lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Inglise buldog – jätkuvalt väga ilus koer

“Inglise buldog on nii inetu, et muutub vaadates ilusaks,” on öelnud maailmakuulus loodusteadlane ja kirjanik Gerald Durrell. Sellel mõtteteral on kindlasti tõepõhi juures, sest just oma välimuse tõttu on inglise buldog üks maailma kuulsamaid koeratõuge.

Seekordne tõututvustuse lugu viib mind Pääsküla rappa, kus ühel ilusal pühapäevasel detsembrikuu päeval saavad kokku inglise buldogide omanikud ja nende koerad. Kohe alguses pean tõdema, et see ei ole selline spetsiaalne jalutuskäik, et ajakirjanik ja fotograaf tulid kohale, sest selgub, et selliseid ägedaid inglaste jalutuskäike Pääsküla rabas tehakse lausa igal pühapäeval. Suviti vähem, sest tõu iseärasustest johtuvalt, on inglise buldogi suviti vägagi varjulembesed koerad, mistõttu suvel pikki jalutuskäike selle tõuga ei tasuks teha.
Kohe alguses pean tõdema sedagi, et inglise buldog on tõug, kellest olen ma Lemmikus ka varem kirjutanud, seda umbes-täpselt 13 aastat tagasi. Kuna inglise buldog on üks minu lemmikutest, siis otsustasin, et temast tahaks oma elus korra veel rääkida. Ja kuna ma olen kirjutanud ca 115 koeratõust, siis hakkavad „kirjutamata“ tõud vaikselt ka otsa saama...
Inglise buldog on – nagu nimestki selge – pärit Inglismaalt. Võib öelda, et ta on inglise rahvustõug.
Miks on buldog just buldog?
On neid, kes vaidlevad selle üle, miks kutsutakse buldogi just “buldogiks”. Tema kehakuju on pullisarnane!? Teda kasutati kunagi härja-, karu- ja koertevõitluses, ta oli omamoodi meelelahutaja!?
Põhjuseid leiab mitmeid. Aire-Piret Pärn kinnitab, et nimi on tulnud just härjavõitlusest – bull = härg ja dog = koer ehk siis härjakoer.

Jalutuskäik Pääskülas
Meie jalutuskäik kulgeb igati mõnusas tempos, sest ega inglise buldogid väga kiired liikujad ei ole. On ju nad üsnagi kogukad ja rasked koerad,. Jalad on neil lühikesed, mistõttu kulgevad nad rahulikus ja mõnusas tempos.
Vahva on seegi, et jalutuskäigul lööb kaasa erinevas vanuses koeri, vanim neist on 5aastane Bert, noorimad on alla aastased koerad. Nooremad koerad liiguvad krapsakalt, vanemad rahulikumas tempos.
Uurin ka seda, kas sellisel suurel jalutuskäigul võib ette tulla ka „nägelemist“, selgub, et eks ikka mõned nooremad koerad üritavad ennast „näidata“, kuid Bert on selle jalutuskäigu pea, kusjuures Bert ja tema omanik Carina Ant on ka need, kes on teised alutuskäigule kutsunud.
Omanik Liisi Kippak kinnitab, et temale on see esimene inglane, kel nimeks Snoopy ja koer sai hiljuti 3aastaseks. Varem on temal ja tema elukaaslasel olnud šveitsi valge lambakoer, saksa lambakoer ja taks, kuid inglane on esimene. Liisi kinnitab, et elatakse väikeses korteris, mistõttu on inglise buldog suurepärane koer, tõeline korterikoer. See on tõug, mis ei vaja väga palju jooksmist, ta magab palju ja on nõus ka üksi kodus olema. Liisi lisab, et tema jaoks oluline see, et ka inglise buldogi karvastikuhooldus on lihtne.
Omanikud Lea ja Sven Treiberg, kellel on 1,5aastane inglise buldog Figo, kinnitavad, et nende peres tegi tõuvaliku naine. Lea kinnitab, et tema jaoks on inglise buldog kõige ilusam ja armsam tõug. Lea jaoks on tegemist esimese tõukoeraga, varem on temal olnud nn krantsid.
Lea kinnitab, et inglise buldog on ülimalt sõbralik tõug, kellele meeldivad ka inimesed.
„Paljud inimesed, kes vastu tulevad, ehmatavad esialgu ära,“ kinnitab Lea, „kuid siis selgub, et ta on ju nii sõbralik koer!“
Seda sõbralikkust märkan ka mina, sest jalutavad ju Pääsküla rabas ka paljud teised inimesed, ka teiste tõugudega, kuid inglased toovad kõikidele naeru suule. Jälgin ka seda, et ega inglased väga palju teistest koertest ja inimestest välja ei teegi. Nad ajavad oma asja, mõned koerad suhtlevad omavahel, mõned mängivad ja müravad, mõned üritavad ennast kehtestada, kuid meeleolu on nii koertel kui ka omanikel igati positiivne.
Lea kinnitabki, et jalutuskäikudel osalevad koerad saavad üksteisega väga hästi läbi, nad seltsivad suurepäraselt ja eks ole ka selline äge ühine jalutuskäik ka sotsialisserimiseks väga hea ettevõtmine. Vanemad „õpetavad“ nooremaid koeri, ja väikseid nagistamise on olnud, kuid ei midagi hullu.
Lea lisab ka seda, et inglise buldog on vaikne koer, kes haugub väga harva. Loomulikult võivad nad veidi lõriseda (see on tingitud ju ka nende lühikesest koonust ja muudest iseärasustest) ja löriseda ja hingeldada, kuid kurjad nad ei ole.
Lea lisab: „Inglise buldog ei pea ennast koeraks, ta peab ennast inimeseks ja pereliikmeks. Meie koeral on lemmikkohaks perenaise padi.“
Inglise buldog haugub harva ja mitte iialgi lihtsalt niisama. Haukumise eri intonatsioonid annavad peremehele suhteliselt täpset teavet haukumise põhjuste kohta – näiteks madal, sügavahäälne ja tuhm haukumine võib tähendada võõrast territooriumil. Kile klähvimine jälle omakorda kas siis jooksuajaga emast (isase isendi korral) või lihtsalt rahulolematust.

Suurepärane korterikoer
Carina Ant on inglastega tegelenud juba 12 aastat. 5aastane Bert on tema teine inglane, ja nagu eespool mainisin, siis Carina ja Bert on need, kes selle vahva jalutuskäigu on ka käima lükanud ja kokku kutsunud. Carina kinnitab, et tema sai oma esimese inglise buldogi juhuslikult.
„Inglise buldog võeti perre, kus oli veel neli koera,“ meenutab Carina, „kui inglane kasvas suureks, siis hakkas ta teise kallal “pahandust tegema“, sest oli see ju suur kari, ja seal tuli iseenda eest seista. Esialgu palusid omanikud, et võta nädalaks enda juurde, kuid nii see läks.“
Carina kinnitab, et inglise buldog on hea tööl käiva inimese koer. Carina kinnitab, et tema ja Bert jalutavad hommikul tunnikese, õhtul tunnikese ja omanikul ei ole süümekaid, et on inglasega vähe liikunud. Carina naerab, et tema ei tea, kas need inimesed, kellel on kodus hurdad, kas nemad tööle üldse pääsevad.
Ka Carina kinnitab, et inglise buldog on suurepärane korterikoer, kes saab ka iseendaga mõnusasti hakkama, ja lisaks see, et nad ei haugu, ei sega sellega naabreid. Kui Carina on tööl, siis Bert ootab rahulikult kodus, magab ja ootab perenaist.
Omanik Katrin Tuikenil on 2aastane Max, kes on tema jaoks esimene tõukoer. Katrin kinnitab, et 2aastane inglane on tema arvates siiski veel paras puberteet, kes tahab joosta ja möllata. Katrin on oma koera toonud Leedust.
Ka Katrin sattus selle tõu peale üsna juhuslikult. Mõned aastad tagasi oli ta olnud juuksuris, kus ühel kliendil oli kaasas neljakuune inglise buldogi kutsikas, ja sealt see asi alguse sai. Täiesti juhuslikult, kusjuures Katrin naerab, et kui keegi oleks mõned aastad tagasi ütelnud, et ta võtab endale inglise buldogi, siis oleks ta selle idee välja naernud, et mis koer see veel on.
Ka Katrin kinnitab, et Max on suurepärane kodukoer, keda mõnel hommikul tuleb lausa sundida õue minema. Pigem eelistaks ta kodus tukkumist ja magamist.
Omanik Boris Vasemägi on jalutuskäigul 4,5aastase koeraga, kel hüüdnimeks Tõruke, ja temale on selles seltskonnas esimene jalutuskäik. Varem on temal olnud rotveiler ja ka inglise buldog.
Boris kinnitab, et tema kogemus inglastega on erinev, sest esimene koer oli tõeline alfa-isane, kes ei lasknud koju, ei lasknud välja, kuid praegune koer on tõeline kullatükk. Koer, kes on tõeline kaisuloom, korjab üles kõik musid ja kallid, kuid on võib olla veidi isegi liiga arg. Esimese inglase kohta tõdeb Boris, et sellel oli oskus iga asja peale tigedaks minna, silmad läksid punaseks, ja pidevalt tuli teda jälgida, et ta kellelegi halba ei teeks. Esimese inglasega pidi Boris asjad väga konkreetselt paika panna.
Boris kinnitab, et Tõrukesele on karjajuhiks just Boris, keda koju oodatakse, kuid ka Borissi naine on osa karjast, kuigi Tõrukese silmis on Borissi naine pigem „söögiandja“. Aga seda kõike loomulikult läbi huumori prisma.

Välimuselt suur ja tugev
Inglise buldog on tugev ja jõuline koer. Väga omanäolise välimusega, mistõttu on neid ka väga lihtne ära tunda, et noh, see ongi ju inglise buldog.
Inglise buldog kuulub FCI II rühma 2. alarühma – molossi-tüüpi koerte hulka.
Inglise buldog on tugev, keskmist kasvu lühikarvaline koer. Turjakõrgust tõustandardis ei piiritleta, kuid ideaalkaaluks on isastel 25 kilo, emastel 23 kilo.
“Paraku kipuvad inglise buldogid tänapäeval pisut raskemad,” kinnitab Aire-Piret Pärn. “Nii nagu inimesed kasvavad pidevalt suuremaks, nõnda kasvavad ka koerad. Kurb on see, et tihtipeale söödetakse buldogid lihtsalt paksuks – nad ei saa piisavalt liikuda ja neil on pidevalt söögikauss ees. Ei maksa unustada, et buldog on väga liikuv koer, kuid kui toidukogused on valed, st pidevalt on söök kausis ja näpu vahelt antakse maiusi, siis on ülekaal kerge tulema.”
Koera pea on võimas ja kaetud voldilise nahaga. Koonuosa on lühike, rippuvate põskedega, alalõug on lai ja kaardub ülespoole. Kere on koeral lühike, prink ja lihaseline. Rinnakorv on lai ja võimas. Saba lühike ja laskub allapoole.
Tänu sellisele kehaehitusele on tõul raske ja omapärane liikumisviis. Aire-Piret kutsub seda “buldogijöndiks”, mis on siiski üsna mõõdukas, kuid oluliselt kiirem kui tavaline kõnd.
Värvustest on lubatud kõik peaaegu kõik toonid: erinevad punased, brindle, fawn, valge laikudega. Lubamatud toonid on must ja maksakarva. Valge on buldogi puhul nn põhi- või alusvärv.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

Jätkub ajakirjas

0 kommentaari Lisa kommentaar