Taluperenaine Maarja Raab Pärnumaalt Jaagussaare talust on tõeline loomalausuja – tundub, et ta saab „jutule” iga loomaga, liigist sõltumata.
Kui noorelt hakkasid teile loomad ja linnud meeldima? Millised lemmikloomad olid teil lapsepõlvekodus?Loomad on alati minu elu juurde kuulunud! Nii kaua, kui end mäletan. Taadil-memmel olid kõikvõimalikud pudulojused – lehmad, lambad, sead, koerad, kassid ja linnud. Taadi unistus oli ka poni, aga sügaval Vene ajal oli see suur defitsiit.Minu lemmikuks oli alati koer. Erinevas eas erinevad koerad. Kõige ilusamad ja valusamad hetked siin elus on mul seotud ikka nende kullakeste – loomadega. Alguses kutsud ja nüüd vaieldamatud lemmikud – minu suur armastus ja pühendumus – küülikud.
Praegu on teil kodus hulk erinevaid tegelasi. Millal ja kuidas tuli mõte hakata nendega tegelema ja kasvatama?
Oma farmini oli pikk tee… Esialgu olin ikka linnapreili oma lemmik-kiisu ja kanaarilindudega. Aastate saabumisega ja mõistuse “koju jõudmisega” tekkis ärevus hinge, et elu on valesti elatud ja hing kuidagi haige. Sellest ärevusest sain välja esimeste eriliste tõu küülikute ja esimese mesilaspere soetamisega. Paralleelselt uute tegevustega asusin usinalt ametlikke teadmisi ammutama nii küülikukasvatuse kui mesinduse alal vastavatel koolitustel. Iial ei saa mõelda, et looma-, linnu-, mesilindude kasvatus sujub loomulikust intelligentsist! Kõik vajab õpet, teadmisi ja praktikat!
Üks küülik elas teil koguni toas…?
Küülikuid on mul palju toas elanud. Esimene oli tütrele kingitud miniküülik. Edasi tuli palju lemmikuid tuppa. Ja hetkel on minu toad sõbralikult jagatud minu armsate loomadega. Kõige armsam küülikupreili Saguunia magab mul alati kaisus.
Kas mõnel lemmikul on ka nimi?
Minu farmis on kõikidel loomadel nimed ja kõigil küülikutel sugupuud. Minu “kiiks” on puhtatõulised ja erilised küülikud. Olen neil imelistel loomadel järel käinud erinevates maades ja minu kollektsiooni kuuluvad tõud, mis Eestis ainukordsed. Nemad on minu pere.Teil on kodus kaks koera. Kuidas nemad teie koju sattusid?Hetkel on minu kodus juba kolm koera. Andros Domegidos, meie raudvara, on juba 11aastane rotveiler. Veel on mul kaukaasia lambakoer Aichee ja varjupaigast tee uude koju leidnud megasuur Troll. Vot see on “kompott”, aga uskuge – minu seljatagune on kindlustatud Ja mis kõige armsam, küülikud, kassid, kodulinnud jalutavad meil õuel vabalt ringi “murdjakoerte” seltsis. Meil hoiavad omad üksteist!
Kui palju kasse teil on ning kuidas üks neist sai nimeks Sibul?
Kasse on meil palju. Tegelikult on meil küll väga kontrolli all olev kiisude populatsioon. Minu vanake, kes pea terve elu minu kõrval elanud ja nii head, kui halba jaganud – kolmevärviline õnnekass Pipi, hüüdnimega Sibul ja siis rida neidsamuseid kolmevärvilisi tegelasi – Tipi, Käpik ja Ksenja. Lumivalge pesamuna Kihvu kõige lõpuks. Kõik võetud planeeritult farmi töökäppadeks. Pipi ehk Sibul on printsess, tema on perenaine ja elab oma tubades eraldi. Pipi ja Saguunia-jänx on minu suurimad armastused! Sibula hüüdnime sai kiisu oma värvuse tõttu.
