lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Kassikohviku nurruv personal

Tallinnas tegutseb vahva ­kassikohvik. Tartu maanteel on iga kass kuningas. Või nagu kuninga kass.

Kes tahab, võib kassikohvikusse minna Londonis, Viinis või Pariisis, Tokyos, Peterburis või Krasnojarskis. Mullu sügisest aga ei peagi selleks enam teise maailma otsa sõitma, piisab Tallinastki, kus säärane kohvik on juba pool aastat täiesti olemas, Tartu maanteel otse Stockmanni kaubamaja vastas, Nurri nimeks, nagu ühele korralikule kassikohvikule kohane.

Kassid või lambad?
Idee kassikohvik avada sai Nurri perenaine Helen Jõudna mullu kevadel Ringvaate saatest, kus näidati üht Londoni kassikohvikut, mis hakkas Helenile kohe kangesti meeldima. Hiljem nägi Helen telekast Uus-Meremaal tegutsevat lambakohvikut ka, mis talle samuti kangesti meeldis, aga selleks ajaks oli tal kassikohvik juba loodud ja kasside pealt lammaste peale üle minna pole niisama lihtne, kuigi iseenesest võiks. Nii teoorias. Helenit ajab see mõte naerma.
„Ei-ei! Lambakohvikut ma ikka ei tee!“ ütleb ta, ja seda ka, et ei tohigi enam telekat vaadata, mine te, mis hull idee sealt jälle pähe kargab ja pidama jääb.
Igatahes kassikohviku mõttest ta enam lahti ei saanud. Raamatupidajast Helenile polnud loomad võõrad. Lapsepõlvest saadik oli ta pidanud tervet hulka pisi- ja suuremaid loomi: hamstreid ja merisigu, kilpkonni, õdedel olid rotid. Võõrad polnud Helenile ka kassid, neidki on peetud. Kodus on tal triibik, Nipi nimeks, aga pärast toda telesaadet pöördus Helen looma- ja kassiusust kassikohvikuusku.
„Parasjagu olin lapsega kodus ka ja uute ideede ootel,“ meenutab Helen.

Keeruline algus
No ja siis ta haaraski härjal sarvist, aga  ega see nii lihtne olnud, et nähtud-mõeldud-tehtud.
Nõu küsida polnud kelleltki, sest Eestis ühtegi kassikohvikut polnud. Esialgu tuli uurida-puurida, kuidas ja kas säherdune asi üldse võimalik on. Helen oli valmis ka selleks, et peab muu hulgas taotlema loomaaia pidamise loa. Loomakaitseseaduses olla niisugune punkt, et sihukest luba on vaja, kui näidata loomi avalikult rohkem kui seitse päeva aastas.
Lõpuks leidis keskkonnaamet siiski, et kodukass on kodukass, liigikaitse ja uurimistööga kassikohvik ei tegele ja loomaaia pidamise luba ei ole vaja. Aga ruumide leidminegi polnud kerge. Kui mõni korteriühistu rendibki maja all ärile ruume, ei ole sugugi iga ühistu nõus rentima ruume ärile, kus võimutsevad kassid. Stockmanni kaubamaja vastas sellised ruumid siiski leiti ja poole aasta pärast avas kassikohvik uksed.

Kuus kena kassi
Nurris elab kuus kassi. Kõige vanem ja tähtsam karjas on mustavalgekirju üle aastane emand Domino nagu jokker, pool nägu valge, pool must. Tähtsuselt teised on Triinu ja Molly, üks laiguline ja teine kilpkonnavärvi pruun preili. Kolmandad on kolm pooleaastast noorhärrat: mustavalgekirju Susser-Vusser, triibuline Munchkin ja karvane Karvapall, kõik lapseohtu ja emandatele-preilidele nagu natuke laste eest.
Kõik peale tallinlasest Karvapalli kolisid pealinna hea elu ja ninaesise peale Haapsalu koduta loomade varjupaigast. Inimeste vahel rahulolevalt patseerivaid ja lesilas põõnavaid kasse vaadates paistab, et tasus ikka see tulek ära küll.
Igaühel on oma lemmikase ja –pesa. Molly näiteks eelistab uinakut teha leti taga ja Domino aknalaual. Karvapall eraldub põhjalikumaks põõnamiseks oma ruumidesse, mis on Nurris kah otse loomulikult olemas, kui kassidel saab külalistest villand. Igaühel on oma lemmikmänguasjad, lemmiksöögiaeg ja otse loomulikult ka lemmikkülalised, lemmiksüled ja lemmikseljad, kus aega veeta.
Kõige tasasema loomuga on karjas Triinu. Kõige mänguhimulisemad on Munchkin ja Susser-Vusser. Omavahel on Munchkin ja Susser-Vusser suured sõbrad, magavad koos, mängivad koos ja patseerivad kahekesi ringi justkui mustavalgekirju-triibuline paarisrakend. Nemad on igas asjas algatajad ja initsieerijad. Karvapallile jälle meeldib Munchkini ja Susser-Vusseri mängu pealt vahtida. Domino jumaldab ritvu ja sulgi. Susser-Vusser on kõige kõvem inimestele kukileronija.

Varjupaigakasside vahetused
Üks õige kohvikukass ei tohigi olla arg ja häbelik, ja Haapsalu kassid ei ole. Peale selle tulid nad kambaga ja olid juba harjunud kokku elama. Heleni sõnul olid Haapsalu kassid justkui kohviku jaoks loodud: sotsiaalsed, leebed ja said omavahel hästi läbi.
Tallinlasest Karvapalli lapsendasid Domino, Triinu ja Molly ja sulatasid karja peaaegu et päeva pealt. Mis see lapsenarmas siis kamba peale ära ei ole! Kuuepealise karja pealik, nagu öeldud, on Domino. Selle järgi saab aru, et tema sööb esimesena. Lapsed muidugi trügivad vahele, aga laste asi, lastele trügimist pahaks ei panda. Ontlikus kassikarjas pole see lihtsalt kombeks.
Enne seda, kui Haapsalu kassid Nurrisse kolisid, elutses Nurris terve rida Tallinna kasside turvakodu asukaid, kellest kümmekond leidis kohvikukülaliste seast ka omale pärisinimese ja päriskodu. Kassikohvikut plaaniv Helen tahtis muu hulgas kummutada ka arusaama, et tänavakass on must, haige ja tige, ning aidata kodututel kassidele kodu leida. Kassikohvik oli selleks hea võimalus.
Muu hulgas aga tähendas see ka seda, et kasside seltskond kohvikus üha vahetus. Karjasuhted läksid sassi, hierarhia pöörati pea peale. Kassidele sihuke asi ei meeldinud, neil võtab uue koha ja seltsilistega harjumine kõvasti aega.
Siis läkski nii, et enam kohvikust ühtegi kassi ära ei anta, Haapsalu varjupaiga asukaist said Nurri püsikassid, pärisperemehed ja kuningad. Muu hulgas tõid nad endaga pealinna kaasa ka Haapsalu varjupaigas aegade ja põlvkondade jooksul põlistatud kombe inimesele kukile karata ja end seal põõnama seada. Nurri külalistele see, tundub, et meeldib. Ja arusaadav: maamuna peal ei saagi olla midagi toredamat kui lonksata kohvi, õlgade peal või süles nurru lööv kass.

Inimloomade kasvatamine
Päris tavaline kohvik Nurri muidugi pole. Nurrisse minnes tuleb nii mõnegi asjaoluga arvestada, eelkõige sellega, et Nurris on hoopis kass pärisperemees ja kuningas, mitte klient, ja mitte ainult üks kass. Nurrisse mineja läheb kassidele külla, mitte niisama aega veetma ja saiakest haukama. No ja siis ta võetakse suuremeelselt vastu. Kuidas see teisiti saakski olla, kui juba mängus on kass(id).
Kui juba mängus on kass(id) ja hulk päevast päeva sisse-välja voorivaid inimloomi, siis tuleb viimaseid kuidagimoodi ka distsiplineerida, et asjad päris käest ära ei läheks. Nii ei pääsegi Nurrisse kohemaid sisse. Arusaadav ju. Ega külla ju mindagi nii, et sajad aga mauhti uksest keskpõrandale ja patsatad laua taha istuma.
Nurri-kohviku esimene uks on küll lukust lahti, teine aga on lukus nagu ühele korralikule majapidamisele kohane. Tuleb ontlikult koputada ja oodata. Või siis lihtsalt oodata, kuni lahti tehakse, sest ega see ukse taga kolistamine kah mingi asi ole. On üks asjatu tüli ja kära. Ja nagunii tullakse ja tehakse kohemaid lahti.
„Et kassid jooksu ei pääseks,“ arvab inimloom lukus ukse kohta ja nokutab mõistvalt pead. Kassid tõenäoliselt arvavad teisiti, aga ega nad ütlema tule. Näiteks seda, et neil pole vähimatki tahtmist plehku pista. Oma koda ju ikka. Oma voli ja vald. Nii et jah. Kui, siis ehk ümbruskonnas väheke ringi vahtida.
Inimloomade jaoks on ukse kõrvale seatud „Trambi jalad puhtaks!“ silt. See nagu kinnine ukski juba mõjub distsiplineerivalt. Mina igatahes trampisin jalgu hoolega, no ja ega ma ilma sildita oleks ju trampinud. Ja ma sain sisse kah.

Kohvikukasside privaatsus
Aga sellega asi ei piirdu. Peale lukus ukse ja jalgade trampimise sildi on kassikohvikus terve hulk kasside jaoks elementaarseid reegleid, millele inimloomal tuleb alla kirjutada, et siis loodetavasti peab ta neist kinni kah.
Koeri, võõraid kasse ja muid karvaseid-sulelisi kohvikus vastu ei võeta, nii et nendega ei maksa ukse taha trügima tulla. Koerad, võõrad kassid ja muud karvased-sulelised on enamasti tükk maad nõrgema tervise ja närvikavaga kui kohvikukassid, peale selle tekitaks võõrad vastikut segadust, mida kassid ei salli.
Kasse ei tohi sikutada sabast-kõrvadest-karvadest. Magavat kassi ei tohi kiskuda. Kiskuda tähendab paitada, äratada, näpuotsaga puutuda. Uni on püha.
Kui kodus magav kass üles lüüa, ja ega seegi mingi tegu ole, siis läheb ja magab kass varem või hiljem kuskil edasi. Kohvikus aga võib juhtuda nii, et kass ei saa üldse magada, sest sisse-välja voorivad inimloomad ajavad ta „Oi-kui-ilus-kiisu!“ hüüatuste saatel kogu aeg üles. No ja mis sellest siis välja tuleks?! Ei tuleks midagi. Juhtuks see, mis ükskord Nurris juhtus: pole teada, missuguste kirjutamata või kirjutatud reeglite vastu inimloom tol õnnetul päeval eksis, aga lõpuks läks nii, et kohvikupidajal tuli keemilise puhastuse arve kinni maksta.
Seda, et kass külalisele kotti poeks ja külaline kassi kogemata koju kaasa võtaks, ei ole Nurris seni veel juhtunud. Niisama mantlivarrukasse või kotti pugemist ilma kaasavõtmiseta on juhtunud küll, ja Nurri külalistele näikse seegi kangesti meeldivat. Kassidele muidugi ka. Ega nad muidu ju varrukasse või kotti poeks.
No ja kohvikukasse ei tohi kinni hoida ega vastu tahtmist süles ringi tassida. Kass tuleb sülle (või selga) siis, kui ta ise tahab. Vastutasuks võib inimloom kassile einet pakkuda: kohapeal aetavat hakkliha maksast ja kanakoibadest-tiibadest. No ja mõnikord soostub kass siis lausa inimloomaga ühe laua taga pruukosti võtma. Mõnikord jälle ei soostu ka. Tehakse täpselt nii, nagu on tuju.
Oma sööki kassile anda ei tohi. Kassil olgu ikka kassi ja inimloomal inimlooma ninaesine. Ei ole nii, et kohvikukass sööb päev otsa kooki ja moosi ja lakub mokakohvi või koort.

Kass valib inimese
Heleni sõnul on huvitav jälgida, kuidas üks või teine kass endale inimest valib. Igaüks igaühe juurde, selga või sülle ei lähe, igaüks igaühe pakutavat rooga ei söö, igaüks igaühega ei mängi, viibuta ritva ja hüpita suletutti nii palju, kui kulub. Kui ikka üks inimloom ei ole meele järele, ega siis ikka ei mängi küll!
Kõikidele kassietiketi reeglitele ja teoreetilistele ohtudele vaatamata on külaliste näod Nurris nalja täis. No ja kassid, nemad on kah oma eluga rahul. Mis sa hing veel muud tahad kui sooja ja pehmet küljealust, korralikku ninaesist ja kuhjaga meelelahutust iga vanajumala päev. Elu justnagu kuningal. Või kuninga kassil.

Kaie Ilves Foto: Andres Hion

0 kommentaari Lisa kommentaar