lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Imelised abikoerad

Täna võtame vaatluse alla abikoerad. Eestis tegutseb Abikoerte Keskus MTÜ. Selle ühingu vahvate inimeste ja koertega ma kohtungi, et selgust saada, kuidas on Eestis olukord abikoertega.

MTÜ Abikoerte Keskus tegutseb alatest 2011. aastast ja kasvas välja 2008 aastast tegutsenud Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingust jagunemise teel.
Ühingu kodulehelt on võimalik lugeda, et abikoer on koer, keda kasutakse tänu tema eelnevale väljaõppele erivajadustega inimeste elukvaliteedi parandamiseks.
Ühingu eesmärkideks on abikoertega seonduva tegevuse igakülgne arendamine ja toetamine Eestis, abikoerte kasvatamine, nende väljaõpetamine ja treenimine, abikoerte kasutajate ja vabatahtlike koolitamine ning nõustamine.
Eestis tegutseb täna ca 40 abikoera, enamus neist on pimedate ja vaegnägijate juhtkoerad.
Aastate jooksul on olnud ka üks ratastoolikoer, kes tänaseks on läinud manalateed. Praegu on koolituses apelsinikarva puudel, kellest peaks saama uus ratastoolikoer. Üks saksa lambakoer täidab kahte ülesannet – ta on abiks inimesele, kes hämaras ei näe, lisaks on ta samale inimesele ka liikumisabi koer. Labrador Pepest tuleb meil veel juttu, tema on liikumisabi koer. Labrador Ebonyst (1 aastane ja kolme kuune) tuleb meil samuti juttu, temast peaks saama juhtkoer ja hüpokoer ehk diabeetiku abiline.
Anu Lokke ehk abikoerte treeneril on treenimisel suur, must puudel Luna (2 aastane), kellest treenitakse juhtkoera.
Enamus koertest on labrador-retriiverid? Anu kinnitab, et labrador on kõige mugavam ja mõnusam koer abikoeraks, teda on lihtne koolitada, tema karvkate on “õige” – ta ei külmeta, kuid karv pole ka liiga pikk, karvkate hülgab vett ja mustust. Lisaks sellele on labradoridel ideaalne iseloom abikoera tööks. Neid on võimalik treenida väga kergesti, sest labrador teeb kõik selleks, et inimestele meeldida ja kiitust saada. Kuna abikoeral on vahel isegi kolm elukohta – kasvuperes, treeneri kodus ning tulevikus erivajadusega inimesega kooselu, siis peab abikoer olema ka väga usaldav ja uue inimese omaks võtma. Labradori puhul ei ole see nii keeruline, kuna  kiituse, mängu ja toiduga võidab iga labradori südame.
Anu lisab, et abikoertena on aastate jooksul Eestis töötanud ka kolm krantsi ja teada on ka kahte airdale’i terjerit, kes olid toodud Moskva juhtkoerte koolist. Kõik nad olid juhtkoerad.

Abikoeraks kasvamine ja kasvatamine
Kuidas saab kutsikat valides üldse teada, olla kindel, et kellestki saab hea abikoer?
Reelika Kaasik, kes on saamas abikoerte treeneriks kinnitab, et valitakse kindlatest kennelitest ja rahulikuma iseloomuga ning stabiilsema närvikavaga kutsikas. Tehakse katsetusi –mille peale kutsikas ehmub, mis kutsikale huvi pakub... Kutsikas peaks olema pigem uudishimulik kui pelglik, ka ei tohiks ta olla liiga aktiivne.
Reelika koer on üheaastane Labrador Iris, seega lausa kutsikaohtu. Irisega juhtus augustikuus õnnetus, mille tõttu on edasi lükkunud ka Irise treenimine ning hindamine vanemtreeneri Anu poolt, et mis laadi abikoeraks Iris kõige paremini sobiks.
Treener Anu Lokke lisab, et kuuenädalaste kutsikate vahel tehakse esimene valik, nii toimitakse ka Soomes, USAs ja mujalgi. Tehakse test – võõras tuba, võõras inimene, kutsikas viiakse kohta, kus ta varem pole olnud; kutsikas ei tohi kõrgust karta, kuid ka kõrgelt alla astuda ei tohi; vaadatakse, kuidas ta reageerib kolistamisele ja kõvematele häältele.
Kui saabub murdeiga, siis võib ju kutsikas oma iseloomult muutuda?
Reelika tõdeb, et on ka seda juhtunud. Abikoer on esialgu oma “kasvuperes” ja on seda kuni aastani. Pärast seda läheb ta treeneri juurde, kes hakkab koeraga tegelema. Treener otsustab, kas koer sobib ja milleks ta sobib. Õnneks on ju ka abikoeri erinevajate vajaduste jaoks.
Christel Sogenbits lisab, et võib-olla isegi kõige keerulisem osa on see, kui tuleb selgitada abikoera kasutaja perele, et koera eest vastutab koera kasutaja ise. Erivajadusega inimene peaks hoolitsema ise oma koera eest – käima temaga jalutamas, andma süüa ning kaasama teda igale poole, kuhu isegi läheb. Kui perekond, sõbrad-tuttavad soovivad koeraga tegeleda, jalutamas käia või nt metsas, rannas, siis peab kinni pidama reeglitest, mis käivad abikoeraga kaasas. Näiteks kui pereliige läheb juhtkoeraga jalutama, siis tuleb seisatada ikka teeservadel ja enne treppe-astmeid, isegi kui pereliige neid asju kaugelt näeb. Treenitud juht- ja abikoerale peavad olema reeglid koguaeg samad, kuna nii kinnistuvad nad koerale paremini ja ta teeb oma tööd professionaalsemalt.
Anu lisab, et nii see on – sageli tunneb terve perekond muret, kas abivajaja saab koeraga hakkama ja üritatakse võimalikult palju ise ära teha. Anu meenutab, kuidas üks 90aastane ema ütles oma 70aastasele pojale, et ega sina, poiss, üksi selle koeraga käima ei hakka.

Liikumisabi koer Pepe
Merike Kasele on abiks Pepe, 4aastane labrador, kes ongi liikumisabi koer. Pepe on Eesti ainus liikumisabi koer ja ta on valmis olema Merikesele abiks kasvõi 24 tundi päevas.
Merike naerab, et Pepe on talle nagu neljajalgne kepp. Koerale on seljale kinnitatud spetsiaalne tugiraam, mille peale saab Merike ühe käega toetuda (Merikese vasak kehapool ei tööta korralikult või peaaegu üldse mitte). Koerale toetudes on liikumine lihtsam ja ohutum. Merike lisab, et praegu on tal Pepe abiga lihtsam ja kergem kõndida kui kepiga.
Lisaks annab Pepe märku, kui perenaisel midagi maha kukub, vajadusel võtab ta selle ka üles. Pepe toob asju ka laudade ja toolide alt, kuhu Merike ise ei ulatu. Ka need asjad, mis Merikesel maas ees on, needki võtab Pepe eest.
Pepe on olnud Merikese juures juba neljandast elukuust alates. Anu Lokke tegi Pepega tööd, kui koer oli juba Merikese juures. Merike kinnitab, et vaatamata varasele koolitusele oli Pepel ka igati vahva kutsikapõlv, sest koeri õpetatakse ja treenitakse ju suunatud mänguga ja see on kutsikale vahva. Ka käsklused õpetatakse selgeks mänguliselt.
Liikumisabi koer on Eestis uus. Merike on pidanud üsna palju uksi kulutama, et ametnikud mõistaksid, milleks tal koera vaja on ja mis asi see liikumisabi koer on. Sotsiaalministeeriumis kinnitati samuti, et on olemas pimedate juhtkoerad, kuid liikumisabi koeri nemad ei tea.
Kõikide abikoerte algõpetus algab ühtemoodi. Pepe sai oma koolituse vastavalt sellele, mida Merikesel vaja oli. Ka Pepe võib olla mürakaru, kuid pannes talle peale tugiraami, saab temast töötav koer – ta muutub rahulikuks ja ta on tõeline Merikese abi. Mul on võimalus seda vahvat muutumist näha – isegi koera mänguline pilk muutub asjalikuks ning vaoshoituks. Näib, et Pepe mõistab, tal on tõsine ja vajalik asi ajada.
Pepele liikumine meeldib ja ta tuletab seda ka Merikesele meelde. Merike lisab, et üks asi on abikoerte puhul veel väga tähtis –  nad annavad omanikule ka teraapilist abi. Merike meenutab, kuidas pärast koera tulekut tema ellu vähenesid kordades tema südame- ja vererõhutabletid. Kadus ka üksiolemise stress – Merikese pereliikmed peavad ka ju tööl käima.

Pimedate juhtkoerad
Abikoerte Keskuse kodulehelt on võimalik lugeda, et juhtkoer on nägemispuudega inimese abivahend. Nägemispuudega inimestele on suureks igapäevaseks murekohaks turvaline ja eksimatu liikumine väljaspool kodu. Nägijast inimesest sõltumise vältimiseks tuleb pimedal inimesel õppida iseseisvalt orienteeruma, kasutades erinevaid abivahendeid. Kõige esimene klassikaline abivahend, mida hakkasid nägemispuudega inimesed iseseisvaks, ohutuks liikumiseks kasutama, oli valge kepp. Teiseks ja väga tõhusaks, osadele inimestele asendamatuks abivahendiks on aga juhtkoer.
Juhtkoer on eri-ettevalmistuse saanud sõbraliku loomuga tasakaalukas töökoer, kes koostöös nägemispuudega inimeselt saadud käsklustega suudab juhtida inimese mööda takistustest ning punktist A punkti B samas täites jalakäijate liikluseeskirju.
Saates oma peremeest väga erinevates paikades, käitub juhtkoer igal pool väärikalt ja distsiplineeritult, oodates vajadusel rahulikult mitmeid tunde.
Siinkirjutaja jaoks on pimedate juhtkoerad üsna müstilised abilised. Kuidas nad oskavad minna üle tee, kuidas pööratakse õiges kohas, kuidas jäädakse õiges kohas seisma? Christel naerab, et arvatakse ju, kui tuleb buss nr 67, siis koer ka 67 korda haugub. No päris nii see siiski pole.
Pimedate juhtkoerte seas on kahte liiki koeri – nn marsruudikoerad inimestele, kes ei orineteeru üldse. Nende juhtkoertele on selgeks õpetatud vajalikud käigud, näiteks poodi, arsti juurde, tööle või koerte mänguväljakule. Siis öeldakse koerale märgusõna, millist marsruuti mööda minema hakata ning koer viib juhitava kohale. Aga on ka neid nägemispuudega inimesi, kelle silme ees “kaart jookseb” ja seetõttu suudavad ise marsruute koostada või kombineerida. Nemad juhendavad koera ja annavad talle ise käsklusi – Teele!, Otse!, Paremale!, Vasakule!, Üle!, Otsi sebra!, Otsi rada! jne.
Käsklusi võib koerale selgeks teha umbes 40 ja Anu lisab, et neid saab ka kombineerida, näiteks otsimiskäsule saab liita nii sebra, pingi, ukse, trepi , lifti, teeharu. (Otsi sebra!, Otsi pink!, Otsi uks!). Täpsusteseks saab lisada, veel kus pool peab otsitav objekt olema. Näiteks Otsi uks paremal!, Otsi pink vasakul!, Otsi rada paremale!

Vasak-parem!? Koerale!?
Anu kinnitab, et eks seda saab koerale treenides selgeks teha – inimene teeb seda ju koos koeraga ehk pöörab koos koeraga ja ühel hetkel hakkab see koerale kinnistuma. Seda peab kordama kordi ja kordi, kuid samas ka koera aitama.
Christel teab rääkida, et USAs, kus on üsna palju elektriautosid, on suudetud koera panna käituma isegi nii, et vaatamata käsklusel minna üle tee, nähes elektriautot lähenemas, mida vaegnägija ei kuule (elektriautode müra on ju peaaegu olematu), koer peatub ega torma teele.
Anu meenutab, et Austraalias on koertele õpetatud isegi hindama vahemaad autode suhtes, et mitte valel ajal teele minna.
Kuidas juhtkoera ära tunda? Tööl ja treeningul kannab juhtkoer spetsiaalseid  rakmeid, mis on enamasti varustatud helkurite ja vastavate märkidega. Kuna juhtkoer on nägemispuudega inimese abivahend, siis on juhtkoera kasutajal lubatud minna koos juhtkoeraga kõikidesse kohtadesse, mis on avalikkusele avatud.
Nägemispuudega inimene on kohustatud hoidma oma koera puhtana ning kontrolli all igas situatsioonis.
Töötavaid ja treenivaid juhtkoeri ei tohiks eksitada ega segada silitamise, toidu pakkumise, kutsumise vms tegevusega. Juhtkoera segamine töötamisel võib lõppeda halvemal juhul isiku või koera vigastuse või surmaga.

Teised abikoerad
Ratastoolikoerad on õpetatud saatma peremeest ratastooli kõrval. Koer suudab vajadusel avada ja sulgeda uksi, tuua omanikule ratastool, kui see pole käeulatuses. Koer suudab ratastooli lükata, on füüsiliseks toeks, abistab poeskäimisel, suudab kutsuda abi, teatada õnnetusest. Koer oskab vajutada lüliteid, kanda asju, abistab inimest pesu panemisel pesumasinasse ja ka väljavõtmisel. Koer suudab tuua omanikule telefoni ja muid vajalikke esemeid.
Maailmast on teada hüpokoeri, keda õpetatakse samuti samm-sammult, sest koer peab andma märku langevast veresuhkrust. Esimese sammuna peab koer haistma, kui veresuhkur langeb, koer peab tundma seda isegi siis, kui inimene magab. Teise sammuna peab ta inimese juurde ja sellest märku andma, kolmanda sammuna peab ta jälgima, et inimene hakkab tegutsema (kusjuures koer peab ju aru saama sedagi, kas veresuhkur langeb või tõuseb). Lisaks peab koer täitma käsklusi – too glükomeeter, too mahlapakk, vajadusel abi kutsuma jne. Kokkuvõttes on ju ka selline koera käitumine üks terviklik kompleks.
Hüpokoer peab suutma reageerida bioloogilistele muutustele inimese kehas. 40% koera ajust on seotud tema ninaga. Inimene hakkab tundma pärast 20 minutit, et veresuhkur on hakanud langema, koer peab tundma muutusi juba 20 minutit varem.
Ka hüpokoera õpetamine on igapäevane töö, abiks maiused ja klikker ning loomulikult ka suhkruhaige inimene, et koerale teatud bioloogilisi muutusi selgeks teha.
On olemas ka teraapiakoerad. Anu tõdeb, et see on omanikule kuuluv heasüdamlik koer, kellega käiakse “teenust” pakkumas. Koer on nagu teraapia abivahend. Et teada saada, kas antud koer ikka sellesse ametisse sobib, peab ta olema läbinud eksami.
Natalja Stankevitš-Melnikova, kes on üks Abikoerte Keskuse asutajatest, juhatuse liige ja koeratreener kinnitab, et tema kaks labradori ja kääbusšnautser töötavad erivajadustega inimestega, nii suurte kui ka lastega. Lepingu alusel käib ta nendega erivajadustega laste koolides ja puuetega laste laagrites, Tallinna Puuetega Inimeste Kojas jm.  

Plaanis koolitada ka kuulmiskoeri
Kuulmiskoerad – maailmas neid on, meil ei ole. Plaanis on neid ka meil hakata koolitama. Sellised koerad on abiks vaegkuuljatele. Koer annab kehakeelega märku, kui kuskil midagi toimub, näiteks läheneb jalgrattur selja tajant ja annab oma tulekust kella tilistamisega märku, kui keegi on välisukse taga ja helistab uksekella, siis kutsub koer perenaise ukse juurde, kui midagi kukub maha, siis tõstab koer selle üles ja ulatab omanikule. Koerad löövad kaasa paljudes argistes asjades – annavad märku, kui laps nutab, äratuskell heliseb, tuleohutusalarm teeb häält, kui praeahi annab piiksumisega märku, et aeg sai täis jne.
Olemas on ka Post Traumatic Stress Disorder ehk PTSD-koerad. Neid on palju USAs, ja nad on abiks neile, kel vaja moraalset abi oma seisundi tõttu, näiteks sõduritele, kes tulnud Iraagist, Afganistanist ning neil on mõni traumajärgne stressilaadne käitumishäire. Sellised inimesed võtavad abi koera käest kiiremini vastu kui inimese käest.
Koerad suudavad välistada mitmeid retseptoreid, mis võivad käivitada inimeses paanikahoo, näiteks värv, laes olev ventilaator. Koer saadetakse lihtsalt varem ruumi või rahvamassi, et leida üles ärritajad, mis võivad omanikule halvasti mõjuda. Koer, märgates ärritavaid faktoreid, juhib omaniku nendest mööda või  teavitab omanikku nendest. On ka selliseid koeri, kes panevad enne peremeest toas tuled põlema, kuna inimene kardab pimedust. On ka neid, kellele ei meeldi, kui tullakse selja tagant liiga lähedale – koer peab jälgima, et seda ei juhtuks.
On koeri, kes suudavad aru saada, kui inimene näeb õudusunesid ja ta üles ajada.
Kindlasti on siin ka tähtis emotsionaalne side koeraga.

Treeneril peab olema tugev närvikava
Treener Anu Lokke on tegelenud koerte treenimisega juba 24 aastat. Selle aja jooksul on ta koolitanud 25 juht- ja abikoera.
Anu meenutab, et koerad on tal olnud juba lapsest saati. Juba 14aastase neiuna hakkas ta tegelema teenistuskoertega. Toona tegutses ALMAVÜ, kus tehti kõvasti tööd nii koerte kui ka koeraomanikega. Koolinoored panid kokku oma grupi- noortegrupi ja hakkasid koertega esinemas käima, näidati igasugu trikke ja muid oskusi.
Anul oli toona ida-euroopa lambakoer, Hera ja eks enamus esinejaid olidki just sellest tõust koerad. Tartu õpinguaastatel võttis Anu osa Tartu esinemisgrupi tööst ja peagi juhtis juba ise neid noori. Koertega tegelemised jätkusid ka pärast tööle suunamist Rakvere rajooni.
Ühel hetkel luges Anu ajalehest “Edasi”, et Eestis on treener, kes hakkab koolitama pimedate juhtkoeri. Treener oli saanud oma teadmised Soomest. Kutsuti üles, et huvilised võiksid tulla kaasa lööma ja nii läks kampa ka Anu, kes mõtles, et kaua võib koera treenida ainult lõbuks, võiks ju koerast ka mingit kasu olla.
Nii sattus Anu Tartus vaegnägijate seltskonda ja talle hakkas seal kohe meeldima. Vaegnägijad on igati vahva ja tegus seltskond, kes oskab oma elust rõõmu tunda. Anu kinnitab, et mis siis temal viga – tal on kaks jalga, kaks kätt, kaks silma, kaks kõrva, mine ja ainult tegutse!
Kuna eelpool mainitud esimene treener läks tegelema muude töödega, siis saigi Anust juhtkoerte treener!
Christel lisab, et abikoerte treenerid peavad olema väga tugeva närvikavaga, sest ega neid eriti millekski ei peeta. Tavainimesena võidakse treenerit suukorvita koeraga välja ajada bussidest, poest ja mujalt. Pole tal ju nähtavaid tunnuseid, et tegemist oleks puudega inimesega, lihtsalt ei saada aru, et abikoeri on vaja ju ka koolitada, kasvatada ja seda peab tegema inimene, kelle puue puudub.
Juhtkoer/abikoer peab saama väga tugeva koolituse, kuna erivajadusega isikule on koer abivahendiks ja temaga käiakse igal pool, koera eest vastutab erivajadusega inimene. Seetõttu peab treener andma koerale võimalikult mitmekülgse treeningu ja kohanemise võimalused- poodides, bussides, rongides, kohvikutes, kontsertidel, vihmaga, lumega, jääga jne.

Kes aitab abistajaid?
Anu tunnistab, et abi saamine on üsna keeruline, tuleb kirjutada erinevaid projekte, õnneks on olemas ka Hasartmängumaksu Nõukogu, kust on võimalik abi taotleda.
Christel räägib, et abikoertega pole lihtne ka mujal maailmas, kuid õnneks on suuremates riikides rohkem rikkamaid inimesi, kes on nõus annetama ja aitama. Näiteks Inglismaal baseerub abikoerte tegevus headel annetajatel ja toetajatel, sama on ka USAs. USA on sedavõrd suur, et seal on ka vaegnägijatel igati väärikaid ametikohti, mistõttu on ka nemad saanud aidata.
Sel aastal oli MTÜ Abikoerte Keskus ka Aadu Luukase missioonipreemia nominent, mistõttu said nad abiks 6400 eurot. Toimus ilus vastuvõtt Kadrioru lossis, lisaks rahalisele preemiale kingiti ka kaunis karikas ja kaunid lilled. Abikoerte Keskuse inimesed tundsid ennast igati hästi, sest nende tööd oli märgatud.
Kus on MTÜ Abikoerte Keskus tegutseb? Selgub, et neil oma pesa polegi, käiakse koos just Merikese kodus, kus me ka intervjuud teeme. Oma pesa on raske leida. Christel lisab, et neil oleks võimalus saada ruum Tallinna Puuetega Inimeste Kotta, kuid kahjuks pole vahendeid, et seda üürida.
„See oleks ideaalne koht Abikoerte Keskusele, kuna siis saaksime olla erivajadustega inimeste silme all ning teadlikus meie tegevusest leviks rohkem ning saaksime ka teiste organisatsioonidega paremini koostööd teha. Lisaks oleks koht, kus hoida meie materjale ja kus saaksid meie äärmiselt tublid vabatahtlikud koos käia ja motivatsiooni ammutada. Tegevus on ju projektipõhine, pole raha, et tasuda üüri, kommunaalmakseid. Keeruline olukord,” arutleb Christel.
Natalja lisab, et osa noori abikoeri kasvab kasvuperedes ja MTÜ Abikoerte Keskus on alati valmis vastu võtma ka uusi peresid, kes tahaksid abi pakkuda. Osa noori koeri ja need koerad, keda on vaja hoida kusagil, kui koerte “kasutaja” on haigestunud või ei saa puhkuse ajal koera kaasa võtta, elavad kennel “Reval Dream” territooriumil. Seal elavad ka need koerad, keda treenib Natalja.
Siinkohal kutsume üles kõiki inimesi, et äkki oleks kellelgi võimalus Abikoerte Keskust veidi aidata? Pakkudes välja mõne vahva ruumi või aidates neid rahaliselt, sest tegelikult tehakse juhtkoertega igati tänuväärset tööd.

Suhtumine on paranenud
Õnneks on täna abikoertega ja juhtkoertega liikumine veidi lihtsam, kui aastaid tagasi. Christel meenutab, et teda tõsteti koos esimese juhtkoeraga välja nii poest kui ka bussist, nüüd on suhtumine märgatavalt mõistvam. Eks ole ka Abikoerte Keskus selle nimel tööd teinud, et suhtumist muuta.
Nii on löödud kaasa vahvas projektis “Pane oma meeled proovile”, käiakse esinemas koolides, et ka lapsed saaksid teada, kes need juhtkoerad ja abikoerad on. Koostööd tehakse ka Tallinna Levadiaga ja BC Kalev/Cramoga – nende võistlustele ja üritustele saab tulla koos juhtkoeraga nii koeraomanik kui ka treenerid.
On ka neid juhtumeid, kus suhtumine on negatiivne. Anu meenutab juhtumisi poes, kus teda on koeraga välja aetud, kuna mõnede turvafirmade turvatöötajad ei taha aru saada, et ka treener peab koeraga tööd tehes poes käima, et edaspidi oleks abivajajal võimalik seda teha. Anu on tahetud koeraga ka bussist välja ajada, eriti vaenulikud on koerte suhtes Tallinnas 13. liini bussijuhid, aga seda bussi peab Anu aeg-ajalt kasutama. Christel meenutab juhtumeid taksodega, kus ei taheta juhtkoeraga inimest teenindada, eriti veel sellist, kellel pole rakmeid peal… on taksojuhte, kes väidavad, et neil on allergia ja kuna pole ka rakmeid peal, siis on kohe eriti pahasti… Christel naerab, et kas rakmed võtavad allergia ära??? Probleeme on olnud ka rongides, eriti aastaid tagasi, kui olid pagasivagunid, kus võis koeraga olla, kuid need vagunid polnud sugugi mitte kindlas kohas, mistõttu oleks Anu pidanud  koeraga jooksma ja otsima, kus on õige vagun. Kuidas seda peaks tegema vaegnägija? Sellepärast ei käitunud niimoodi ka treener, et tulevast juhtkoera mitte rikkuda.
Kas inimesed julgevad pöörduda Abikoerte Keskuse poole? Anu kinnitab, et julgevad ikka. Kui on olemas inimene, kes vajaks abikoera, siis hakkavad nemad kirjutama projekti, et koer saada.
Anu lisab, et on ka neid inimesi, kes võtavad sama treeneri käest veel ka teise, kolmanda koera, kui koer on läinud manila teed.
Ja päris lõppu üks oluline info – kui te näete, et abikoer on tegemas oma tööd, juhendab pimedat, aitab liikumispuudega inimest, siis ei tohiks minna koeri segama, isegi mitte pai tegema, sest see võib lõppeda üsna halvasti just sellele inimesele, kelle heaks koer töötab. Seda tasuks kindlasti mainida ka lastele.

Marko Tiidelepp

Foto: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar