Tänavune aasta loom on rott. Eestis elab teda kaks liiki: rändrott kõikjal üle Eesti ning kodurott Lõuna- ja Kagu-Eestis. Terioloog Andrei Miljutini sõnul jõudis kodurott Eestisse küll varem, kuid suuremal ja agressiivsemal rändrotil on levikueelis.
Miljutini sõnul tajub inimene teisi elusolendeid moonutatult. „Meie jaoks on olulised suuremad loomad, nagu põder, koer või kass, kellega me puutume kokku, ja keda me näeme,” ütles ta saates Ökoskoop. Samas on enamik maailma imetajatest rotisuurused ja kaks kolmandikku imetajaid meenutavad välimuselt hiirt või rotti. „Nii et rott ongi tüüpiline imetaja,” tõdes terioloog raadiosaates Ökoskoop.Kui Eestis on rotid inimkaaslejad, siis näiteks Lõuna-Euroopas lubab kliima neil ka looduses toime tulla. Põhja pool sõltub rott Miljutini sõnul aga inimesest, kes on ehitanud endale sooja kodu, kus valitseks inimese päritolumandrit Aafrikat meenutav kliima. Kasu inimesel rotist pole, kuid lahti saada närilisest ka ei õnnestu. „Sadu aastaid käib sõda inimeste ja rottide vahel, aga rotid jäävad alati peale,” sõnas terioloog.Ajalooliselt on rotte seostatud haigustega, mis on Miljutini sõnul õige seos, sest rotid tõepoolest kannavad mitmesuguseid haigusi. „Samas on rotil ja inimesel vaid osa nakkushaigusi ühised, aga kahel inimesel on 100 protsenti nakkushaigusi ühed ja samad,” võrdles ta. Samuti ei pruugi haiguse levitamise süü olla Miljutini sõnul alati rottidel, sest näiteks katku kandsid hoopis rottide kirbud.
Alles on ettevaatlike rottide järglased
Kahest Eestis elavast rotiliigist jõudis siia esimesena, hiljemalt 13. sajandil, kodurott (Rattus rattus). Rändrott (Rattus norvegicus) levis Eesti aladele 18. sajandil. „Enne rändroti saabumist oli kodurott Eestis väga laialt levinud, niipalju, kui seda vanemast kirjandusest teada saab,” osutas Miljutin.Nüüd on kodurott kadunud nii Põhja- ja Lääne-Eestist kui ka üldiselt parasvöötme Euroopast. Püsivalt elab kodurott terioloogi sõnul aga Kagu-Eestis, Lätis, Valgevenes, Ida-Leedus ja Venemaal Pihkvast Moskvani. Ränd- ja koduroti vahel on terioloogi sõnul endiselt konkurents. „Kui kaks liiki on koos, siis rändrotil on eelised, sest rändrott on suurem, agressiivsem ja talub paremini külma,” põhjendas ta.Väite kohta, et rotid on targad loomad, ütles Andrei Miljutin, et pigem on rotid ettevaatlikud. Rotid, kes inimest ei kartnud, said ajaloos kiiresti surma. „Nii et rotid, kes praegu meie juures elavad, on ettevaatlike rottide järglased,” osutas terioloog. Inimesehirmu kõrval on rottidel ka neofoobia ehk hirm uute asjade ees. „Seepärast nad ei kipu minema lõksudesse ega võtma mürgitatud toitu, erinevalt näiteks koduhiirest,” märkis Miljutin.
Looduses hakkama ei saa
Inimene võiks tema sõnul suhtuda rottidesse nagu ühte loomaliiki paljude seast. „Üks huvitav probleem on tänapäeval tekkinud – inimesed on muutunud ega taha enam loomi tappa,” ütles ta. Rotte leides püüavad inimesed nüüd neid elusalt kinni ja viivad kuhugi kodust kaugemale. Sealjuures tuleb Miljutini sõnul arvestada, et Eesti karmis kliimas rotid tavaliselt looduses hakkama ei saa. „Nad tulevad ikka. Kui mitte teie majja, siis naabri majja,” sõnas ta.
Lemmik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.