lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Imelaps Mõmmi

Mõmmi, õige nimega Wonder Tregai, on saksa väike spits. 2014. aasta maailmameistrivõistlustel Helsingis sai Mõmmi esikoha.

Tänavu sügisel sai Mõmmist Eesti tšempion. Novembris võitis Mõmmi Riias tšempioniklassis teise koha. Kui sealt üks võit veel korjata, saab Mõmmist Läti tšempion. Tundub nagu üks tavaline peene ja kalli tõukoera edulugu- eks nad säherdused ole ometi kõik! Aga ei ole nii. Kui kõrgeauline žürii kolmeaastase Mõmmi Helsingis võitjaks kuulutas, ei uskunud Mõmmi perenaine Elle Piirvee oma kõrvu, ja kui lõpuks uskus, siis hakkas lahinal nutma, sest ta oli Mõmmiga nii palju näitustel käinud, aga Mõmmi ei olnud mitte kunagi mitte kusagil mitte midagi võitnud.
Kõrgeauline žürii jälle ei uskunud, et esikoha saanud koera polnud Eestis mitte ühegi tiitliga pärjatud. Ja üleüldse... Pisike Mõmmi olnud nii inetu, et mitte keegi ei tahtnud teda ostagi, ega ostnud ka. Just sellepärast saigi Mõmmist Läänemaal Uuemõisas elavate Elle Piirvee ja Viktor Borissovi koer. Mõmmi elus on juhtunud palju tavapäratut, ainuüksi Mõmmi sünni asjaolud olid nii dramaatilised, et sellest tahab Viktor Borissov („Ütelge Viki,” ütleb Viktor.) kõige esimesena rääkida.

Juba sünd oli ime
Oleme Elle, Viki ja Mõmmiga Haapsalus Müüriääre kohvikus, sest Müüriääre on üks väheseid Haapsalu söögikohti, kuhu koerad on teretulnud. Mõmmi on kohvitoas esimest korda, ta on Viki süles ja uriseb, ise pisike nagu naljamäng ning valge ja kohev nagu just maha sadanud lumi või vastklopitud vahukoor. “Valged spitsid on natuke nagu defitsiit,” ütleb Viki, musti ja punaseid on rohkem, aga millegipärast tahavad kõik just valget...
Istume. Mõmmi uriseb hillitsetult ja Viki räägib, kuidas Mõmmi siia ilma sündis, mis oli üks imelugu, nii et Mõmmi saigi omale nimeks Wonder (ime). Aga sellega seoses on muidugi mõistlik rääkida ka Mõmmi emmest Butterfly Tregaist, ühesõnaga sellest, kuidas see üldse nii läks, et Ellest ja Vikist said koerapidajad, sest seegi ei ole tavapärane lugu.
„Oleks keegi mulle kümme aastat tagasi ütelnud, et hakkan korteris koera pidama, ma poleks uskunud,” ütleb Viki.
Viki oli nimelt täiesti veendunud, et korter ei ole koera koht. Korteris koera pidamine on koera piinamine. Ja üldse... Milleks koer?!
„Aga vaat see tõug mulle meeldib,” ütleb Viki ja patsutab Mõmmit, kes on tasapisi urisemise järele jätnud ja uurib ümbrust oma läikivate mustade silmanööpidega. Pilk on terane nagu nõel.
Sellest, mis imeloom on saksa väike spits, said Elle ja Viki aimu, kui Ellel tuli aeg-ajalt hoida töökaaslase koera. Siis hakkaski see tõug Ellele ja Vikile meeldima.
„Siis ma hakkasin endale koera tahtma. Nii väga tahtsin,” ütleb Elle.
Nii saabuski spitsikasvataja Silja Karjahärmi juurest Tallinnast Elle ja Viki Uuemõisa korterisse praeguseks kuueaastane Butterfly Tregai ehk Buffy, aga seda, et Vikist ja Ellest saavad kahe koera pidajad, nad toona ette ei kujutanud.
Butterfly esimene kutsikas sündis surnult. Teine ei tahtnud üldse sündida ja nägi ilmavalgust kakskümmend neli tundi pärast esimest. Nii suur vahe kahe kutsika vahel on enneolematu, isegi Haapsalu loomaarsti Marika Pärnapuu silmad ei olnud midagi säherdust varem näinud. Kutsikas ei tahtnud ega tahtnud sündida, oodati öö otsa ja valmistuti keisriks. Oli päris selge, et kutsikas nagunii ellu ei jää. Aga jäi. Sündis loomulikult, ilma keisrita, ja oli terve kui purikas. See oli ime, ja mitte viimane ime. Viki ei väsi lausumast kiidusõnu Marika Pärnapuu kohta. „Tänu Marikale on Mõmmi meil olemas,” ütleb ta ikka ja jälle.
No ei ole ilus koer!
Lepingu järgi tuli Vikil ja Ellel Buffy esimene pesakond, ükskõik kui suur või väike, kasvatajale loovutada. Elle jõudis illutillukesse Mõmmisse kiinduda, aga leping on leping, nii et kutsikas läks kasvataja juurde tagasi, et omale uus kodu ja perekond leida. Paraku oli Mõmmi pojast peast nii inetu, et paku palju tahad, keegi ei osta.
Uurin, kuidasmoodi inetu.
„Noh, tal olid sellised kõrged jalad ja kangesti hõre karv. Kõik vaatasid, et no ei ole ilus koer,” ütleb Viki.
Ilusaks läks Mõmmi alles oma kolmandal eluaastal, aga seda ei olnud põhjust tollal kellelgi arvata.
Lõpuks leidus ostja, aga siis tõenäoliselt sekkus koerte jumal ise, et Mõmmi ikka saaks Vikile ja Ellele, määratud koju. Ostjal läks külmkapp katki, tuli uus osta. Mõlema, Mõmmi ja kapi jaoks raha ei jätkunud. Osteti kapp, kasvataja aga ütles Ellele, et jätku see kutsika järele nutmine, ja Mõmmi koliti tagasi Uuemõisa.
Ilusamaks ta ei läinud, peale selle sai üsna ruttu selgeks, et erinevalt Buffyst („Buffy on väga rahulik, õrn ja hingeline koer,” ütleb Viki.) oli Mõmmi väga rahutu, lausa hüperaktiivne. Sõna ta ei kuulanud, terroriseeris ja tegi lärmi. Spitsid on üldse haukujad koerad, aga hüperaktiivne haukuja spits, see ei lähe mitte, arvasid Viki ja Elle. Nii et Mõmmil tuli kooli minna. Seal ta siis kaks aastat Vikiga käiski, Läänemaa kõige profima õpetaja Veiko Väljase käe all hundikoertega koos, lumivalge ja pisike nagu püksinööp.
„Esialgu ta ikka kartis, saba oli pikalt väljas,” ütleb Viki.
„Mis see tähendab, saba pikalt väljas?” uurin.
Viki sikutab tasakesi Mõmmi sabarulli selja pealt lahti, et niimoodi. Kui Mõmmi ise saba rullist sorgu laseb, siis on tal hirm naha vahel. Aga üsna pea harjus Mõmmi oma suurte ähkivate klassivendade ja -õdedega ära, tõmbas saba rulli, hakkas hoolega õppima ja tegi läbi kaheastmelise kuulekuskoolituse.
Elav ja haukuja koer on ta siiani, aga kuulab sõna. Viki näitab, kuidas Mõmmi nagu nalja käsu peale istub ja lamab ja jala kõrval käib. Peale selle oskab Mõmmi eset tagasi tuua ja üle barjääri hüpata, aga seda me kohvikus teha ei proovi.
Kuigi koolitatud, on Mõmmi ilu- ja sülekoer nagu saksa spitsile kohane. Mõmmi magab öösiti Buffyga Viki ja Elle voodis patjade vahel.
Viki, kes on kehvema unega, nagu ta ütleb, teab, et öösiti käiakse voodist edasi-tagasi, minnakse ja tullakse paar korda, ja aeg-ajalt kolib Mõmmi Vikile pähe magama.
„Minule ta ei koli. Ma olen mõtelnud, kas talle meeldib Viki kiilaspea,” arutab Elle.
Hommikul kellahelina peale ärkavad Mõmmi ja Buffy üles ja lakuvad pererahva üle.
„Pole vaja nägu pesema minnagi,” ütleb Viki ja muheleb.
Hommikune jalutuskord on Elle peal, lõuna ajal ja õhtul käib koertega väljas Viki.
„Oma neli kilomeetrit teeb kokku,” ütleb Viki, kui on natuke arvutanud. Ütle veel, et spits on ilu- ja sülekoer!

Porgandiga saab nalja
Uurin, kuidasmoodi on novembriporiga. Mõmmi näeb välja, nagu ei pistaks ta vurrukarvagi õue. Viki ütleb, et eks tule pesta, aga nii hull see polegi, kui sai alguses arvatud. Spitsil on isepuhastuv karv. Kuivab ära ja pori poleks nagu olnudki, ja kammida pole kah kogu aeg vaja. Ei lähe see karv nii kergesti pulsti ega midagi.
Söögiga on nii, et õuekoera kombel kartulit-sousti süüakse ka, kartulit Mõmmi armastab ja kapsahautist ja hirmsasti magusat, aga eks nad emmega ole ikka rohkem krõbinate peal, ütleb Viki. Elle ütleb, et Mõmmi armastab hullult toorest porgandit.
„Porgandiga saab nalja,” ütleb Elle ja kirjeldab, kuidas ta hommikuti Mõmmile porgandit viilutab ja Mõmmi viil viilu järel Elle süles seda ragistab nagu tõsine toortoitlane.
Veel on Mõmmil sihuke naljakas komme, et sokk või suss tuleb inimese jalast ära võtta. Olgu see Elle, Viki või keegi muu, Mõmmi asub kohe asja kallale ja võtab soki või sussi inimese jalast ära, istub, saak suus, päris pool tundi võib istuda, mõnikord tuleb tukk peale ja Mõmmi magab, sokk suus. Pahaks seda ei panda – lapse asi!
Buffyl on soki asemel roosa karumõmm, keda ta taga veab, tassib, lakub, kaissu võtab, sätib ja nässutab.
Näitustel hakkas Mõmmi käima, kui sai nii aastaseks, aga ei tulnud sealt ühtegi võitu.
„Kogu aeg läks halvasti ja lõpuks ei tahtnud ma enam käia,” ütleb Elle.
Mõmmi oli „kole” veel kaks aastat ja polnud põhjust arvata, et ta läheks kunagi ilusamaks. Sellepärast hakkaski Elle nutma, kui mullu Soomest suur võit tuli, sest see tundus nii uskumatu.
„Soomes veel imestati, et ei olegi Eestis ühtegi võitu saanud,” ütleb Elle.
Soome tegi otsa lahti. Korraga oli Mõmmi ilus. Ei mingit hõredat karva ega keppjalgu. Tänavu korjas Mõmmi serte igalt näituselt peale ühe. Sert ehk sertifikaat on kohtunike tõend, et isend vastab koeratõu parimatele omadustele. Elle otsib kaante vahelt välja paberi, kuhu on pliiatsiga kirjutatud: „Ebastabiilne käitumine.”
Ebastabiilne käitumine („Eks ta kartnud või midagi,” ütleb Elle.) tähendab seda, et Mõmmi näksas kohtunikku. Säherduse ennekuulmatu teo eest serti muidugi ei antud, kohtunikku väga ilusasti näksanud Mõmmi sai null punkti, aga sellest ei olnud midagi. Kolm serti oli käes ja Eesti tšempioni tiitel kindlustatud. Riias võistles Mõmmi juba tšempionklassis.
Saadud tiitlid annavad lootust, et Mõmmi saab edaspidi ka isarõõme maitsta. „Tüdrukud vaatavad selle järgi, kui palju on poistel võite,” ütleb Elle.
Tõukoerte paaritamine on karmide reeglitega äri, kus järglasi saavad vaid korras tervise ja sertifikaati­dega isendid. Koertel on selles vähe sõnaõigust, otsustavad omanikud. Aga loomulikult võib seda ka romantiliselt nimetada isarõõmudeks.
Enne järjekordsele näitusele minekut viiakse Mõmmi Tallinnasse linnalihvi saama, õppima, kuidas liikuda ja olla, sest see on näitustel sama tähtis kui välimus. Kord olla Mõmmi kohta üteldud: kohe näha, et maalt... Aga eks see koduvillasus ole aja jooksul paranenud, kust muidu need võidud.
Elle ja Viki sõnul pole aga võidud sugugi kõige tähtsam. Kõige tähtsam on koer. Koerad.
Viki, kes kunagi üldse koera ei tahtnud, nendib nüüd, et õige koerapidamine algavat kahest koerast, ja soovitab kõigile: kui võetakse koer, siis võetagu kohe kaks: endal on toredam ja koertel kah.
Kui Mõmmi on kodust ära, siis Buffy pensioneerub, ei viitsi joosta ega midagi. Mõmmi ajab Buffyle eluvaimu sisse. Koos ajavad nad omakorda eluvaimu sisse Vikile ja Ellele.
„Mis me teeks, kui Mõmmit ja Buffyt poleks... Kipuks kah pensioneeruma,” ütleb Viki ja muheleb.
Vahepeal julgust kogunud, urisemise lõplikult lõpetanud, kohviku läbi uurinud ja vahepeal sisse lipsanud kassi vahtinud Mõmmi on Vikile uuesti sülle karanud, keeranud ennast rõngasse nagu pisike laps. Mõmmi nööpsilmad vajuvad mõnusasti kinni. On aeg intervjuu lõpetada ja imelapsest Mõmmike koju tudule viia.
Ah jaa, Viki ütles veel seda ka, et Mõmmil ei ole mitte kunagi paha tuju.

Kaie Ilves

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
dilain francesco 10.01.2017 09:29
kiire laenupakkumise Sa oled eriline, aus ja hea maine kohta. palun vabandust selle sõnumi innatendu. Panin teie käsutuses sealhulgas laenu € 5000 € 5.000.000 lihtne tingimustel osaleda kõik isikud, kes võib hüvitada intressimääraga 3%. Pakun krediiti   lühike, keskpikas ja pikas perspektiivis ja taskukohane tagasimaksmise tähtaeg. Nüüd võtke mind   e-post: dilainfrancesco@gmail.com