lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Halli koonu austa

Kui vana koera kõrvale saabub noor kutsikas, tuleb omanikel meeles pidada, et neil pole mitte koerad, vaid kaks erinevat ja erineva iseloomuga koera.

See lugu sai alguse kutsika võtmisest perre, kus oli juba ees vanem koer. Energiline ja sõbralik must labrador nimega Rosin.
Kutsikas oli landseeri tõugu, pisike, musta-valgekirju ja väga armas. Nimeks oli tal Sophi. Rosin on psühholoogi abiline. Koer, kellega käiakse koolis laste juures ning kellel on lausa omanimelised tunnid. Sophist pidi saama tema parem käsi (täpsemalt käpp), kelle ülesandeks oleks aasta-paari pärast osa õpetajatööd koolis enda kanda võtta ning teraapiakoerana inimestevaheliseks sillaks olla.
Kui alguses oli väike pelgus, et Rosin vana olijana ei pruugi napilt kahekuust ringi koperdavat kutsikat omaks võtta, siis see hirm hajus peagi. Klapp oli hea ning suhtumine soe. Loomad tundsid ennast hästi ning stressi ja pinge märke ei paistnud kummalgi. Sophi kasvas kiiresti ning hakkas kasvus peagi vanemat koera ületama. Selgituseks niipalju, et landseer on vetelpäästekoer, kes päritolult ja suuruselt väga lähedane rohkem tuntud newfoundlandi koeraga.

Maja kutsikat täis
Kutsikana tegi Sophi omajagu seatempe. Sõi ära või katkus välja peenrale istutatud taimed, tõmbas seinalt maha tuulekella, kakas sinna, kuhu sa möödaminnes ilmtingimata sisse astusid ning noris pidevalt tähelepanu. Seda nii viisakal kui ebaviisakal viisil. Ebaviisakaks võib nimetada näiteks peolaualt sinna jäänud söödava mahatõmbamist ja nahka panemist. Pererahvas nimelt ei osanud arves­tada, et ühe koera pea ja keel võivad vabalt lauale ulatuda. Ühesõnaga- kes tähelepanu küsib, see seda ka saab, olgu nii heas kui halvas.
Ühel hetkel hakkas tunduma, et Rosinal on tervis korrast ära. Ta oli muutunud kuidagi vähem energi­liseks ja ebakindlaks. Nahk kõõmas ja karv oli lahti. Isu oli tip-top, aga oleku muutusi märkasid juba mitmed võõradki. Midagi oli vana võitlejaga lahti, aga mis täpselt, ei osanud keegi mõista. Vitamiinid ja tugevam toit tervisesse muutusi ei toonud. Stress probleemide põhjusena ei tulnud arutluse alla, sest suhted uue pereliikmega olid endiselt korras ning elu- olu kulges suures plaanis vana rada pidi.
Kutsikas küll paistis vahel vanemat koera tüütavat ja käitus lugupidamatul moel, näiteks trügis keelust hoolimaga tuppa niipea kui ust praotati ning okupeeris seal Rosina magamiskoha, kuid sellest ei paistnud olevat suurt tüli ning koerad näisid ennast teineteise seltsis mugavalt tundvat. Ainult vanema koera tervisega oli endiselt arusaamatud lood.

Tähelepanu lahendas mure
Nüüd, kaks kuud hiljem on vana Rosin tagasi. Karv läigib, silm särab ning olemine pakatab endisest energiast.
Koera taastunud tervis tulenes mõistmisest, et tegelik olukord ning see, kuidas me asju näeme ning hindame, võivad paljuski erineda. Vanema koera poolt vaadatuna olid seoses kutsika saabumisega ära jäänud varem tavalised paaritunnised metsaretked, sest nooremale koerale käisid need üle jõu.
Majas ja hoovis oli palju kära ja kamandamist. Koerana ei pruugi sa üldse aru saada, kellele ja mis tegevuse peale „Ei!” hüütakse.

Ants Raava, loomaarst

Jätkub ajakirjas...

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Ronda 30.10.2016 01:11
Mis siis ikka anna vanale kutsule ussirohi hobuse annuses küll ta kooleb ära.Ta juba alustas minu loomast