Halleluuja on pastoraadi- ja kirikukass. Ainulaadne terves Eestis, aga välistada ei saa, et ka kogu maailmas…
Tallinnast mõnekümne minuti sõidutee kaugusel asub Kose Püha Nikolause kirik. Ajalooline ja väärikas koht. Teatmesaidilt saab lugeda, et Kose kirik ja Kose kirikumõis olid olemas juba siis, kui 1241. aastal Kose küla Taani hindamisraamatus esimest korda kirjalikult mainiti. Kirik on olnud ka rusudes ja iga kord uuesti üles ehitatud. Praegune torn rajati aastal 1873 ning sel aastal saavad loodetavasti valmis selle renoveerimistööd.Aga mitte sellest ei tahtnud me täna rääkida. Ka mitte sellest, et kirikuaias on rõngasristid ja ümberilmareisija Otto von Kotzebue haud. Ega ka mitte sellest, et Kose kiriku väärikas pastoraat on samuti võimsa ajalooga – pärit aastast 1776. Samuti ajas nii kannatada saanud kui taas korda tehtud.Täna tuleb juttu hoopis kassist, kes kiriku ajaloo ja väärika kombestikuga imehästi suhestub ning jõudumööda kõigest osa võtab, mis seal tehakse.
Olla meeldiv ja hoida hinge
Kose kirikuõpetaja Kerstin Kask märgib esmalt, et tema staaž kirikuõpetajana on mõnevõrra lühem kui Halleluuja tööaeg pastoraadikassina. Tegelikult oli Halleluuja legendaarse Kose kirikuõpetaja Mare Palgi kass. Kui tema perenaine siitilmast lahkus, jäi tema pere pastoraati elama ning loomulikult ka pastoraadikass Halleluuja. Ja loomulikult jätkas Halleluuja oma senist tegevust ka koos uue kirikuõpetajaga.Kerstinil on pastoraadikassi ülesannetest pikk loetelu: „Olla meeldiv, hoida hinge, olla kohal, aidata kirikuõpetajat ja teisi kogudusetöötajaid,” selgitab ta ning lisab, et Halleluuja võtab osa kõigist koguduse tegemistest.Hingehoidjaoskustega kass on sageli kohal näiteks siis, kui õpetaja juurde tulevad leinajad. Pärast lähedase kaotust on raske kohe sõnadesse panna, mida lahkunu mälestajatele tähendas ning mida tema ärasaatmisel rääkida tuleks… Kui diskreetne ja sõbralik kass arutlejatega liitub, muutub pinge leebemaks ja õiged sõnad ning mälestused saavad esile kerkida… Ja Halleluuja tuleb, kui ta tunneb, et nüüd on õige aeg tulla.
Uudishimulik ja tegus kass
Pastoraadi verandal on puudu üks klaasruuduke. Seda ei kiirustata ka tagasi panema – sest sealtkaudu saab Halleluuja nii õue liikuda kui ka tulijatele või möödujatele pilguga tere öelda.Ent Halleluuja käpakesed on sagedasti tegevuses ka praktilisemate askelduste juures. Kui kiriku ja pastoraadi aias koguduse kevadine talgupäev tehti, oli väärikas kass samuti kohal ning jälgis tähelepanelikult, et kõik talgutööd hästi sujuksid.Kassike on ilmselt asjatundja ka restaureerimise ja ehitamise teemadel. Kui pastoraadi teist korrust korda tehti, istus ta üleval vanal aampalgil ning uudistas, kuidas ruumid meistrite käe all iga päevaga aina ilusamaks muutuvad. „Tundub, et tal on pädevus kõigis valdkondades, mida pastoraadielus vaja läheb,” mõtiskleb Kerstin.Muuhulgas oskab Halleluuja oma vaiksel ja viisakal viisil sõna sekka öelda ka muusikaküsimustes – kirikuõpetaja on näinud teda organistile seltsi pakkumas, kui too laululehti koostab. Nüüd, kus värsketes ruumides asub Kose Gümnaasiumi õpilaskodu, käib ta aeg-ajalt ka seal – veendumas, kuidas kodust eemal elavatel koolilastel läheb. „Ta on tark kass, oskab oma privaatsus- ja seltskonnavajadust väga hästi reguleerida,” märgib Kerstin Kask. „Läheb meeleldi laste juurde, kuid eemaldub sealt jälle, kui seltskond tema jaoks liiga valjuhäälseks muutub.”
Hallust Halleluujaks
Halleluuja nimi on eelmise kirikuõpetaja Mare Palgi pandud. Algselt oli ta Hallu, ilmselgelt ilusale hallile kasukale mõeldes. Ent, taas oletuste pinnal, küllap vajas nii tark ja tegus kass pikemat ja väärikamat nime.Kirikuelu asjatundjad võivad veidi muheleda mõtte juures, kuidas küll kassikest paastuajal kutsutakse – liturgia reeglite järgi sel ajal ju „Halleluuja!” ei hüüta.Uhke nimi on aga põhjustanud ka mõne sümpaatse segaduse. Näiteks käis omal ajal pastoraadis söömas üks veidi elu hammasrataste vahele jäänud vanem mees. Kui õpetaja ta pärast õhtusööki välja saatis, tahtis ta üksiti ka oma kassi tuppa kutsuda ning hüüdis vaikselt pimedasse novembriõhtusse kassi nime: „Halleluuja…” Oma üllatuseks kuulis õpetaja ka vastust – õhtusöögilt lahkunud mees vastas eemalt pimedusest: „Aamen…”
Anne-Mari Alver
Jätkub Lemmiku juunikuu numbris…
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.