Maavärinatega seotud jutustustes räägitakse sageli loomade veidrast ja kummalisest käitumisest.
Enne maavärinat on mõned loomad väga rahutud, teised püüavad kodudest lahkuda, urgudes ja koobastes elavad loomad tulevad maapinnale, justkui tunnetaksid läheneva loodusõnnetuse saabumist.
Maavärinad panevad loomad veidralt käitumaOn teada fakt, et kassid, lehmad, koerad, jänesed, hiired ja teisedki loomad hakkavad vahetult enne maavärinat imelikult käituma. Selliseid lugusid on räägitud sajandeid ja seejuures on väidetud, et loomad on mingis mõttes tundlikud, mistõttu oskavad ette näha ja kuulutada loodusõnnetusi. Erinevates allikates on märgitud, et loomad hakkavad ebaharilikult käituma mõni minut või isegi mitu päeva enne maavärinat, mille tõttu on oletatud, et loomadel on võime tunnetada maavärinate peatset toimumist. On ju teada, et enne maavärinat hakkab maapind vaikselt vibreerima, mida loomad võivadki tajuda.
Kuigi teadlased on loomade ja maavärinate probleemiga ka varem tegelenud, otsustasid sakslased taolisi väiteid uuesti ja veelgi põhjalikumalt ning rangelt teaduslikult kontrollida. Saksamaal Potsdamis asuva Geofüüsika Teadusuuringute Keskuse (Helmholtz-Zentrum Potsdam – Deutsches GeoForschungsZentrum, GFZ) teadlaste Heiko Woithi, Gesa M. Peterseni, Sebastian Hainzli ja Torsten Dahmi järeldused avaldati tänavu 17. aprillil ajakirjas Bulletin of the Seismological Society of America. Ingliskeelse artikli pealkiri on “Can Animals Predict Earthquakes?”
Pealiskaudne jälgimineTeadlased püstitasid endi ette kaks olulist ülesannet. Kõigepealt otsustasid nad paika panna karakteristikud, mille alusel saaks kontrollida, kas loomad tõepoolest tunnetavad maavärinate saabumist. Teiseks asuti nende parameetrite põhjal analüüsima ettekuulutamislugusid.Kokku uurisid teadlased läbi 180 aruannet ehk teatist, mis kirjeldasid 729 juhtumit loomade ebaharilikust käitumisest. Kui kõigis nendes juhtumites oli juttu 160 tugevast maavärinast paarikümnes riigis peamiselt aastatel 2000-2012, siis ettekuulutamisvõimega erinevaid loomi kogunes 130 ringis, kelle hulgas oli putukaid, linde, kalu, koduloomi. Viimaste seas esines kõige rohkem kasse, koeri ja lehmi. Teadlasi huvitas loomade kõige erinevam ja teistsugusem käitumine, mida saab nimetada veidraks. Näiteks oli ühes loos juttu tiigrist, kes enne maavärinat sattus depressiooni.Teadlased võtsid arvesse mitmesuguseid asjaolusid: kui kaugel asusid need või teised loomad maavärina epitsentrist, kui tugev oli maavärin, milline oli loomade seisukord (kas nad olid haiged või olid neil mingid hälbed), kas maavärinaga kaasnes tsunami jne. “On olemas palju teateid loomade potentsiaalsetest võimetest ette ennustada maavärinaid, kuid meie teada kasutasime me esmakordselt andmete hindamisel statistikat,” selgitas teadlaste meeskonda juhtinud hüdrogeoloog Heiko Woith.
Teadlased täpsustasid, et nende poolt analüüsitud lugudes olid loodusõnnetuse ettekuulutajateks ja imelikult käitujateks kõige erinevamad loomad: alates elevantidest ja lammastest kuni siidiliblikate, madude ja kaladeni. Seejuures oli suurem osa nendest lugudest kahtlased, anekdootlikud, väljamõeldud või tublisti ilustatud ning eksperimentaalseid, teaduslikke ja tõsiselt võetavaid lugusid oli väga vähe, kirjutasid teadlased oma aruandes. Nende arvates polnud paljudel juhtudel tegemist tahtliku valetamisega, vaid inimesed jälgisid loomi liiga lühikest aega ja pealiskaudselt, mistõttu tegid valesid järeldusi.
