin siis piiluma, tegin tasakesi välisukse lahti. Rebane jalutas minust mööda, umbes paari meetri kaugusel uksest, aga minu kass istus välistrepil ja vaatas ka rebast. Väga rahulikult. See oli päris kummaline. Rebane jälle ei pööranud temale ka üldse tähelepanu. Läks oma teed, nina maas. Nad vist polnud omavahel tuttavad.

Mida arvate sellest, et kui must kass üle tee läheb, et siis pidavat ebaedu olema?
Ei oska midagi öelda. Pole täheldanud neid seoseid. Eks väike jõnksatus käib läbi küll, kui must kass üle tee jookseb. Aga tagasi ei ole ma kunagi pööranud. Väga tõsiselt ma seda ei võta. Pealegi on mul ju endal peamiselt just mustad kassid olnud, järelikult peaks mul nendega olema head suhted, Miks nad peaksid mulle ebaõnne tooma? Kolmeteistkümnendat ja reedet ma ka ei karda, see on mul enamasti just tore päev. Aga vaat peeglit küll lõhkuda ei taha.

Kas teie kodukohas on näha olnud ka kodutuid kasse ja koeri?
Mina isiklikult ei ole näinud. Maal on nii koerad kui kassid ju majapidamises vajalikud loomad, neil on omad ülesanded, linnas on nad nii-öelda perekonna lemmikud, ärahellitatud mängu- või jalutuskaaslased. Vallakeskuses on neid küll nähtud, seal on ka inimesi, kes neile siis peavarju annavad ja neile omanikud otsivad.
Minu aias käivad metskitsed, sel talvel kolmekesi, eelmisel talvel käisid neljakesi. Nad söövad ära õunad, mis ma olen puude alla jätnud. Hea, mul pole vaja neid sealt ära koristada. Nägin ükskord isegi rebast õuna söömas. Jänkud jooksevad ka ringi.

Millist toitu te oma lemmikule annate ja milline on tema lemmiktoit?
Eks peamiseks kujuneb ikka kassitoit, sest seda saab pikemaks ajaks varuda. Aga annan ikka ka päris toitu, toorest hakkliha, kodujuustu, kala, piima, hapukoort, praetud maksa. Ta on hea isuga. Kunagi oli mul kassipoeg, kelle ma õpetasin maast madalast sööma kaerahelbeputru. Proovisin kord oma Kurrile ka anda, põlgas ära. Mul oli ka üks kass, kes suhtus kuivtoidusse nagu kividesse, ei tundnud üldse huvi. Minu kass sööb küll kõige meelsamini kassitoitu. Nurr läheb kohe lahti, ei tea, mida nad sinna sisse panevad. Ja ega ta seda kõige odavamat ei tahagi.

Kas seoses kassiga mõni naljakas või veider lugu ka juhtunud on?
Meile tuli kunagi Tallinnas üks emane kass, ilmselt majade vahele maha jäetud. Ta lausa trügis tuppa, ja näugus väga haledalt. Meil endal oli siis isane kass, kes teda üldse ei sallinud, ajas muudkui taga, ja siis läks üsna ülbeks, käis kodus söömas, magas natuke ja kõndis minema. Läksin talle ükskord järele, paar tänavavahet edasi lipsas ühe maja aia alt sisse. Ju siis leidis endale teise kodu.
Noh, see külaline sünnitas jaanipäeva hommikul meile viis poega, kolm vesihalli pika karvaga, ühe musta valgete käppade ja maniskiga ja ühe vöödilise. Must oli ainus poisslaps, ilus ja majesteetlik, panime talle nimeks Adonis. Ühe halli jätsime endale, teistele otsisime uued kodud. Vaat see oli alles aeg, kui need viis mul toas madistasid, ükskõik mis kella ajal, vahel läks keset ööd lahti niisugune tramburai, et unest võis ainult unistada. Ja loomulikult magasid nad kõik minu juures voodis. Niipalju kui nad magasid.

Kuna olete ise näitleja, siis kas on tulnud kassi või mõnda teist looma ka laval mängida?
Mängisin Ugalas olles "Mowglis" šaakalit, kes oli üks paha tegelane. Minni Hiirt mängisin Vanalinna Stuudio laulumängus “Miki Hiir ja Must Tont”. Teatrikoolis pidime kõik esimesel kursusel käima loomaaias, ja tegema sealt mõnda looma, mina tegin lumeleopardi, sest ta meeldis mulle loomaaia loomadest kõige rohkem. Niisugune rahulik, majesteetlik, jõuline ja salapärane. Ja ilus. Mu tütar on mänginud nelja kassi, üht neist koguni kahel korral (Peemot "Meistris ja Margaritas") ja üks oli muusikalis "Kassid", kus terve lava oli kasse täis. Kõik tema kassirollid on olnud erinevad. Ja väga toredad.
Saabastega Kassi olen ma tahtnud mängida, pole siiani õnnestunud. Oma telesaates sain kassi mängida, kui lastele kassimuinasjuttu rääkisin. Raadio unejuttudes olen ma ka kasse mänginud.

Kas plaanite tulevikus võtta veel mõnda looma oma koju?
Olen mõelnud küll, aga ma ei tea, kas ma suudan seda mõtet teoks teha. Võtan hoogu. Võiks võtta kitse ja koera, ja võiks pidada kas kanu või ehk hoopis vutte. Nad tuleb muidugi panna võrgu alla, sest siin on mitu kulli ringi lendamas. Lambaid võiks pidada, nemad niidaksid muru ära. Loomad seovad kodu külge, aga mina tahan lapselapsi vaatamas käia. Ja siis tuleks talveks heina teha. Küülikud oleksid ehk jõukohasemad. Aga nemad ei anna jälle piima ega mune. (Naerukoht.)
Koera ei ole meie peres kunagi olnud, see nõuaks natuke õppimist. Aga maal peaks nagu koer ikka olema. Mõtlen selle peale päris tõsiselt. Tõukoera ma ei taha, nendega on vist liiga palju tegemist, hellikud sellised. Ehkki taksikoer mulle meeldib, ja Jack Russell.
Praegu on mul muidugi oma sadakond tihast, kes iga päev tulevad süüa otsima ja vaatavad aknast sisse.

Hillar Kohv

 

0 kommentaari Lisa kommentaar