Maalikunstnik Tiiu Kreim on nagu väike laps – muidu ei saaks kunstnik ollagi ju. Et elurõõmu ja tulevikulisust säilitada, peab tal nii kõrval kui horisondil olema midagi-kedagi laadivat ja lootustandvat.
Suvel 2016 andis endisele miilitsauurijale särtsu mängimine foorumteatri formaadis etenduses „Mustrimuutjad – viimne eestlane“. Metsavaht oli. Väga mahedalt ja lahedalt mängis. Ja enne viimast etendust sõitis Prantsusmaale – et oleks keegi eriti soe-suur-karvane, kellelt läbi sügise hingepidet ja vajalikkusetunnet kallistada.Vana inglise lambakoera (OES) kutsikas tuli ka sellepärast Ülenurmele, et natukese aja eest läks õnnetusjuhtumi tõttu kunstnikuemanda silma all tema buldogikutsikas tähtede taha. Poeg Karl soovitas ema tundes kohe uus kutsikas soetada. Nii palju ta emmet siiski ei tundnud, et aimata, mis nüüd saama hakkab.Hiidkoera beebi toomine Euroopa teisest otsast oli Tiiu senise elukäiguga ülimas sünkroonis – stiilis mis-siis-ikka.„Esimene tõsisem mis-siis-ikka oli mu eluloos siis, kui ma ei saanud kunstiinstituuti sisse ning sõbratar kutsus menti. Esimese asjana nägin jubedat arestikambrit, trelle… Ja mõtlesin: mis siis ikka. Teine mis-siis-ikka tuli, kui Jõgeval uurijaks paluti. Läksin. Mis muidugi tähendas, et pidin oma kaksikuid kasvatama 24/7 valves ja valvel olles – olin liiklusjuhtumite uurija,“ loetleb Tiiu. „Kaksikud aga sündisid samuti mis-siis-ikka meetodil. Ülemise korruse laamendav jota oli pidevalt purjus olles juba kolmandat korda rase ja sõimas mind ahtraks lehmaks. Me siis tegime tema vaigistamiseks kohe kaks titte korraga.
Elu koerte, kasside ja hobustega
Sama mis-siis-ikka on kehtinud Aapo Puki juurde portreekunsti õppima minnes, oma ateljeed avades ja isiknäitusi korraldades. Mis tulema peab, see tuleb.“Tiiu tänane mees Lennart tuli tema ellu kalalõhna peale. Päriselt ka. Mundrikandjast naisel oli selleks ajaks juba üksinda kaksikuid kasvatades nii kehv rahaline seis, et kala polnud ei munas ega jahus keerata – samas majas korterit üüriv rootslane tuli ukse taha ja… palus samuti kala. Järgmisel korral tuli juba kollaste rooside kimbuga. Nüüd on mees pidanud 20 aastat oma hapra hingega jõulise naise loomaarmastust välja kannatama – temake elab koerte-kasside-hobustega täpselt samavõrd kui mehega. Üks koertest on pussitatud varjupaigakoer, teine teismeline vanake – ja nüüd siis Suzy, OES passinimega Izibizi. Laulu järgi jah.„Vana inglise lambakoer sai valitud saatusesõrme abiga. Tänapäeval on ju Facebook tõeline saatusesõrm – mida just oma uudistevoos nägema juhtud. Mina juhtusin pidevalt rulluvast tapeedist välja noppima ülemaailmse OESide grupi. Kui ennast sinna pakkusin, küsis selle moderaator Tanya Kreimenthal – miks? Ütlesin, et esiteks on meil sarnased nimed. Teiseks hakkab mul kohe ka seda tõugu koer olema. Seda öeldes sain ühtlasi ka ise teada, et hakkab. Ja hakkaski!Kui Prantsumaal Matine Lamartini juures pesakond sündis, lubas too, et saadab kutsika lennukulleriga Eestisse. Kujutasin ette, mida loomalaps seal lennukis üle peab elama – ja otsustasin talle ise järele minna.Võtsin 6- ja 12aastased lapselapsed kaasa ja asusin teele. Martinele tehtud maali võtsin kah kaasa.“
Teater, Pariis, teater…
Pariisis ööbis Tiiu väikeste tüdrukutega koos getos. Tema kunagine kallim, leegionär Viktor elab üdini mustade linnaosas. Sõdalane Viktor töötab täna turvamehena, mitmekorruselise korteri keldris on leegionäri-aja muuseum ning kunsntikuproua lapselapsed küsisid tema poole kulgedes, kas ka tema on nii must kui ülejäänud geto… „Meil oli Mustrimuutjate etenduses selline situatsioon, et kogu Eesti on pärast põgenike sissetungi getostunud ja värvilisi täis – viimsed eestlased elavad viimses metsatükis. Seda valvanud metsavahti ma kehastasingi. Etendusse sattusin mis-siis-ikka-moel tänu lillevõlurist sõbrale Alari Suurmetsale ja eluaegsele teekaaslasele Riina Joostile – seal mängisid ka päris-näitlejatar Heli Vahing, šamaan Evald Piirisild ja nõiatar Liina Meta Kuuskman,“ meenutab naine õnnelikul õhinal. „Viimasel etendusel Raikkülas olin juba koos kutsikaga. Tänu pikale reisile oli auto saanud koera teiseks koduks. Tema ülim lapsesõbralikkus on üha süvenenud. Kassidele kipub ta mõnikord veel ütlema – ent allub kenasti. Sest see on kõige intelligentsem, õpivõimelisem ja koostöövalmim koer, keda ma iial olen näinud. Kaaluiive on tal… mnjaa. Aastasena jääb vast pidama. Ainus nukker tõsiasi selle tõu juures on lühike eluiga – 6-8 aastat. Samas teadmine, et koos olemine pole lõputu, õpetab iga hetke nautima.Siiski tõin ta endale pensionisambaks. Kutsikad ja müük ja… Nii ma vähemalt meestele ütlesin. Poolteist tuhat osturaha ei olnud ju kõik. Eht-minulikul moel läks meil tagasiteel auto Poznanis tuksi. Kuni parandusraha ülekannet üle nädalavahetuse ootasime, tuli külalistemajas elada, süüa – siis üle kantud poolteist tonni poolakatele maksta… Nad ei usaldanud ega lasknud meid koos arvega tulema.“
Kehastunud unistus
Lennart ja poeg investeerisid. Edasi tuleb sellesse massiivsesse, eriti mahedasse ja leebesse olendisse investeerida kõrgeima kvaliteediga hiidkutsikate toitu. Kui valesti sööb, on kõht kohe lahti ja jama majas. Juuksuris tuleb käia. Ja igasuguste prügihunnikute-kassikausside eest hoida. Küll aga võib kindel olla, et see koer on igas seltskonnas lemmik. Ta on nagu kehastunud unistus koerast.Ja kohustus, kes ei lase pingelangusel ega loobumisel tulla.Liia Leeri koertekooli mindi.Ja edasi?
Tiiule meenub, et nad pole Lennartiga abielus. Lumivalge imeline koerahiid pruutneitsiks – poleks vist pahad pulmad?
Kati Saara Vatmann
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.