Selget vastust poleAnalüüsitud teadaannetes mainiti kõige sagedamini kolme maavärinat, mis toimusid Uus-Meremaal (2010), Jaapanis (1984) ja Itaalias (2009). Loomaomanike ja pealtnägijate sõnul hakkasid loomad imelikult ja kahtlaselt käituma mõningatel juhtudel juba mitu kuud enne maavärinat, teistel juhtudel vaid mõned sekundid enne põhitõukeid. Seejuures asusid ennustajaloomad epitsentrist väga erineval kaugusel: alates mõnest kuni sadade kilomeetriteni.Teadlased rõhutasid, et üksnes 14 jutustuses oli tegu pikaajaliste jälgimistega (kauaaegseim kestis üks aasta), ülejäänud kordadel on kirjeldatud ühekordseid üksikjuhtumeid. Seetõttu ei saavat kindla peale väita, et loom hakkab imelikult käituma seepärast, et soovib inimesi lähenevast ohust teavitada, sest pole teada, kuivõrd nn “imelik” käitumine erineb looma tavalisest käitumisest. Viimane aspekt ongi kõige olulisem: selleks, et olla veendunud looma kentsakas käitumises, tuleb seda võrrelda tema käitumisega tavaolukorras. See tähendab, et peavad olema teada andmed, kuidas loom või lind käitus ammu enne maavärinat, vahetult enne seda ja pärast maavärinat. Näiteks seoses depressiivse tiigriga oleks tulnud veenduda, et depressioon algas just enne maavärinat ja möödus pärast seda. Asi on selles, et loom võib end imelikumalt üleval pidama hakata ka mingitel muudel põhjustel, mis pole üldsegi seotud maavärinate või muude looduskatastroofidega.Siiski möönsid teadlased, et loomad suudavad arvatavasti tunnetada maavärinat inimestest mõnevõrra varem. Kuid see toimub vaid mõni hetk enne seda, kui ka inimene saab aru maavärina saabumisest. Loomad on suutelised äkitselt ja järsult muutma oma käitumist juba toimunud seismilise sündmuse tagajärjel. See tähendab, et nad võivad tunnetada eeltõuget ehk väiksema võimsusega maavärinat, millele järgneb juba tunduvalt tugevam maavärin. Seejuures leiavad mõlemad aset ühes ja samas kohas ning neid eraldab väike ajavahemik.“Loomad võivad tajuda seismilisi laineid, milleks võivad olla P- ja S-lained või pinnalained, mida genereerivad eeltõuked. Üheks variandiks võivad veel olla eeltõugete poolt vallandatud sekundaarsed efektid, nagu näiteks muutused põhjavees või gaasipursked, mida loomad võivad märgata,” jutustas Heiko Woith. Teadlase sõnutsi on väga keeruline teha üheseid järeldusi, kui pole olemas pikaajaliste ja usaldusväärsete vaatluste andmeid. Seetõttu ongi spetsialistide ülesandeks jälgida loomi seismiliselt aktiivsetes piirkondades pikema aja jooksul ja kõik andmed täpselt fikseerida.
Kokkuvõtteks saab öelda, et teadlased ei suutnud anda käesoleva artikli pealkirjas esitatud küsimusele konkreetset ja ühest vastust. Teadlaste sõnutsi ei saa eitada seoseid loomade imeliku käitumise ja maavärinate vahel, sest mõnel juhul on loomad tõepoolest tajunud loodusõnnetuse peatset saabumist ja sellest ka inimestele omaviisi teada andnud. Seetõttu ei saa ka väita, et loomadel puudub ennustamisvõime täielikult. Teadlased järeldasid, et mingi fenomen on arvatavasti olemas, kuid seda on vaja veelgi üksikasjalikumalt uurida. Pealegi oleks väga huvitav teada, millised loomad suudavad maavärinat paremini ja millised kehvemini ette ennustada. Põnev oleks sellestki aimu saada, kas loomade ettekuulutuslikul käitumisel on mingeid ühiseid tunnusjooni.
Kuidas käituvad loomad enne maavärinat?Alljärgnevalt mõned teated maavärinatest, mille puhul on loomad suutnud maavärinate toimumist ette näha ja sellest oma tavatu käitumisega inimestele ka teada anda. Iseasi, kas inimesed on seda kuulda võtnud.Juba 1. sajandil eKr elanud Vana-Kreeka ajaloolane Diodoros rääkis loomade üleloomulikust vaistust. 373. aastal eKr purustas ülivõimas maavärin Kórinthose lahe rannikul asunud Helike linna, misjärel merevesi ujutas varemed veel ka üle. Kõik juhtus vaatamata sellele, et paljud loomad olid suurõnnetust ette kuulutanud. Viis päeva enne maavärinat muutusid hiired, rotid, nirgid, maod, mardikad ja muud loomad väga ärevaks ning suundusid tervete hordidena naabruses asunud Keryneia linna, mis paiknes merest kaugemal. Nii jäid loomad ellu, kuid hukkusid inimesed, kes ei uskunud loomade ettekuulutust või ei saanud nende hoiatusest aru. See olevat vanim meieni jõudnud teade loomade imelikust käitumisest maavärina eel.Mõnikord võib loomade hea tajumisvõime saada neile endile saatuslikuks. 5. veebruaril 1783. aastal toimus Messina linnas Sitsiilia saarel võimas maavärin, millele järgnesid paljud järeltõuked, mis kestsid kuni märtsi lõpuni. Iga kord enne järgmist järeltõuget hakkasid koerad metsikult ja vihaselt haukuma. Kuna järeltõukeid oli palju, siis koerte haukumine ei peatunud. Lõpuks ei pidanud linlaste närvid sellele lärmile vastu ja kuna ebausklikud inimesed oletasid veel ka, et koerte veider käitumine võib põhjustada veelgi suurema õnnetuse, siis hakati koeri massiliselt maha laskma. Koerad aga polnud milleski süüdi: nad püüdsid inimesi üksnes hoiatada läheneva ohu eest. Veel on teada, et selle maavärina eel häälitsesid väga kõvasti haned ja merepinnale tõusid kalad. Sitsiilia maavärinas hukkus 30 000 kuni 50 000 inimest.26. juulil 1805. aastal värises maa Molise piirkonnas Itaalias ja selle tulemusel hukkus 5573 inimest. Mõni minut enne maavärinat hakkasid lehmad valjult ammuma, lambad ja kitsed määgima ja üksteisele selga ronima, püüdes karjaaiast välja pääseda. Hobused aga peatusid äkitselt poolel teel ja hakkasid imelikult korskama. Kassid nägid välja väga hirmunutena ja nende karvad olid seljal püsti tõusnud. Jänesed ja mutid lahkusid oma urgudest. Veel märkasid kohalikud elanikud, et linnud lendasid närviliselt oma pesadest minema, kalad tõusid merepinnale ja lähenesid rannikule, sisalikud ronisid oma urgudest välja, sipelgad jätsid maha oma pesad, lendsipelgad lendasid vastu majaaknaid. Ka koerad haukusid pahaendeliselt. Koerad ajasid enne esimest tõuget haukumisega magava pererahva üles ja tirisid inimesi rõivastest kinni hoides majadest välja. Niimoodi olevat loomad mitme inimese elu päästnud.
28. mail 1887. aastal toimus maavärin Kasahstanis Vernõi linnas (nüüdne Almatõ). Vene geoloog Ivan Mušketov kirjutas sellest nii: “Raputused algasid 28. mai hommikul kella viie paiku. Eelmise päeva õhtul ei tahtnud hobused süüa ja olid väga erutunud, neid oli erakordselt raske koplites kinni hoida. Veised, esijoones lehmad olid samuti endast täitsa väljas, sead aga püüdsid aedikutest välja murda ja neid pidi luku taha kinni panema. Koerad jooksid edasi-tagasi ja lõrisesid. Paljudes majades lendasid läbi avatud akende tuppa pääsukesed, varesed, tuvid. Mõni minut enne esimesi tõukeid tunnetasid koduloomad hirmsat katastroofi ja värisesid hirmust.”
On ka edukaid näiteidMaavärina eduka ennustamise näiteks võib tuua juhtumi, mis leidis aset 4. veebruaril 1975. aastal Hiinas Haichengi linnas. Eelnenud aastal oli Hiina Rahvavabariigi juht Mao Zedong kuulutanud välja rahvasõja maavärinatele – selle põhjuseks oli teadlaste väide, et lähema kahe aasta jooksul toimub Liaoningi provintsis ülivõimas maavärin. Nii kästi kõigil kohalikel elanikel hakata jälgima loomade käitumist ja kui esineb midagi ebaharilikku, siis sellest vastavatele organitele koheselt teada andma.Nii hakkasid juba 1974. aasta detsembris teadlasteni jõudma teated rahututest madudest, kes jätavad oma “kodusid” maha. Järgmise aasta jaanuaris tuli teateid madude massilise rändamise kohta veelgi rohkem. Kuigi oli talv ja maod oleksid pidanud olema talveunes, tulid sajad roomajad oma urgudest ja koobastest välja lume peale. Suurem osa madudest hukkusid, kuid mõned maod siirdusid ka teistesse paikadesse elama. Märgati veel, et veised keelduvad lautadesse minemast. Seejärel võeti vastu ennekuulmatu otsus linlaste viivitamatuks evakueerimiseks. Veebruari alguses pühitigi Haichengi linn maavärina tulemusel praktiliselt maa pealt minema, kuid tänu loomade ja inimeste koostööle õnnestus sadade tuhandete inimeste elud päästa. Selles maavärinas hukkus vaid paar tuhat inimest, kuigi Haichengi linnas oli tollal umbes miljon elanikku.Teadlased panid tähele, et 17. detsembril 1987. aastal Jaapanis toimunud tugeva maavärina eel korraldasid kasvanduses elanud krokodillid tõelise “laulu- ja tantsukontserdi”. Kümned loomad häälitsesid valjusti ja rahutult ning painutasid oma kehi, nagu esitades mingit mõtestatud tantsu.7. detsembril 1988. aastal Armeenias toimunud maavärinas said kannatada Spitaki, Leninakani (nüüdne Gjumri) ja Kirovakani (nüüdne Vanadzor) linnad. Eriti kurb saatus tabas Spitaki linna, mis hävines peaaegu täielikult. Selles maavärinas hukkus 25 tuhat inimest. Selle maavärinaga seoses sai tuntuks laika Alissa ja tema peremees Garibjan Leninakani linnast. Kaks tundi enne maavärinat viis koeraomanik oma lemmiklooma jalutama, kuid majja tagasi keeldus koer tulemast, hakates hirmsasti uluma ja haukuma. Ehmunud Garibjan helistas miilitsasse, linnavalitsusse, raadiosse, kuid igal pool naerdi ta välja. Igaks juhuks tõi Garibjan majast välja oma perekonna ja soovitas sedasama teha ka oma naabritel. Peatselt hakkaski maa värisema. Varem oli Garibjan elanud 20 aastat Kamtšatkal, kust ta tõi endaga Armeeniasse kaasa laikakoera, kes päästis nüüd tema pereliikmete elud.
6. aprillil 2009. aastal tabas L’Aquila linna Itaalias maavärin, mille tagajärjel hukkus 308 inimest. Jällegi oleksid inimesed võinud jälgida paremini loomi ja neid rohkem usaldada. Nimelt lahkusid kärnkonnad vahetult enne maavärinat kõigist veekogudest L’Aquilas ja selle ümbruses. Pärast seda juhtumit tulid teadlased järeldusele, et enne maavärinat muutub põhja- ja mullavee keemiline koosseis, mistõttu urgudes ja veekogudes elavad loomad, roomajad, kahepaiksed ja kalad tunnetavad seda ja pagevad ohu eest.
Allan Espenberg
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.