Kas mõne lemmikloomaga on ka nalja saanud? Kas mõni on midagi põnevat korda saatnud?
Väikeseid nalju juhtub ikka nende kullakestega. Aga pigem pakuvad nad rohkem rõõmu, õnne ja rahulolu.Meil olid haned, veidi tavapärasest kõvema intelligentsi tasemega kui tavaliselt. Veetsid enamuse ajast jõepeal ja kui kanuud juhtusid liikuma, siis eskorditi nende valvsal saatel veesõidukid turvaliselt majast kaugemale, maale lubamata.
Lambad pistsid teil maal aedvilja nahka – kas enam lambaid pidada ei soovi?
Lambad olid meil eriline projekt… Eelnevalt käisin lambakasvatust õppimas ja jõudsin järeldusele, et meile ainuõige tõug oleks aborigeen – Kihnu lammas. Selle originaaltõu soetamine on “kõva pähkel”, aga ära tõime – otse praamiga ja Kihnu saarelt! Vahvad loomad ja imeline aeg… Paraku läks kogu kari huntide nahka. Siinsed hundid raadiosaatjatega on “pühad lehmad”… Kui uhke jäärapoiss sarvedega meil oli…, kandis ostes juba nime Tõnu Trubetski. Midagi sellist enam ei tule. Hetkel oma suure südamega pakkusime turvakodu kahele ürgvanale lambale, kes evakueeriti keset Tallinna rikaste rajooni. Isendid hooldamata ja kasimata.Tahaksin aidata kõiki haigeid ja hädas loomi. Seepärast on tee minuni leidnud nii mõni abivajaja. Olen läbinud kursused loomaarsti abina, et loomakesi võimalikult palju aidata. Oleme plaaninud võimalusel tulevikus asutada oma maale loomade varjupaika.
Peate ka mesilasi. Kuidas tuli mõte hakata mesilastega tegelema?
Vanaisa oli mul mesinik, eks temalt olen pärinud nii talu, kui kombed ja tavad. Mesindus on väga keeruline ettevõtmine ja seda peab eelnevalt ikka õppima ja muidugi südamest armastama. Aastaid tagasi oli suur tagasilöök enamusele mesinikele, kui hukkus meeletult palju pesakondi teadmata põhjustel. Kaotasin samuti enamuse peresid ja pole end enam selles vallas suutnud üles töötada. Kõige jaoks ei jagu aega ja jaksu selles “Jumala poolt hüljatud’ kohas.
Kui palju on teil praegu loomi- linde kokku?
Loomi ja linde on mul praegu ikka sadades. Uus trend meie farmis on miniküülikud, kes on tõsised “nunnumeetrid” ja lemmikud. Esimesed “lapsed” on leidnud tee uutesse kodudesse õnne viima. Olen selles teemas suhteliselt karm tädi. Eelnevalt uurin uue kodu tausta ja inimesi ning loovutusele lisandub klausel, et mille iganes juhtudes võtan oma looma alati tagasi, et ei peaks teda kusagile prügikasti äärde sokutama, nagu oli hiljutine juhus.
Kas teil on tulevikus plaanis võtta oma koju veel lemmikloomi või -linde?
Tulevikus, kui elu ja tervist, siis küülikute ja kodulindude read ja tõud kindlasti laienevad. Ja õue uhkuseks võiksid olla jaanalinnud ja minihobused. Eksootilise poole pealt leiab minu kodust ka “suuri rotte”-nutriaid. Uhh, kui vahvad tegelased! Kahju, et Euroopa Liit nad mõtlematult raamidesse surus ja paljundamise keelustas.
Meie helesiniste munade munejad vutid on samuti hetkel päris uudne ja põnev teema. Ning ronkmustad kanad oma öömustas ilus ja musta naha ja lihaga on samuti meie farmi uhkus.
Hillar Kohv
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.