lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Jutukas ja seltsiv orientaali kass

Tänases kiisuloos saame tuttavaks väga põneva kassitõuga – lühikarvalise orientaaliga.

Tegemist on väga huvitava kassitõuga, kes Eestis on suhteliselt uus tulija. Orientaalidega aitab tuttavaks saada Kristiine Adamson, kelle kasvanduses on üheksa kassi. Ja ka kaks koera!

Põneva välimusega kassid
Pean tunnistama, et ega ma väga palju kiisulugusid kirjutanud ei ole, mistõttu on iga kohtumine kasside ja kassiomanikega igati põnev ettevõtmine. On ju kassid täpselt sama põnevad tegelased kui koerad!
Seekordne lugu viib mind Keila-Joale, kus asub Kristiine Adamsoni suvekodu. Just tema aitabki meil tõuga tuttavaks saada. Suvekodus on tal viis emast kassi (neli neist on tõukassid, üks on nn kodukass).

Saamislugu: määratud kass
Kristiine Adamson meenutab, et lapsena oli ta suviti vanema juures maal. Seal olid koerad, kassid, lehmad, kanad, lambad, isegi tõupull Otu oli! Lapsi maal rohkem ei olnud, kuid oli palju loomi. Kristiinel linnakodus loomi ei olnud, kuid väike plikatirts tõi koju hulkuvaid kasse, koeri, isegi linde. Tüdruk tõi loomad tuppa, toitis neid ja õhtul lasi ema loomad õue tagasi. Ja nii peaaegu iga päev.
Kui Kristiine oli juba suurem neiu ja ema jõud enam temast üle ei käinud, siis hakkasid loomad linnakoju tulema ja ka jääma.
Kristiine naerab, et nüüd ütleb tema ema - kui laps tahab looma saada, siis võtke talle loom, sest muidu lähevad asjad hiljem päris hulluks!
Kristiinel olid enne kasse hoopis koerad. Tal oli oma maja ja koertel oli seal igati mõnus elada. Ühel hetkel pidi Kristiine majast loobuma, koerad olid vanadusse surnud. Kristiine kolis korterisse ja lubas, et rohkem ta loomi ei võta. Tal sündis hoopis tütar, kui äkki otsustas Kristiine kinkida oma kaheaaastasele tütrele koera – mopsi!
Ei läinud mööda palju aega, kui Kristiine tütar tahtis endale siiami kassi ja selle ta ka sai. Sellise kodukassi tüüpi siiami. Kuna tütar emal kassiga mängida ei lubanud, siis otsustas Kristiine, et ta võtab endale päris oma kassi! Nüüd soovis ta endale ikka tõu-siiamit, korralikku kassi. Kuna Kristiinele meeldisid lapsepõlves musta-valgekirjud lehmad, siis musta-valgekirju siiami ehk nüüd juba orientaali ta endale võttiski. Juhtus see 2008. aastal.
Kristiine meenutab, kuidas ta oma esimest orientaali kassipoega vaatama ja võtma läks. Ta naerab, et isegi täna tõusevad selle peale ihukarvad püsti. Loomulikult oli selles pesakonnas veel kiisupoegasid, lisaks sellele kassile, kes Kristiine omaks pidi saama. Puuriga väikesele sellile järele minnes oli näha vaid ühte kiisut. Seda, kes pidigi Kristiine omaks saama. Teised väikesed sellid hoidsid hoopis omaette ja tegelesid muude asjadega, neid ei huvitanud ei Kristiine ega ka puur. Kristiinele mõeldud kiisu tuli ise mahapandud kiisupuuri, justkui andes märku, et tema ongi see väljavalitu ja ta on valmis minema uude koju.
Kristiine lisab, et tegelikult on juhtunud ka tema kasside järeltulijatega just sedasi, et ikka kass ise annab uuele omanikule märku, et tema võiks olla just selle inimese kass.
Kassid on sellised müstilised loomad, kellel on väga põnev hingeelu.

Lühikarvalised orientaalid Eestis
Orientaalid on popid Soomes ja Venemaal, nüüd on neid näha ka Eestimaal. Siin siiski mitte väga palju, pigem paar-kolmkümmend orientaali.
Miks selliseid lahedaid kasse siiski sedavõrd vähe on? Kristiine arvab, et siiami kassist/orientaalist on jäetud väga vale mulje – arvatakse, et nad on isekad, tigedad, “räägivad” väga palju, kuid tegelikult pole see üldse nii. Nad on armsad ja nunnukad, kes küll “räägivad”, aga mitte palju vaid pigem siis, kui omanik nendega suhtleb. Lisaks on nad lahedad sülekad, kes tahavad olla nii süles kui ka kaisus. Nad tahavad olla koos omanikuga. Neile meeldib ka päikese käes peesitada ja olla lihtsalt üks väga lahe kass. Kui nad omavahel arveid klaarivad, hierarhiat paika panevad, siis võivad nad olla ka tigedad ja isekad, kuid nii on ju kõikide kassidega.
Kristiine lisab, et ka aretuses üritatakse tõugu saada veelgi paremaks ja lahkemaks.

Koeraga on lihtsam
Kristiine kinnitab, et koeraga on lihtsam kui kassiga, vähemalt algu­ses. Koerakutsikad on sündides suuremad ja tugevamad. Kassipoegi sünnib palju, nad on imepisikesed ja ülimalt abitud. Kui kassipoeg on kuu aega vana, siis olukord muutub – kassipoeg on siis juba üsna iseseisev, läheb ema järel juba ka pissikasti. Koerakutsikas teeb oma häda tuppa veel mitu kuud.
Kristiine koerad (mops ja chihuahua) saavad kassidega väga hästi läbi.

Välimuselt eksootiline ja piklik
Kristiine naerab, et orientaalide puhul peab kõik olema “pikk”. Kõrvad on pikad, käpad on pikad, põlved on suured, mistõttu on neil ka suurepärane hüppevõime, isegi nägu on piklik, keha on piklik ja peenike ning saba on pikk.
Esialgu tundubki, et orientaalid on sedavõrd peenikesed ja õrnakesed, et lähevad äkki lausa pooleks! Kristiine naerab, et see on petlik, sest orientaalid on igati vintsked ja vastupidavad tegelased, nad ei ole õrnakesed. Nad oskavad iseenda eest seista ka suuremate kasside ja koerte vastu.
Silmad on orientaalil rohelised, siiami kassil tumesinised. Orientaali silmad on mandlikujulised. Orientaalide kasukas on lühike ja siidine.
Tõul on registreerud veidi alla 300 erineva värvi- ja mustrikombinatsiooni. Sellega peaks ta olema maailma kõige värvilisem kassitõug! Populaarseimad värvid on must, šokolaadipruun, sinine, lilla, valge, punane, kreemikas, kaneel. Mustrid: ühevärviline, erinevate triipude ja täppide kombinatsioonid, kilpkonn, kahevärviline, millest üks värv on valge ehk nn bicolour.
Mida kohtunikud näitusel vaatavad?
„Nad vaatavad tõugu. Kõigepealt on ametlik osa. Kass saab hinde ja sertifikaadi. Sertifikaadi saamine sõltub paljuski kohtunikust, sest võib juhtuda ka nii, et kass esimesel näitusepäeval ei saa sertifikaati, kuid teisel päeval saab. Ametlik osa ongi kõige tähtsam osa – kassiomanik saab hinnetelehe, kus on kirjas kohtuniku hinnang kassi kohta.
Kui konkreetse kassitõu klassis on veel teisi, kes saanud sertifikaadi, siis võetakse need korra veel kokku, neid näidatakse ja kohtunik valib parima/võitja, kes pääseb bestinshow’le ja hiljem bestofbest'ile kus tulevad kokku juba erinevate kategooriate kassitõud.
Kassinäitustel osaleb suurem osa aretajaid, sest näituse hindest oleneb, kas kass tunnistatakse aretuseks kõlblikuks.
Kristiine on oma kassidega “kirjas” kolmes süsteemis/organisatsioonis – FIFe (Federation Interantionale Feline), WCF (World Cat Federation) ja TICA (The Interantional Cats Association). Nii lööb ta kaasa ka erinevate organisatsioonide näitustel.

Marko Tiidelepp

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar