lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Habekolli – mõnus ja pehme habemik

Habekolli on olnud suurepärane karjakoer, kuid täna on ta mõnus seltsi- ja perekoer ning näitusekoer. Nad on väga ­sõbralikud, ­kiinduvad oma peremehesse ruttu, kuid on ka aktiivsed ja ­vajadusel iseseisvad.

Habekollist kirjutasin ma Lemmikus esimest korda 2005. aastal ehk 16 aastat tagasi, toona aitas tõuga tuttavaks saada Lea Aljas, kellel täna habekollit kodus ei ole. Kuna habekolli on üks minu lemmiktõugudest, siis otsustasin temast uuesti kirjutada.
Seekord aitavad habekolliga tuttavaks saada Sirje Seiger, Susanna Laurimaa, Tiina Teng-Tamme ja Siima Tiitus.

Daamid ja nende lemmikud
Sirje Seigeril on kodus viieaastane Oskar ja kümnene Timmu. Susanna Laurima on „värske“ habekolli omanik. Temal on kodus kahene Ellu ja üheksakuune Sannu ehk siis tüdruk ja poiss.
Sirje oli üks esimestest, kes habekolli kutsika Eestisse tõi. See juhtus 14. jaanuaril 1994. Varem oli Sirje tegelenud ida-euroopa lambakoertega, tal oli ka pikakarvaline kolli ja ta lõi kaasa ka tegusas agiitgrupis, mis tegeles koerte treenimise, koolitamise ja koeraspordiga. Sirje nägi esimest korda habekollit ühel poolakal, kes oli tulnud koos soomlastega Eestisse esinema, et tutvustada siin agility’d. Sealt saigi Sirje huvi habekolli vastu alguse ja õige varsti oli tal seda tõugu koer ka kodus.
Susanna Laurimaa tõdeb, et temal olid varem taksid, kuid habekolli võttis ta seetõttu, et ta on välimuselt ilus ja vahva koer, kellega on ka lahe näitustel käia. Lisaks veel suurepärane iseloom ja see, et koer on kergesti õpetatav. Susanna valis endale tõugu üsna pikka aega, luges artikleid, suhtles kasvatajatega, kuni sai aru, et habekolli on tema jaoks see õige.
Tiina Teng-Tamme kodus elab kolm koera ja kaks kassi (üks neist vaevleb identiteedikriisis ja arvab, et on koer). Habekolli Roope ehk Memorylane A Pirates Party ehk Rosvo Roope. on 11-aastane, kuid väga vitaalne koer. Noorem on 8,5.aastane Memorylane Hip-Hop Don´t Stop ehk Leo. Lisaks on Tiinal kodus ka pikakarvaline pürenee lambakoer, 2-aastane Orome Du Mourioche ehk lihtsalt O.
Tiina kasvas lapsena koos sakslastega, kuid Roope on tema esimene päris ise võetud koer. Kuna suvel elas Tiina ja tema pere keset Lahemaa rahvuspargi metsi, kus metsloomad astusid põhimõtteliselt tuppa, siis jahiinstinktiga koerad sai välistatud. Tema sooviks oli pikakarvaline, aktiivne, hea huumorisoonega ning ülisõbralik koer, kelle kaal ei ulatu üle 30 kilo. Loomulikult andis tugeva tõuke Tiina vanemate eelmine varjupaigast võetud segavereline koer, kes oli habekolli koopia, ainult neli korda väiksem.
Siima Tiituse perre võeti esimene koer, väike krants Berry, kui ta olin päris väike. Oma esimese isikliku koera Peedu, sai ta keskkooli ajal, aastal 1996. Tema oli musta terjeri ja newfoundlandi koera segu. Kahjuks mürgitati Peedu Nõmme sarimürgitaja poolt. Järgmiseks koeraks oli lühikarvaline bernhardiin Pontu (Axberna Rasputin), seejärel saksa lambakoer Murr, kennelist Estrellest. Kui Murr suri luuüdi vähki, siis hakkas Siima kohe otsima uut koera. Uue koera otsimisel olid tal väga kindlad soovid: sõbralik ja energiline tõug, kellega saab teha agilityt ja kes samas ei oleks nii hullu töötahtega nagu borderkollid. Samuti otsis Siima tõugu, kes ei oleks liiga tõsine. Lõpuks otsustas ta, et habekolli on just see õige tõug.
Tänu Tiina Teng-Tammele sai Siima koeranäitusel jutule Nina Brusiniga kennelist Memorylane, kellelt ta sain aastal 2015 esimese habekolli Jacki (Memorylane Jack Of The Pack). 2018 suvel jõudis Siima koju ka Musti (Memorylane May I Light Up The Dark Side).
Siima käib mõlema koeraga agility-trennis ja lisaks Mustiga koeratantsus. Ka Jackiga tehakse kõik koeratantsu trikid ja elemendid kodus järgi, nii ei jää ka tema sellest ilma. Mõlemad koerad käivad kontoris kaasas ehk on ka kontorikoerad. Jackiga on Siima käinud eralastehoius külas, sama tegin oma saksa lambakoeraga.

Eestis vähe levinud
Täna peaks Eestis elama vaid 9-10 habekollit. Sirje teab lisada, et habekolli on populaarne tõug Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis, Soomes ja loomulikult ka tõu kodumaal. Nendest riikidest leiab ka väga häid habekollide kasvatajaid. Tasub mainida, et Soome jõudsid esimesed habekollid juba 1957. aastal, ja seal sündis esimene pesakond juba 1959.
Aga näiteks Rootsis on praegugi väga tublisid töid tegevaid ehk karjaajavaid habekollisid.
Siinkohal lisan, et töötavate habekollide karvastik on veidi lühem, kui näitusekoertel.
Mulle ei anna rahu, miks on habekollisid Eestis sedavõrd vähe?
Sirje arvab, et habekollisid on Eestis seetõttu sedavõrd vähe, et inimesed kardavad karvahooldust. Kindlasti vajab habekolli ka palju tegevust, kui inimesel selleks aega ei ole, siis leiab habekolli endale ise „tegevust“.
Üks probleem võib olla ka see, et habekollid kardavad teatud helisid. Millest see on tekkinud, sellele pole veel vastust leitud, isegi loomaarstide poolt määratud rahustid pole habekollisid aidanud.
Omanik peab arvestama ka sellega, et habe tahab olla inimese/omaniku juures ja vajab väga inimese lähedust.
Igal juhul on Sirje kindel, et habekollit ei tasuks „karta“ ja neid võiks Eestis rohkem olla.

Iseloomult rõõmsad sellid
Paljudest koeraraamatutest olen lugenud, et habekolli on suurepärase iseloomuga, rõõmsameelne ja nutikas koer, kes on valmis õppima ja peremehele meeldima (seetõttu võib temaga ka koerasporti harrastada, näiteks agility’d, rallikuulekust või sõnakuulelikkust, Sirje lisab, et ka Eestis on neli habekollit, kes tegelevad agility’ga – kaks on Tiina Teng-Tammel ja kaks Siima Tiitusel). Habekolli on pehme, avatud ja lahtise iseloomuga ning tema kasvatuses ei saa kasutada rangeid õpetamisvõtteid.
Susanna tõdebki esimesena, et habekolli on alati rõõmsameelne, sõbralik ja õpib väga kiirelt.
Tiinagi lisab et habekolli on tohutult sõbralik, kelle huumorimeel on ületamatu, oma iseloomult on habekolli üks lihtsamaid tegelasi, kellega koos elada.
Tiina kinnitab, et nad on ka meeletult edevad ja tähelepanu nautivad, kuid nad on ka väga õrna hingega ja ei talu, kui nende või nende pereliikmete peale häält tõstetakse.
“Habekolli on hästi aktiivne, ta on nõus igal ajal oma inimesega kõike tegema,” ütleb Tiina. “Nad on hästi treenitavad, elu lõpuni möllu täis.”
Siima naerab ja kinnitab, et nad on klounkoerad. Jack ja Musti on kohati väga erinevad. Jack on õrnahingega mees, kes püüab perenaist taltsutada ja kamandada, samas võib ta kohutavalt solvuda, kui talle halvasti öelda.
Musti on selline ülikorralik algklassi tüdruk, kes tahab kõike teha väga hästi. Kui ta millestki aru ei saa või mõni ülesanne väga raske on, siis püüab lakkudes vabandada ja vahel ka peitu minna. Kui Jack aru ei saa või raske on või arvab, et perenaine teeb asju jälle valesti – siis ta haugub Siima peale.
Mõlemad Siima koerad saavad suurepäraselt läbi teiste loomadega, perenaisel on kassid, kanad, vutid, jänes ja muid väikseid loomi – kõik võivad koos koertega lahtiselt olla.

Marko Tiidelepp, Fotod: Meeli Tulik

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar