lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Imearmas, pisike ja valge malta bichon

Malta bichon on pisike seltsikoer, kes pärit Vahemere aladelt. Malta bichoniga võib käia koertenäitustel, tegeleda agility, ralli­kuulekusega, koeratantsuga või sõna­kuulelikkusega.

Tõug on väga vana, teda peetakse maailma vanimaks sülekoeraks, kuid väga populaarseks pole koer saanud. Põhjuseks võib olla nende „väljakutsuv“ karvakate. Pikk, vastu maad ulatuv, valge karvkate vajab pidevat kammimist, pesemist ja hoolisemist. Kodukoerte karvkate võib olla lõigatud lühikeseks, kuid näitusekoera karvastikuga on väga palju tööd.
Malta bichon võib olla lihtsalt sülekoer, kes tuleb kaissu ja tahab olla inimese läheduses. Ta on koer, kes omanikku ootab ja koer, kelle eest saab lihtsalt hoolt kanda.
Selle väga laheda ja imearmsa koeratõuga aitab tuttavaks saada Sveta Grün. Temale kuulub kennel Coco Puff ja teadlikult on ta koertega tegelenud juba viis-kuus aastat.

Sveta Grün ja tema koerad
Sveta Grün kinnitab, et vastupidi paljudele teistele koerte kasvatajatele, temal lapsena koera ei olnud. Seetõttu on ta kindel, et seepärast tal praegu väga mitu koera ongi.
Aastaid tagasi oli tal samuti koerasid, sh isegi dogi (ka Sveta abikaasal, Rasmus Grünil on olnud koerasid – bolonka, hundikoer, laika-laadne koer), kuid teadlikumalt hakkas Sveta koertega tegelema viis-kuus aastat tagasi, mil esimeseks teadlikult valitud tõuks oligi malta bichon (neid on Svetal täna kodus kolm – Fifi, Lux ja Bambi), seejärel shih tzu (neid on Svetal kaks – Bella ja Lola) ja üliharuldane alaska klee kai (neid on samuti kaks).
Sveta meenutab ja naerab, et dogi oli nagu lehm elutoas, mistõttu ta otsustas, et väiksemad koerad on siiski rohkem tema jaoks, neid oluliselt lihtsam kaasa võtta, kui vaja kuhugile sõita.
Sveta meenutab, et nähes esimest korda malta koera, oli ta lausa hüpnotiseeritud. Seda koera ongi tal vaja. Seejärel tegi terve pere internetis igasugu teste, et milline koeratõug võiks neile sobida. Ja üllatus-üllatus! Kõik testid soovitasid neil valida malta bichoni! Nii hakati koera otsima ja esimene koer saadi viis aastat tagasi Poolast.
Kui esimene malta koer (Fifi) oli Svetal olemas, oli selge, et koeraga peab ju ka tegelema. Ta võttis ühendust Eesti Yorkshire Terjerite Tõuühingu esinaisega, kes soovitas Svetal koos nendega trenni tulla. Nemad tegelesid näitusetreeninguga, mistõttu hakkas Svetale näituste teema tõsisemalt huvi pakkuma. Sveta esimene koer on küll Eesti tšempion ja Eesti juunior tšempion, kuid rohkemaid tiitleid tal pole, sest tema karva tekstuur pole päris ideaalne. Seejärel otsustas Sveta, et tuleb võtta veel üks malta koer, kellega just näitustel käia ja seal edukas olla. Nii läkski, Sveta sai juurde lausa kaks malta koera (Lux ja Bambi), kes on olnud näitustel väga tublid.
Svetal ja tema koertel on ette näidata Eesti, Läti, Leedu, Soome, Venemaa, Horvaatia, Kreeka tšempioni tiitel. Kreekas tuli käia lausa kahel korral, sest tiitli võitmiseks on vaja kolme näituse võitu. Esimesel korral saadi kaks võitu kätte, kuid kolmas katse läks selle nahka, et näituse vaibad oli elektrit täis ja koeral tõusid karvad püsti nagu multifilmis. Sveta naerab, et ta sülitas pihku ja silus koera ära, kuid karvad jäid ikkagi turri ning kohtunik arvas, et koeral on selg kõver... Seetõttu mindi kuu aega hiljem uuesti, ja siis saadi ka vajalik kolmas võit. Tubli töö igal juhul.
Ma saan aru, et malta koera puhul on ülimalt oluline just karvkate ja selle tekstuur. Vähemalt, siis, kui tegemist on näitusekoeraga. Kuidas saab kutsikana üldse valida koera, kui nendel on siis ju lühike karv?
Sveta kinnitab, et paljuski sõltub asi geenidest, mistõttu tuleb vaadata, millised on kutsika vanemad, vanavanemad jne.
Sveta kinnitab, et nende viimases pesakonnas olid ideaalse karvkattega koerad. Neljast kutsikast kaks jäi Eestisse, kaks läks Soome.

Malta bichonid Eestis
Sveta kinnitab, et viimaste paari-kolme aastaga on malta koeri hakanud Eestisse tulema. Praegu on neid ca 50, kuid Sveta ei oska mitme koera päritolu kommenteerida.
Sveta enda malta koertel on olnud neli pesakonda, ja kutsikad on jäänud nii Eestisse, kui läinud ka Soome ja Poolasse.
Miks neid Eestis nii vähe on? Tegemist ju imearmsa pisikese, valge koerakesega? Sveta ja Rasmus arvavad, et põhiliseks probleemiks on siiski karvkate ja võib-olla see, et malta koer on inimeste arvates selline eksklusiivne tõug.
Samas on teada, et näiteks Vahemere maades on malta koerad igati popid. Põhjamaades siiski mitte, sest vahepeal jäi aretus- ja kasvatustöö seisma. Tundub, et bichoni-tõugu koerad polegi Eestis popid, sest bologna ja havanna bichone on Eestis 3-4 koera, bichon frisesid paar tükki rohkem. Seega – väga vähe.

Väike kõrvalepõige
Svetal on alati meeldinud ka shih tzud, kes on tema arvates üks vägagi atraktiivne ja lummav tõug. Sveta lisab, et kolm malta bichoni olid küll olemas, kuid shih tzud olid ka hinges, mistõttu polnudki raske otsus võtta juurde ka kaks seda tõugu koera. Mõlemad koerad on pärit Venemaalt, maailmakuulsa shih tzu kasvataja Irina Pipkova kennelist. Üks koer on kolmene, teine kahene.
Kuid Svetal on ju veel kaks koera – üliharuldased, 10-kuused alaska klee kaid. Sveta jutustab, et tal oli küll viis koera olemas, kõik pikakarvalised, kuid ta tahtis endale saada ka „päris“ koera, kellega saaks minna metsa, möllata, teha agilityd (klee kaid on meeletult kiired), joosta jne jne. Malta koerad ja shih-tzud olid näitusekoerad, keda oli vaja kanda kätel, et nende karvkate oleks ilus ja hoolitsetud. Kuna Sveta üks hea tuttav endale klee kai võttis, siis oli asi selge.
Et klee kaid saada, tuleb oodata kaks, mõnikord lausa kolm aastat, sedavõrd haruldased on need lahedad sellid. Sveta kaks koera on ühe kenneli koerad Taanist ja temal õnnestus neid saada lausa kaks tükki korraga. Naljakas on see, et üks õdedest on suurem kui teine, kuid selle tõuga ongi nii, et ühes ja samas pesakonnas võib sündida erineva suurusega koeri. Eestis on veel üks klee kai, kes elab Türil. FCI seda tõugu veel ei tunnusta, küll tunnustab UKC, USAs on neil oma register.
Ma usun, et mõnes lähemas Lemmikus teeme sellest vahvast tõust ka pikemalt juttu.

Pisike, valge, imearmsa välimusega koer
Malta bichon on tõepoolest pisike koer, nad kaaluvad 3-4 kilo, turjakõrgus on isastel 21-25cm, emastel 20-23 cm. Neil on rikkalik, valget värvi karvkate, kusjuures aluskarva neil ei ole, mistõttu sobivad nad suurepärasekt ka allergikutele.
Sveta rõhutab, et malta koer peab olema anatoomiliselt hea. Selg peab olema sirge, sabakaar peab olema olema ilus ja saba langeb seljale.
Koeral peab olema tugev pigment – käpaalused, nina, silmade ääred peavad olema tugeva pigmendiga. Nina must, silmad mandlikujulised, tumepruunid. Suvel on malta koera pigment tervel kehal lausa tumehall.
Sveta lisab, et paljud aretajad välismaal on saanud hakkama väikese jamaga, ja üritanud aretada malta koera nina nöbininaks, et siis olevat ta veelgi armsam. Õnneks on nüüd malta koera tõustandardis kirjas, et malta koera nina/koon peab olema nii pikk, et selle peale mahub kaks inimsõrme.
Ja veel. Koer peab olema ilusate „nurkadega“, tugev, kompaktse kehaga. Malta koer on küll väike, kuid ta on tugev tükk, mis meeldib ka Svetale.
Liikumine peab olema ilus, „ujuv“ – kui karvkate on maani, siis pole koera käppasid näha, koer nagu ujuks, kui ta liigub. Oluline on seegi, et tagumised käpad liiguksid sirgelt, esimesed käpad liiguksid anatoomiliselt õigesti, ette-taha.
Keeruline karvkate
Malta bichoni karvkate on väga ilus ja annab koerale elegantsust ning suursugusust. Karv on siidine ja sirge, ja see pole krussis. Mõnes kohas võib karvkate olla veidi laineline.
Karvkatet tuleks kammida iga päev, kuna see läheb kergesti takuseks ja mustaks. Koerale võib kergesti silmanurkadesse tekkida tumedad laigud, mida saab ennetada pidades näo puhta ja kuivana. Peaks eelistama ka toite, kuhu pole lisatud värvaineid.
„Näitusekarvas malta koer on kõige keerulisem tõug üldse,“ kinnitab Sveta Grün. „Ta on isegi keerulisem kui shih tzu. Karvahooldus on meeletu töö – sellega tuleb tegeleda paar tundi päevas, millega kaasneb igapäevane kammimine, pesu kord nädalas, papiljottide tegemine jne jne.“
Kodukarvas malta koera karvahooldus on lihtne. Veidi kammida ja harjata, pesta kolme nädala tagant.

Iseloomult mängulised ja sõbralikud
Malta bichonid on mängulised ja võivad olla seda terve oma elu. Nad on sõbralikud, tähelepanelikud, julged, vilkad, kuid võivad olla ka rahulikud, tagasohoidlikud. Sveta kinnitab, et malta bichonid on rõõmsad ja koostööaltid.
Väikse koera sees elab ta enda arvates palju suurem koer, mistõttu võib ta mängida bossi endast palju suuremate koertega.
Kui malta bichon on üle poputatud, siis võib temast saada ka teisi kontrolliv, ülikaitsev koerake, mistõttu loeb Sveta sõnad peale, et malta koera peab siiski ka kasvatama, mitte ainult nunnutama ja poputama. Reeglid peavad olema paigas. Ka malta koeral peab olema selge, kes on karjajuht. Muidu võtab väike koer endale karjajuhi rolli, muutub tigedaks, hakkab haukuma ja urisema kõikide peale.
Sveta juhib tähelepanu ka sellele, et võõrastel ei tasuks tänaval malta koera täiesti suvaliselt paitama ega nunnutama tulla, vaatamata sellele, et tegemist on ju nii ilusa ja armsa koerakesega. Koer võib ehmatada ja hambad võõrale kätte lüüa, sest tänaval jälgib ka malta koer eelkõige oma omanikku. Ja nii hakkavadki jutud liikuma, et need valged nähvitsad on tigedad ja hammustavad linnalegendid sünnivad ju ruttu.
Sellele tõule meeldib omanikule meeldida, nad on õpihimulised, mistõttu on neid ka lihtne koolitada. Malta bichon järgneb omanikule igale poole, ja talle ei meeldi olla üksinda. Malta koer vajab seltskonda ja hoolitsust, mistõttu paljudel selle tõu omanikel on kodus kaks või kolm koera.
Rasmus Grün lisab, et ka nende juures on käinud üks vahva inimene, kes võttis ühe kutsika, ja järgmisel aastal tuli uuesti, ja võttis veel teise koera, sest malta koeri peabki kodus olema vähemalt kaks, kui mitte kolm.
Sveta lisab, et kahel malta koeral on üheskoos palju mõnusam kasvada. Kolmega on veidi keerulisem, kuna mängu tuleb juba ka karjaefekt.

Malta bichoni omanik
Sveta kinnitab, et tema on omanike suhtes vägagi valiv, eriti siis, kui peres on väikesed lapsed.
Väikesed lapsed võivad väikese koera jaoks olla ohtlikud, sest nad ei saa sageli aru, kas see on mänguasi või elusolend. Kui malta koera kusagilt kõrgelt maha kukutada, siis võivad tagajärjed olla vägagi kurvad, lausa fataalsed. Sageli kisuvad lapsed väikest koera kõrvadest, mistõttu võib koerast kasvada ka väike tigedik.
On ka neid peresid, kus on 8-10-aastased lapsed, kes tahavad kangesti koera saada. Selliste perede puhul räägib Sveta lastevanematega eraldi ja üritab neile selgitada, et koera eest ei vastuta siiski mitte laps, vaid ikkagi lapsevanem.
Selgub, et malta koera uuteks omanikeks on Sveta abil saanud enamuses 30ndates aastates inimesed, kellel kodus ka veidi vanemad lapsed (13-14-aastased) ja on ka veidi vanemaid inimesi.
On teada, et USAs on malta koerad vägagi populaarne tõug just vanadekodudes. Malta koerale meeldib inimeste lähedus ja nad ei vaja pidevat liikumist, mistõttu on nad suurepärased sülekoerad ja mõnusad kaaslased ka vanemale inimesele.
Sveta lisab, et Eestis võib olla pensionäride puhul probleemiks see, et malta koera kutsikad on siiski üsna kallid, mistõttu on pidanud paljud inimesed kutsika ostust loobuma. Näiteks Soomes maksis malta bichon 2014 aastal keskmiselt 1740 eurot, see oli kalliduselt seitsmendal kohal olev tõug.
Sveta lisab, et eriti karmiks lähevad tema lepingud siis, kui ta loovutab uuele omanikule emase malta koera kutsika. Eesmärk on kaitsta emast koera selle eest, et temast ei saaks „sünnitusmasin“. Tingimused on karmid, ja kui on kirjas, et see konkreetne emane kutsikas ei lähe aretusse, siis ta ka ei lähe.
Mitu pesakonda võiks malta koeral elu jooksul olla, kui koer sobib aretusse?
Sveta tõdeb, et kui koer on hea sünnitaja, siis võib neid pesakondi elu jooksul olla kolm-neli, kui on halb sünnitaja, siis piisab esimesest pesakonnast, et selles probleemis veenduda.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

 

0 kommentaari Lisa kommentaar