lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Hobune täitis eluunistuse

Lükkasin oma suurima unistuse täitumist edasi üle viiekümne aasta. Kui aga lõpuks julguse kokku võtsin ja ratsutama läksin, olin väga õnnelik.

Meil kõigil on elus eesmärgid ja unistused – asjad, mida me tahaksime reaalselt korda saata. Elu eesmärk ja eluunistus aga on kaks täiesti erinevat mõistet, mis ühel hetkel siiski võivad anda elule uue suuna. Inimene võib unistada vaalade vaatlemisest ookeanis või ümbermaailma reisist, kuid see ei ole mõistagi elu eesmärk.
Tegelikult pole meil õrna aimugi, mis toimub ühe unistava inimese peas, sest paljudel juhtudel teevad inimesed oma unistustest SUURE SALADUSE. Mõni inimene unistab abielust ja lapsest, teine jälle olümpiavõidust, linnamees unistab võib-olla maakodust ja maamees jälle omakorda linnakorterist. Tean naist, kes unistab kasvõi kordki näha maailma väljaspool Eestit (olgugi, et piirid on lahti juba üle kahekümne aasta), ometi ei tee see inimene mitte midagi oma eluunistuse täideviimiseks.

Lõpmatuseni edasi lükata ei saa
Mina näiteks unistasin ligi viiskümmend aastat sellest, et saaks kasvõi kordki elus hobuse seljas ratsutada. 13 aastat tagasi olin Yellowstone Rahvuspargis, kus kõik läksid ratsaretkele, aga mind ei lastud isegi hobuste ligidusse, sest keegi ei tahtnud võtta vastutust juhuks, kui peaks mingi õnnetus juhtuma. Selle tagajärjel nutsin kaks päeva järjest. Pärast seda nutulugu hoidsin ja soojendasin oma unistust kuskil tagataskus ja viisin täide alles oma 58ndal eluaastal. Mingi hetk lihtsalt taipasin, et on asju, mida ei saa jätta oma 100ndaks sünnipäevaks.
Niisiis otsustasin, et kõige parem viis tähistada käesolevat hobuse aastat, on haarata ohjad enda kätte. Sõitsin meelekindlalt ja täis entusiasmi, ühte mereäärsesse turismitallu, kus kasvatatakse ratsa-töö- ja võistlushobuseid, kokku 80 suksut, kes kõik vaatasid oma latritest välja sellise näoga, et „vali mind, vali mind!“
Avaldasin oma soovi esimesele ettejuhtuvale treenerile ja see südikas noormees ütles, et „kunagi on ikka esimene kord“ ning asus hobust ette valmistama.

Anneli Treumuth

Jätkub ajakirjas Lemmik

0 kommentaari Lisa kommentaar