Selgub, et ka kalad ja teised vee-elanikud on tundlikud.
Kummaline, et teadussaavutused on juba jõudnud sellise tasemeni, et plaanitakse elu Marsil, kuid pole siiani suutnud täpselt välja selgitada, kas ussid ja putukad tunnevad valu. Ilmselt on inimese suurimaks veaks oletus, et kõik olevused peavad valu tajuma ja sellele reageerima ühesuguselt. Kaua aega valitses arvamus, et valutunne on otseselt seotud intellektiga ehk valu teadvustamise ja analüüsimisega. Kui eksperimentides oli näha, et valu hetkel loom ei mõista, mis temaga toimub, otsustati, et tal ei ole valus või tema valu on tunduvalt väiksem kui inimesel. Kuid Briti evolutsioonibioloog Richard Dawkins on taolisele teooriale esitanud väljakutse. Tema arvates ei ole valu mingil moel seotud intellektuaalse arengutasemega – see on kõige elementaarsem ja vanem aisting (nagu ka võime eristada värve või kuulda helisid – selleks ei ole intellekt vajalik). Dawkins pakub välja hoopis teise teooria – mida madalam intellekt (mida kohtlasem loom), seda tugevam on valu! Milline on valu asjalik tähendus? Enesealalhoid! Üks kord kõrvetada saanud inimene saab aru, et teist korda ei peaks tulise pliidi ligi minema. Võib-olla mõistab seda ka koer või šimpans, kuid primitiivsem loom, kes tunneb käppades torkeid, ei roni samuti enam otse tulle. Dawkinsi arvates tunnevad loomad valu teravamalt kui inimesed, kuna see vastab ellujäämise põhimõttele – et tobedake kiiremini aru saaks (ja talle mällu sööbiks), et nii ei tasu teha, saab ta topelttugeva valulöögi. Kui mõnele näib selline teooria ebaloogiline, siis on olemas ka psühholoogiline aspekt, mis sunnib arvama, et looma valu võib tugevam olla. Inimene suudab valu tundes mõelda, mis on selle põhjustanud ja kuidas seda kõrvaldada – mõistus rahustab teda, kuid nõrkade kognitiivsete, kujutlus- ja teoreetiliste võimetega olendil hakkab valuliku löögi saamisel tekkinud paanikast ja teadmatusest veel rohkem valutama.
Kas putukad tunnevad valu?
Selle kohta ei ole veenvaid tõendeid, kuid arvatakse, et kui olendil on närvisüsteem, siis ei saa ta närviärrituste suhtes päris tundetu olla. Paljude entomoloogide arvates piisab jaatavaks vastuseks ka faktist, et putukad tunnevad puudutusi, niisiis – tunnevad ka valu. Hiljuti avastasid teadlased endogeense opiaadi (aine, mis osaleb valu leevendamisel) olemasolu kõigi imetajate, lindude, kalade ning mõnede putukate ja usside organismis. See võib olla tõendiks, et osa lülijalgseid teavad, mis on füüsiline kannatus. Tõsi küll, pole selge, mida just putukad tunnevad, kui neil näiteks jalg küljest rebitakse.
Kuidas on kaladega?
Et panna punkt igavesele küsimusele, kas kalad tunnevad valu, avaldati kolme aasta eest Ameerika ajakirjas Fish and Fisheries Kanada, Austraalia, Saksamaa ja USA uurijate artikkel, kus tugineti faktile, et kalade ajus pole neokorteksit, kust edastatakse valusignaale. Näitena toodi eksperiment: kalal võeti lõuast konks välja ja lasti vette (akvaariumi) tagasi, kus ta käitus nagu tavaliselt. Niisiis, lõug ei valutanud ja kala ei tundnud valu.
Susanna Unt
Jätkub ajakirjas…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.