lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Inglise kokker­s­panjel – ülimalt armas tegelane

Inglise kokkerspanjel (palun mitte segamini ajada ameerika kokkerspanjeliga) on inglise koeratõug (seltsikoer, kuid paljudele ka jahikoer), mis oli aastaid tagasi vägagi populaarne ka siinmail.

Viimastel aastatel on tõug olnud populaarne mujal maailmas, meil on populaarsus märgatavalt kahanenud. Täna sünnib Eestis umbes paar pesakonda kokkerikutsikaid aastas.
Näib, et uued populaarsed tõud on peale tulnud, mistõttu kunagi ka kommivabrik Kalevi populaarse „Maiuspala” kommikarbi kaanepildil olnud tõug (kokkerikutsikaid oli sellel kaanel lausa kolm!) vajab Lemmiku lugejale tutvustamist.
Inglise kokkerspanjel on väga vana inglise koeratõug. Inglise kirjandusest on spanjeleid teada juba 14. sajandist, sõna „cocker” oli kasutusel juba 18. sajandi lõpus. Koeratõuna tunnustati inglise kokkerspanjelit brittide poolt aastal 1901.
Inglise kokkerspanjeliga aitab tuttavaks saada Eva-Liisa Salin, kelle kodus on pooleteistaastane Steffie ehk Northworth Gather Somestyle. Eva-Liisaga olen ma ka varem kohtunud, siis kui kirjutasin Lemmikusse lugu inglise setterist.

Eva-Liisa Salin ja tema koerad
Eva-Liisa sai oma esimese koera, iiri setteri, kui ta oli 12aastane tüdruk. Eva-Liisa arvab, et see ei ole algajale väga hea tõug, kuigi ta käis koeraga korralikult treeningutel, ka vanemad olid abiks. Iiri setterit tahtis ta seetõttu, et oli näinud filmi „Valge Bim Mustkõrv”, mistõttu oli seotud üsna vahetu emotsiooniga.
Kahjuks Eva-Liisa esimene koer kadus ära. Paar aastat tagasi tuli tema ellu gordoni setter, kuigi see koer jäi hiljem neiu vanemate hoole alla, sest Eva-Liisa läks ülikooli. Praegu on Eva-Liisa kodus inglise setter (12aastane Muri, kellest oleme aastaid tagasi Lemmikus rääkinud) ja Kesk-Aasia lambakoer ja meie loo peategelane Steffie. Omavahel saavad erinevad koerad hästi läbi, Steffie suudab endast oluliselt suuremate koertega hästi hakkama saada.
Eva-Liisa kinnitab, et inglise kokkerspanjeli kasuks otsustas ta seetõttu, et koer oma välimuselt nagu väike setter. Eva-Liisale meeldisid lontkõrvad, ja seegi, et värvivariatsioone on üsna palju. Samuti meeldis see, et kokkerspanjel on linnukoer, kuid pole oma iseloomult siiski väga palju jahikoer, kes metsas minema jookseks.
Teiseks põhjuseks just selle tõu võtmiseks oli see, et Eva-Liisal avastati veidi aega tagasi esimese tüübi diabeet, mistõttu tekkis tal huvi hüpokoerte koolitamise vastu. Eestis on väga hea hüpokoerte koolitusprogramm ja Eva-Liisa tahtis minna koeraga koolitusele. Inglise kokkerspanjel on inimesega hästi kontaktne ja tahab koostööd teha, kokker tahab lõhnaga „tegeleda”.
Eva-Liisa sai Steffie Soomest, pika ajalooga Northworth kennelist. Varakult alustas ta kutsika sotsialiseerimisega, seejärel tehti veidi ka sõnakuulelikkuse treeningut, kuni eelmise aasta septembrist on ta pühendunud just hüpokoera treeningutele, mida korraldab Eesti Laste ja Noorte Diabeediühing, ja õnneks on ka palju toetajaid.

Iseloomult aktiivne ja sõbralik koer
Inglise kokkerspanjel on alati olnud ilus ja „nunnu” koer, kuid oma iseloomult ei ole ta sugugi mitte diivanikoer, sest tal võib üsna ruttu igavus peale tulla. Seetõttu vajab ka inglane liikumist ja tegevust oma meeltele.
Kui omanik ei viitsi trenni teha, siis midagi tuleb inglase jaoks välja nuputada. Loomulikult võib inglise kokkerspanjel olla ka suurepärane seltsikoer.
Eva-Liisa kinnitab, et Steffie võib olla ka diivanikoer, kes naudib peremehe lähedust, tuleb kaissu ja on lihtsalt mõnus, kuid seda peab tasakaalustama füüsiline trenn.
Iseloomult on ta rõõmsameelne, julge, sotsiaalne, toimekas, aval, liikuv, kuid ka rõõmameelne, sõbralik ja ta armastab oma peremeest. Paljud omanikud kinnitavad, et  kokkerid on peaaegu alati heas tujus, mida kinnitab ka nende pilk ja ilme. Paljude inimeste südamed on võitnud just see kokkerspanjeli nn „pai poisi” pilk. Samas on teada ka neid isendeid, kes on jäärapäised, mõnikord ka arglikud ja liigagi pehmed, mistõttu vajavad ka inglise kokkerspanjeli kutsikad sotsialiseerimist.
Steffie oskab muidugi ka aktiivne olla. Eva-Liisa kinnitab, et metsas käib koeral justkui „klikk” ära, ja on ka tema nina maas erinevaid lõhnu avastamas, kuid õnneks püsib Steffie alati omaniku vaateväljas, ja eks on ju Steffiet palju ka koolitatud ja sotsialiseeritud. Steffiele meeldib ka ujumine ja näiteks pulga veest ära toomine. Õnneks elavad Eva-Liisa ja tema pere ning koerad rannale lähedal, mistõttu saab Steffie sageli ka veemõnusid nautida, isegi laugastes käidud temaga ujumas.

Armastab jooksmist, jumaldab ujumist...
Steffie on käinud sõnakuulelikkuse trennis, praegu aga käib ta hüpokoerte treeningul ja Eva-Liisa kinnitab, et mõnikord võib ka Steffie rahutu ja närviline olla. Kui aga ta on „käsu all”, siis teeb ta kõike suurepäraselt. Preemiaks sobib maius (toit), kuid Steffiele meeldib maiusest rohkemgi mäng mänguasjaga. Eva-Liisa kinnitab, et tema arvates sobib kokkerile sõnakuulelikkus, jälje-trenn kui ka agility. Kuna inglise kokkerspanjelil on suurepärane lõhnataju, siis on neid kasutatud ka otsingu- ja narkokoertena. On teada inglise kokkerspanjeleid, kes on suurepärased abimehed ka seenemetsas seente leidmisel, kuid ka kuuljakoerad kurtidele!
Inglise kokkerspanjelit on kasutatud ja kasutatakse ka praegu mõnedes riikides jahikoerana (Eestis väga ei ole teada, et kokkerspanjeliga jahil käiakse), nad on linde lendu ajavad koerad, kes suudavad ajada ka jäneseid (esemete äratoomist kuid ka ujumist jumaldab kokkerspanjel ka praegu).
Kokkerspanjel käis/käib ka praegu jahimehe ees ja ajas/ajab linnud lendu või looma liikuma. Seejärel koer peatub, kui jahimees saab saagile pihta, siis toob kokkerspanjel saagi jahimehele kätte. Kindel on see, jahikoeraks on inglise kokkerspanjelit vaja treenida, koer peab suutma keskenduda, tal peab olema jahikirge, vastipidavust, erenrgilisust ja soovi jahitööd teha.

Välimuselt armas ­südametemurdja
Oma välimuselt on hirvesilmne, ümara otsmikuga ja pikkade rippuvate kõrvadega inglise kokkerspanjel paljudele koerasõpradele tuttav. Ilus ja armas koer, kes on võlunud inimesi palju aastaid.
Inglise kokkerspanjel on rippuvate ja üsna suurte kõrvadega tugev ja kompaktne koer, kelle turjakõrgus on 38-41 cm, kaal 12-15 kilo. Nende saba on keskmise pikkusega, veidi kaarduv ja otsast karvane. Lihaseline kael läheb üle õlgadeks, põlveliiges on veidi kaldus.
Kokkerspanjelitel on lubatud lausa 18 värvitooni ja enam kui 30 värvivariatsiooni! Värvuselt võivad inglise kokkerspanjelid olla mustad, punased, helepruunid, šokolaadikarva, mustad punaste märgistega (nn black and tan) ja maksakarva punaste märgistega. On mitmevärvilisi koeri – must-valge, punane-valge, kollane-valge, maksakarva-valged, kuid ka trikoloorid.
Kui päris täpne olla siis, ühevärvilised: must, punane, golden (valge-kullapunane), liver (šokolaadi- ja maksavärvi), black and tan (must punaste märgistega), liver and tan (maksakarva punaste märgistega), on olemas ka soobelivärvi (punane, karvaotsad on mustad), mida FCI ei tunnusta.
Mitmevärvilised võivad olla must-valge, blue roan, puna-valge, orange roan, kollane-valge, lemon roan, maksakarva-valge, liver roan, trikoloor, blue roan tan, maksakarva-valge tan ja liver roan tan.
„Roan” tähendab seda, et valge karv on ühtlaselt segunenud musta karva sisse ja must, punane või kollane-valge karvkatte värvus on selline, et valgel põhjal on värvilisi laike.

Kasukas vajab hooldamist
Kokkerspanjelite karvkate on sile, siidine ja üsnagi pikk, mis vajab piisavalt hooldamist, et kasukas oleks ikka kaunis. Koera peab kammima ja harjama iga nädal, kord kvartalis peaks neid ka trimmima. Tuleks jälgida ka seda, et koera kõrvad/kuulmekanalid oleks karvadest puhtad, et ei tekiks kõrvapõletikku.
Eva-Liisa kinnitab, et karvahooldus on kokkeri puhul väga oluline ja nõuab aega ning tahtmist sellega tegeleda. Kui omanikul pole vastavaid oskuseid või ta ei tunne end selles piisavalt kindlalt, siis tuleb käia gruumeri juures.
Steffiet iga päev ei kammita, kuid vajadusel tehakse seda ka igapäevaselt, kuid kinnitan, et Steffie näeb igati ilus välja. Tõeline koerapreili.

Tervis
Inglise kokkerpsanjel on üsnagi terve koeratõug. Neil võib esineda põletikke – ihu- ja silmapõletikud. Võib esineda tugi- ja liikumiselundite haiguseid, vanematel koertel võib kroonilist valu tekitada artroos, võib esineda selja lülikanali diskiprobleeme. Neil esineb ka hüpotürodismi ehk kilpnäärme vaetalitust, mis toob kaasa hormoonide ebapiisava tootmise.
Eva-Liisa sõnul kontrollitakse kokkeritel silmi, puusa- ja küünarliigeseid, põlvi, südant. Kindlasti tasuks võtta kokkerspanjel endale kogenud kasvataja käest, kellel on vajalikud uuringud tehtud. Kui aastaid tagasi oli kokkerspanjel ka Eestis vägagi populaarne tõug, siis oli just tervis see, miks hakkas koeri vähemaks jääma. Osad kokkerid muutusid aga agressiivseks, mis on selle tõu puhul enamjaolt pärilik viga.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar