lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriipraktilinesisuturundusuudised

Haapsalu külje all kepsutavad ringi ehtsad multifilmilambad

Et kuulsa Inglise multifilmilamba Shauniga päriselus tuttavaks saada, ei pea minema kaugele – Shauni prototüübid, Šveitsi mustaninalised, kepsutavad ringi otse Haapsalu külje all Nigula külas.

Šveitsi mustaninaliste, teise nimega Valais’ mustaninaliste põliskodu on Šveitsi Alpides, kus neid on kasvatatud rohkem kui 300 aastat. Väljaspool Alpi mägiaasasid neid kohata on paras vedamine. Inglismaalegi jõudis see tõug alles kümmekonna aasta eest – Šveitsi farmerid neid lihtsalt välja ei müü. Eestis elab neid maailma kõige ilusamaid ja kõige kallimaid lambaid paarikümne ringis. Neil on süsimust nägu, süsimustad kõrvad ja põlvekedrad ning sulgpehme luikvalge maani ulatuv vill, kuulekas loomus ja sõbralik meel. Ausalt öelda ei teadnud mina neist imetegudest mitte midagi.
Jaagu talu lauta astudes olin ma valmis mis iganes toredaks kohtumiseks, aga millekski selliseks mitte.

Justkui loom, justkui mänguasi
Jaagu talu perenaine Kristi-Liis Koppel, lammastega müts peas ja ustav karjakoer Nublu sabas, lööb laudaukse lahti ja vuristab valjul ja selgel häälel, aga nii hirmsa kiiruga hirmpikas lauses, et püüan kinni vaid fragmendid, mida ühendab element „kõige” ja inglise keel: maailma kõige haruldasemad, kõige kallimad, kõige keerulisemad osta, Valais’ Blacknose, neid lihtsalt ei müüda, Šveits välja ei müü, rahvuslammas ju.
„Nende ostmine oli ikka paras peavalu,” lõpetab Koppel ja paneb suu klõpsti kinni.
Asjaosalised ise nohistavad latris – süsimustade nägude ja kõrvade ning põlveketradega, aga vill maani ei ulatu, sest nagu lambaid ikka, tuleb ka mustninu niita. Veel pügamata Peter, Paul ja Klaus – paarikuised talled – meenutavad kaisulambaid, ilma vähimagi liialduseta. Oleks nagu loom, aga ei ole ka, on mänguasi. Tittedelgi on juba sarvemuksud peas – päris sarvedega nad ei sünni, aga nädalaselt on need juba olemas. Peter, Paul ja Klaus uudistavad võõraid latri keskelt – ilma vähimagi pelguseta, aga lähemale ka ei tule, et neid kaenlasse kahmata. Peteri ja Klausi papa Moritz elukogenud isandana pistab oma muljetavaldavalt keerdsarvilise pea lippide vahelt välja, keerab viltu, et sarved ette ei jääks, puhiseb ja heidab tulijaile stoilise kaldpilgu: saagem tuttavaks! Patsutan Moritza kongus nina.
Sarviline Maria – jah, Šveitsi mustaninalised uted on sama sarvilised kui jäärad, kuigi sarved pole nii edevad, ja jah, Maria nimes on tunda saksa kultuuriruumi ja „Heliseva muusika” von Trappide hõngu – hoiab vähe kaugemale nagu Gretchen, Ida ja Luisagi, kes peavad talledel silma peal. Mustninade lapsed on kõik üksikud – Gretchenil on Paul, Idal on Peter ja Luisal on Klaus. Väga head emad lambad perenaise sõnul ei ole. Koppelil kulus nädal aega pedagoogilist selgitustööd, et Ida Peteri omaks tunnistaks, sest noor mamma oli oma esmasündinut nähes siiras hämmingus: taevake, kes see on?!

Üllatavalt arukas tegelane
Kuigi Koppel ütleb lambad kui niisugused olevat maailma kõige (veel üks kõige) rumalamad ja suitsiidsemad loomad, paistavad mustninad selle (võibolla klišee) ümber lükkavat. Lambal elukana polevat probleemi nüri järjekindlusega kukkuda samasse auku, kust ta just välja on hiivatud, või toppida pea samasse kitsukesse pilusse, kust teda pool päeva suure pidulikkusega on kindlast poomissurmast päästetud. „Looduses sureks ta liigina välja. Ma arvan, et rumalusest,” ütleb Koppel.
Ega ilmaasjata öelda, et loll nagu lammas.
Moritz igatahes seda stereotüüpi ei kinnita ja päästab liigi väärikuse.
Vähemalt seekord.
On ime, et Moritza hiiglaslike sarvedega pea lippide vahelt läbi mahub, ja veel suurem ime on see, kuidas ta selle mängleva kergusega tagasi latrisse manööverdab – oskuslikult kaela väänutades ja vähimagi poomisohuta. „See on täitsa ime jah, et ta sarvipidi auku kinni ei jää,” tunnistab Koppel.

Kallihinnaline vanni- ja fööniloomake
Kui praeguseks on lugeja leidnud, et jah, sellise nunnu (mängu)lamba või paar võiks võtta, kasvõi aeda, tühja sest karjamaast, siis vanarahvatarkus „üheksa korda mõõda, üks kord lõika” kehtib ka mustninavõtu puhul ja sel puhul eriti. Mustnina jaoks on vaja väga palju raha, sest nad on üle mõistuse kallid, ja veel rohkem kannatust. Mustninade hind algab 2000 naelast ja ronib kümne tuhandeni. Peale selle ei ole mustninadega nii, et maksan ja saan. Mullu suvel Jaagu tallu jõudnud Moritz ja Maria on toodud Belgiast ja Koppel oli neli aastat järjekorras, enne kui kaubaks läks. Nii et arusaadav, et Eestis neid lumivalgeid musta näoga multikalambaid õieti polegi – Koppeli praeguseks 11pealine Shaunide kari on talle teadaolevalt Maarjamaa suurim. Mujal Eestis on neid vaid üksikuid: Pärnumaal on kaks jäära, ja siis Läti piiri ääres ühes talus, seal on, ja siis Saaremaal kaks.
Aga natuke on selles pildiraamatu- ja multifilmivalge helliku tõu puhul pettust ka – pildiraamatu- ja multifilmivalgeks tuleb Shaunid pesta. Koppel räägib, kuidas Šveitsis mustaninalised mägedest alla tulevad, šampoonivanni pistetakse ja kuivaks föönitatakse. „Ja siis otse näitusele,” ütleb Koppel.
Tallinnast Läänemaale Jaagu tallu mehele tulnud loomaarstist Koppel nägigi Šveitsi mustaninalist lammast esimest korda pildi peal – sõbratar jagas Facebookis, et sellist ta tahab. „Nägin ja armusin ära,” ütleb Koppel. Selleks ajaks oli ta juba kogenud lambapidaja – esimesena tulid kõrge jalaga tumedad zwartblesi tõugu lambad, Friisimaalt pärit tõug. Ka multifilmilammaste uudistamise päeval tunglevad latris musta pea ja valge lauguga otsaees noored kärsitud zwartbles’i tõugu poisid.

Erinevad põnevad kaaslased
Inglismaalt tellitud hiiglaslikus kasvuhoonet meenutavas valge kuppelkatusega laudas uhkustab noor hobuse mõõtu Damon – Eesti suurim zwartbles’i tõugu jäär. Zwartbles on nagunii suure kondiga tõug, aga Damon on eriti suure kondiga. Kui sellisel elukal peaks meeleolu mingil põhjusel sant olema, siis nalja ei ole. Damoni pea ulatub perenaisele peaaegu õlani ja Koppel ei ole just lühikest kasvu naine.
Šokolaadi- ja koorekohvikarva Nuubia piimakitsed moodustavad omaette kamba, piidlevad mind lammaste vahelt teraselt, kõrvad lontis nagu jänesel. Kiitsakas Nuubia kits võib anda päeva kuus liitrit piima ja nii kiduramatele lehmadelegi silmad ette teha. Koppel ütleb kitsed olevat lammastest tükk maad targemad. Lambad aga ei lase end sellest häirida. Või siis just – lasevad. Paremalt põrnitseb mind liikumatu pungissilmne salk masajaid kandilise valge seanäoga tegelasi – umbusklik pilk. Need on Belgiast pärit beltexi’d, ja nad on täpipealt seda nägu, et neid pisutki alahinnata oleks suur viga.
Kuigi lambad, on igal tõul oma meelelaad – zwartbles meenutab koera, beltex’id on arad loomuga, mustninad jälle justnagu punti seotud – karjamaalgi liiguvad ja püsivad kambas nagu kokku kleebitud.
Alpakad on targad loomad: söövad kole vähe ja käivad kempsus – kogu kari käib ühe koha peal.
Vastsündinud alpakakriiadki – alpakalapsed pole talled või varsad, vaid kriiad –, kui on jalad alla saanud, teavad õpetamata eksimatult, kus on kemps. „Kuidas nad seda teavad? Täitsa müstika,” ütleb Koppel.
Puhtast alpakavillast sokke Koppel ei soovita – hea soe küll, aga saapa sees libedad nagu kiilasjää.

Lõnga sellest villast ei saa
Nii et selleks ajaks, kui Koppel esimest korda mustnina pilti nägi, olid ta silmad näinud juba nii mõndagi – igasugu karvaseid ja sulelisi sealhulgas. Ometi tundis ka tema: sellise luikvalge mustnina peab ta saama. Siis selgus, et mustnina polegi võimalik osta. Tekkis hasart, neli aastat läks nagu lipsti.
Tasus oodata.
Ah jaa, ühe korraliku ja tõupuhta mustaninalise multifilmilamba saba ulatub maani ja vill on tal nagu vilt – lõnga sellest ei saa. Nii et see Šveitsi rahvuslik uhkus väljaspool põliskodu on rohkem loomaaedadele ja sellistele heas mõttes hulludele nagu Koppel. Kas või selleks, et näidata: kui täiseas ja täie aruga inimene midagi tõsiselt tahab, olgu või multikalambaid, siis ei takista teda miski.
Kõik on võimalik.

Kaie Ilves

0 kommentaari Lisa kommentaar