lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Kassid ja tervis

Seekordses loos uurin, kuidas on lood Eestis elavate ­kassidega ja nende tervisega. Kas nad on terved või ­haiged, mis teeb loomaarstile kõige rohkem muret. Ja kes oleks õigem inimene nendele küsimustele vastama kui mitte Tiina Toomet, loomaarst, kes loomadega ­tegelenud juba üle 25 aasta.

Kas Eestis elavad kassid on terved?
Tiina Toomet kinnitab, et kassidega probleeme on, kuid tal puudub täna võrdlusmoment teiste riikidega. Aastaid tagasi õppis ta väikelooma veterinaariat Soomes, siis oli tal võrdlusmoment olemas, täna siiski mitte.
Tiina lisab, et palju sõltub ka sellest, kus loomaarst töötab.
„Kindlasti näevad probleeme rohkem need arstid, kes töötavad varjupaikades või hoiukodudes olevate kassidega. Meie näeme rohkem neid kasse, kes on hoitud ja poputatud.“

Kas see tähendab seda, et tõukassid on tervemad kui tavalised kodukassid?
Tiina Toomet sellega nõus ei ole, sest tõuaretuse baas on olnud suhteliselt kitsas, mistõttu on kasside pärilikud haigused veel keerulisem teema kui koertel. Ta lisab, et erinevaid tõukasse ta oma kliinikus väga palju ei näe, pigem käiavad tema kliinikus tavalised kodukassid, kuid see ei tähenda veel seda, et nad oleksid haigemad, neid on lihtsalt rohkem.
Praegu tuleb oluliselt vähem haigusi väljastpoolt. 25 aastat tagasi, kui Tiina Toometi loomakliinik oma tööd alustas, olid kassidel konkreetsed haigused, mida tekitasid konkreetsed viirused ja bakterid, lisaks traumad, mille põhjustajateks kassidele olid koerad, rebased ja kindlasti ka autoõnnetused. Kõik tuli „väljast“ ja sellega oli lihtsam tegeleda, sest see oli konkreetne asi.
Nüüd on kasside eluiga tõusnud, mistõttu tulevad loomaarsti juurde kassid haigustega, mis on seotud vanadusega ja isegi heaoluga (ülekaalulised kassid). Kasside „haiguspilt“ on 25 aasta jooksul muutunud.

Kassid vs koerad
Ma olen ise sageli mõtelnud, kas loomaarsti juures käib rohkem kasse või koeri? Oma koeraga loomakliinikus käies oleksin justkui märganud rohkem koeri, kuid see võib olla äkki petlik.

Kas loomaarsti juures käib rohkem kasse või koeri?
Tiina Toomet kinnitab, et tema kliinikus on suhe selline, et 1 kass vs 3-4 koera.

Kas see tähendab, et kassid on tervemad või on neid võrreldes koertega lihtsalt vähem?
Tiina Toomet leiab, et põhjus on pigem selles, et kassiomanik tuleb arsti juurde vastumeelsemalt kui koeraomanik. Põhjus on lihtne – koeraomanik harjutab oma lemmikut iseendaga kaasas käima, koer on leplikum ja tahab inimesega ka kaasa minna, ta on nõus omanikuga isegi loomakliinikus olema, sest tahab temaga koos olla.
Kassidele (vähemalt enamusele neist) on kodust välja minemine üldse väga vastik. Kliinikusse, kus talle on kunagi süsti tehtud või kõrvu vaadatud, on kassil veel vastikum minna. Kassiomanikul on vaja kodus kass kinni püüda, puuri panna jne. Tiina kinnitab, et heaolumaades jõuabki kass loomaarsti juurde palju hilisemas eas kui koer. See ei ole sugugi mitte hea, sest kasside haiguseid avastatakse palju hiljem, mõnikord isegi liiga hilja, ja seetõttu on neid ka raskem ravida.

Esimene loomaarsti visiit
Mäletan omast käest, et ka koeraga oli esimene visiit loomaarsti juurde äärmiselt keeruline. No vähemalt minu enda jaoks… ma ei ole sugugi kindel, et kutsika jaoks, sest närviliseks muutusin ma ise. Polnud ju varasemat kogemust ja tegelikult mõtlesin, et võiks olla selline koolitus, kus tehakse loomaomanikule selgeks, mida esimesest visiidist oodata, kuidas käituda, kuidas kodus käituda, sest loomad ju tunnetavad väga hästi, kui midagi on teisiti, kui omanik ise närviliseks muutub.

Kas kassi on võimalik kodus ette valmistada esimeseks visiidiks?
Kindlasti on. Puur, millega kass arsti juurde tuuakse, võiks olla kassile ka muidu tore koht, nagu pesa, kuhu kass läheb ka magama, selline tore ja mõnus koht. Arsti juurde tulles võiks puuri panna näiteks mõne riidetüki, millel oleks kodu lõhn. On olemas ka kasside feromoonid, mida on võimalik puuri pihustada.
Looma peaks harjutama sellega, et ta oleks puuris vabatahtlikult, siis on lihtsam kassi ka arsti juurde tuua.
Omanik võib teha sedagi, et võtab kassi, paneb ta puuri ja tuleb lihtsalt loomakliinikusse, nii et kassiga mitte midagi ei tehta. Ja nii mitu korda. Kass harjub uue keskkonnaga ja uute lõhnadega. Kassile võib näiteks lihtsalt süüa anda, et tal oleks mõnus olla, et ta harjuks uue keskkonnaga.
Mida noorem on kass, seda lihtsam on teda harjutada.

Peaks tegema kassidele äkki „kutsikakooli“?
Sel juhul peaksid kassid olema veelgi nooremad kui kutsikad, et nad omavahel tõepoolest mõnusasti läbi saaksid ega stressaks.

Räägime paar sõna ka feromoonidest.
Tiina Toometil on nedega ainult head kogemused. Need on olnud jutuks viimased kümmekond aastat ja tagasiside inimestelt on hea. Kui kassil on stress, siis feromoonid aitavad igati, sest on ju see aine, mida kassiema eritab oma kõhunaha näärmete kaudu, kui loomalapsed on väikesed. See loob loomal kujuteldava heaolu tunde. Tunde, et kõik on igati hästi, turvaline ja mõnus. Tänapäeval tehakse feromooni sünteetiliselt järele ja see lõhn toob loomadele meelde kassiema ja turvatunde.
Üsna uus on Felifriend sprei, mida kasutatakse siis, kui on vaja kahte võõrast kassi teineteisele tutvustada. Kui neile on seda pihustatud, siis arvavad kassid, et nad on ikka väga vanad sõbrad.

Kuid lähme nüüd kassipoegade juurde. Millal peaks kiisu esimene visiit loomaarsti juurde toimuma?
See sõltub paljuski sellest, kust kass pärit on. Tõukasside puhul on tavaliselt kasvataja lasknud teha esimese vaktsiini ja annab uuele omanikule kaasa konkreetsed näpunäited ning juhised. Varjupaikade ja hoiukodude kassid on tavaliselt samuti üle vaadatud. Tiina kiidab siinkohal meie loomakaitseorganisatsioone ja neid, kes kasside varjupaikade ning hoiukodudega tegelevad, sest kasse ei anta enne välja, kui nad on saanud ussirohu, neid on vaktsineeritud, esimene ülevaatus on tehtud ja enamus kasse on ka kiibistatud. Instruktsioon antakse kaasa, kuidas ja millal edasi.
Samas on ka neid kassipoegasid, kes tulevad ise inimese juurde ja neid on päris palju. Sellise kiisuga tasuks arsti juurde tulla kohe, sest pole ju teada, kus ta on olnud ning sise- ja välisparasiidid võivad neil olla üsna suure tõenäosusega.
Esimene visiit on üldine ülevaatus, loomaarst vaatab kassipoja üle, kas ta on terve, kuidas ta liigub, millised on tema silmad, uuritakse kas kiisu on saanud ussirohtu, sest esimest vaktsiini ei tehta kassi- ega koerapojale, kes pole saanud ussirohtu.
Need kiisud, kes on tulnud kassiema juurest, kes on korralikult vaktsineeritud, nemad ei pea vaktsiini väga vara saama. Selliseid kiisusid tasuks vaktsineerida 12-nädalaselt. Need kiisud, kelle päritolu on teadmata või kelle ema on korralikult vaktsineeri-mata, need tasuks vaktsineerida 8-nädalaselt.

Vaktsiinid, ussirohud, kirbu- ja puugirihud, kiipimine ja muu
Esimene vaktsiin on kassikatku (panleukopeenia) ja kasside ülemiste hingamisteede viiruste vastu. Neid tuleb korrata ning kolme ja poole kuu vanusele kassile tuleb teha vaktsiin marutaudi vastu.
Kui kiisu saab esimese vaktsiini 8-nädalaselt, siis peab teda veel kaks korda vaktsineerima („samm“ on selline, et vaktsiin, kaks nädalat hiljem ussirohi, kaks nädalat hiljem vaktsiin jne), kuikiisu sai esimese vaktsiini 12-nädalaselt, siis tuleb lisaks veel üks vaktsineerimine.
Riik määrab, et kõik loomad peavad saama marutaudivastase vaktsiini ca kolme-nelja kuu vanuses. Edasi toimub see kahe aasta tagant. Enamasti soovitavad loomaarstid esimese vaktsiini korduse teha aasta pärast ja siis edasi järgida 2-aasta skeemi. Kassikatku ja ülemiste hingamisteede viiruste vastase vaktsiini kordamine sõltub konkreetsest vaktsiinist ja selle juhendist, sest vaktsiine on ju erinevaid. Tänased vaktsiinid toimivad ka kauem, kui aastaid tagasi.

Kiipimine?
Kiipimist võib teha üsna varakult, kuid paljudele kassidele kiipimine ei meeldi, sest see on valusam protseduur kui süstimine. Tiina Toomet on eelistanud kiipida kassi siis, kui on tuldud kassi kastreerima, sest siis kasutatakse ju anesteesiat ehk kass magab. Keerulisem on lugu siis, kui kass liigub vabalt juba väga noorelt, siis tuleks kiipida loomulikult varem.

Ussirohi?
Tiina kinnitab, et ussirohtu võiks anda korra kvartalis, kuid tubasele kassile võib anda ka suurema vahega. Kuni kuuenda elukuuni tasuks anda ussirohtu kassile kord kuus.
Kirbu- ja puugirohuga on sama seis. On teada siiski ka neid tubaseid kasse, kes on saanud endale kirbud ilma selleta, et ta oleks väljas käinud. Need on võinud tulla tuppa näiteks välisjalanõudega. Ka see kass, kes käib väljas ainult suviti peab saama kirbu- ja puugirohtu.
Tänapäeval on olemas ka selline kassidele mõeldud kompleksravim (täpilahus), mis on nii kirpude, puukide ning pael- ja ümarusside vastu.

Kastreerimine
Tiina Toomet tõdeb, et ka loomaarstid kasutavad sageli vale terminit emaste kasside puhul, kui räägitakse steriliseerimisest, sest tegelikult emaseid ja isaseid kasse siiski kastreeritakse.
„Ka emaste kasside puhul lõikame me midagi ära ehk munasarjad ja emaka ning see on siiski kastreerimine,“ kinnitab doktor Toomet.
Kastreerimise osas on palju vastuargumente, et inimesel pole selleks õigust, et inimene sekkub looma ellu, et see on looma piinamine jne jne. Tiina Toomet leiab, et inimene on nagu nii juba kassi ellu sekkunud, ja seda siis, kui ta on kassi endale koju toonud ja kassi hoitakse kodus/toas veel ka kinni, teda ei lasta välja.
„Kui loomal on looduslik tung, ta karjub kodus, sest tahab välja, siis võib ju seda looma piinamiseks nimetada,“ kinnitab doktor.
Tubase kassi puhul ei ole teisi valikuid ja kastreerimine toimub siiski looma heaolu nimel.
Kui rääkida „vabakäigu“ kassist, siis tuleb mängu ka loomakaitseline aspekt, et las ta siis jalutab väljas, kui loom seda tahab.
„Emane kass jalutab ringi, otsib paarilist ja saab pojad,“ jätkab Tiina. „Mida hiljem nende poegadega teha? Kelle vastutusele need jäävad? Kass ei suuda üksinda oma poegade eest vastutada. Meil on juba praegu piisavalt palju kodutuid kasse, uusi ja soovimatuid kassipoegi, keda mitte kellelgi vaja ei ole.“
Kastreerimata isaste puhul on samuti mitmeid ohte – nad kaklevad ja saavad tõsiseid traumasid, nad kaovad ära, võivad saada immuunipuudulikkuse viiruse ja seda edasi levitada.
„Kastreerimine on vastutustundlik käitumine oma lemmiklooma suhtes,“ on Tiina Toomet kindel.

Kui vanalt kassi kastreerida?
Pool aastat oleks sobilik aeg. Kui seda varem teha, siis on kassid veel liiga „titad“ ja nad ei saa nii öelda täiskasvanuks. Samas on teada ka selliseid kasse, kelle jooksuaeg algab veelgi varem. Tiina Toomet meenutab ühte õnnetut kassiomanikku, kes pidi tulema pooleaastase kassiga kastreerimisele, kuid arstile jõudes oli kass juba tiine. Isaste kassidega on veidi lihtsam kastreerimisaega valida, sest nendel ju otsest jooksuaega ei ole, nemad hakkavad kräunuma siis, kui tunnevad emase jooksuaja lõhna.
Emane kass võib vahel ka peale operatsiooni innelda (kräunub ja nõuab välja), kui munasarja koest jääb kasvõi mikroskoopiline osa kõhuõõnde (sest see asubki anatoomiliselt ebatavalises kohas või on kirurg eksinud). Üliharva esineb kasse, kel on rohkem kui 2 munasarja. Selline kass ei ole võimeline füüsiliselt paarituma, kuid hormonaalne funktsioon jääb alles. Sellisel kassil peaks kasutama innavastast preparaati, mida loomaarstid tavaliselt ei soovita kasutada.
Jah. Nii see on, et jooksuaega võib vältida tablettide või süstiga. Tabletti peab andma iga nädal, süst toimib veidi pikemalt. Veterinaarid on siiski seisukohal, et see on ajutine lahendus ja see võib kassile ka halvasti mõjuda. Kaasneda võib emakapõletik või probleemid munasarjades ning looma tuleb ikkagi opereerida. Eriti keeruliseks läheb asi siis, kui seda peab tegema vanas eas.
Tiina Toomet teab rääkida nendest kassiomanikest, kes tahavad preparaatide abil lükata edasi kaks esimest jooksuaega ja seejärel soovitakse lasta „teha“ esimene pesakond – nüüd võib juhtuda nii, et kassil ei tulegi enam jooksuaega, kuidas sel juhul pesakonda saada? Selliseid juhtumeid on varem esinenud, kui ei teatud veel nende preparaatide kõrvaltoimeid nii hästi.

Kassipojad ja nende mured
Tiina Toomet kinnitab, et kassipoegadel tekitavad probleeme ülemiste hingamisteede viirused. Kasside viirused on oluliselt vastikumad kui koerte omad.
„Koertel on asjad nii, et ta on haige, ja seejärel saab terveks või sureb ära,“ räägib doktor Toomet. „Kassidega on nii, et ta on haige, mõni sureb ära, kuid on palju neid, kes jäävad viirusekandjaks ja haigused löövad välja uuesti või mõnes muus olukorras.“
Tiinal endal on 13-aastane kass, kes on praktiliselt terve elu aevastanud, mis näitab, et tal võib olla krooniline ülemiste hingamisteede viirus. Kassil on kord parem, kord halvem, kuid see on krooniline probleem.
Võibki öelda, et tõsised probleemid on nii herpes- ja kalitsiviirus kui ka klamüüdia. Spetsiifiline ravi on olemas vaid klamüüdia vastu. Muudel juhtudel ravime sümptomaatiliselt. Kassiomanik peab hoidma kassi lihtsalt heades oludes, et kassil ei oleks lisastressi, lisaparasiite ja enamus kasse saab terveks. Mõned neist jäävad viirusekandjaks ja neist omakorda mõnedel võib haigus aeg- ajalt uuesti välja lüüa.
Kassikatk on väga nakkav haigus ning eriti ohtlik noortele kassidele. Läbipõdenud loomad saavad eluaegse immuunsuse. On ka infektsioosne peritoniit ehk nakkuslik kõhukelmepõletik ning seegi on väga kole haigus. Ka selle haigusega võib olla nii, et kass kannab seda viirust, kuid ise on täiesti terve. Kui kass infektsioosesse peritoniiti siiski haigestub, siis on see enamasti fataalsete tagajärgedega.
Ja seegi pole veel kõik. Kassidel on leukeemiaviirus (FeLV), on immuunipuudulikkusviirus (FIV), mis on kasside AIDS. Õnneks kasside viirused inimesele ei kandu, kuid kasside viirused on olnud ajast-aega, mõnda neist on uuritud rohkem, mõnda vähem.

Kui tihti peaks kassiga arsti juures käima?
Kassi peaks vaktsineerima iga kahe aasta tagant, ja kui kodus on noor ja terve kass, siis võikski käia arsti juures kahe aasta tagant. Üle kuue aastast kassi tasuks arstile näidata sagedamini, kindlasti teha vereproovid. Vanema kassiga tasuks käia vähemalt kord aastas arsti juures.
Tiina Toomet lisab, et vanematel kassidel on probleemiks ülekaal, mis omakorda põhjustab hädasid liigestele, lisaks veel hambakivi, mida kassidel esineb palju ja seda eemaldatakse siis, kui kassile on tehtud üldanesteesia. Lisaks on kassidel ka igemepõletikku, kroonilist hambaümbrise põletikku ja hambakaela resorptsiooni, seetõttu tuleks hambaid pidevalt kontrollida ning hooldamisega peab alustama väga vara, et kass harjuks sellega.
Doktor Toomet lisab seda, et kassi tasuks arstile igal juhul näidata, sest on ju kassid sellised, kes pigem surevad, kui näitavad, et on haiged. Kassiomanik ütleb, et kass on „imelik“, muud ei osata ütelda. Seetõttu võiks kassi filmida, näidata seda „imelikkust“ ka arstile, siis on ka loomaarstil lihtsam mõista, mis võib häda teha.

Mida peaks kassiomanik tegema, et tema lemmik oleks terve?
Kindlasti tuleks kassile teha profülaktilised asjad – vaktsineerimised, ussirohud, väljaskäivale kassile kirbu- ja puugirohud, kiipimine. Kassiomanik peab oma lemmikut jälgima ja aru saama kui midagi on teisiti, midagi on valesti. Pigem tasuks tulla kassiga arsti juurde varem kui hiljem.
Doktor Toomet kinnitab, et kassi elu peaks olema võimalikult huvitav ja rikkalik, et tal oleks kodus võimalus ronida, ka üles, et tal oleks liikumisruum, sest need kassid on tervemad, kelle elu on huvitav ja põnev, kes liiguvad.
Kassi ei tohi üle toita. Kass ei tohi valimatult paljuneda. Väljaskäimine peaks olema kontrolli all. Kui on plaanis perre võtta teine kass, siis tuleb olla vägagi ettevaatlik ja tähelepanelik, sest kass ei ole koer ja kassil pole ilmtingimata kaaslast vaja. Paljud kasside haigused on tingitud kassi sisemisest seisundist, võiks öelda, et stressist, mis omakorda võimendab haiguseid. Kassid „ütlevad“ teineteisele väga palju, mis võivad põhjustada tõsiseid probleeme.
Ma olen kindel, et käesolev lugu on vaid pisike osake kasside tervisest, sest probleeme on ju teisigi. Näiteks ülekaal, nahahaigused jpm. Seetõttu olen kindel, et Tiina Toometi kohtun ma tulevikus veel, et rääkida juba järgmistel kassitervise teemadel.

Marko Tiidelepp

0 kommentaari Lisa kommentaar