Kui kellegi jaoks taevas lendavad kurekolmnurgad peakski nägemata jääma, siis kurblikud kõlavad „gruu-kurluu“ hüüded sunnivad siiski pea taevasse pöörama ja hallide pilvede seast halle kurgi otsima.
Juba augusti teisest poolest hakkab koristatud kõrrepõldudel pikajalgseid kurgi vaikselt juurde tekkima. Sedavõrd, kuidas meie laiades soodes sirgunud noor kurevägi lendamist treenib, koondub kodumaine kureseltskond tasapisi üha suuremateks parvedeks. Põldudel veedetakse üha lühenevad päevatunnid, et rändeks piisavaid energiavarusid koguda.
Kalendrisügise alguseks on põldudel kõndivate halli sulekuue omanike arv aga tunduvalt kasvanud ja mõnes piirkonnas võib korraga näha tuhandeid ja tuhandeid linde – saabunud on Soome ja Venemaa põhjala linnud, et üheskoos kohalikega enne pikemat rännet keha kinnitada.
Alles siis kui päike juba loojunud, tõusevad suured kurgede parved toidumaalt ning võtavad suuna oma kindlaks kujunenud ööbimispaikadesse. Need rahulikud madalad lahesopid, soojärved või mõned muud taolised paigad koondavad nagu magnetid kurgi kokku kuni paarikümne kilomeetri raadiusest. Peaasi, et oleks hea turvaline madalas vees vaenlaste eest kaitset leida ning ühist kurejuttu puhuda. See on uhke vaatepilt, kui loojanguvärvides vee ja taeva kohal sajad ja sajad linnud oma peatuspaiga kohal tiirlevad kuni otsustavalt jalad alla suunatakse ning lagedasse vette laskuvad.
Aga ühel ilusal oktoobrikuu päeval, kui kerge tuulehoog on loodesse pööranud ja taevaluuana platsi pilvedest puhtaks löönud, tabab harjumuspärast varavalges põldudele lendamise rütmi muutus. Üha kõvemaks ja kõlavamaks ja ärevamaks muutuva hüüete kaskaadiga – otsekui julgustataks üksteist.
 Ja siis see toimub – otsustav start äralennuks. Madala ja kiire igas suunas laiali toitumispaikadesse viiva lennu asemel asuvad kured tiirutades kõrgust koguma. Kui siis sobiv kõrgus käes, lastakse loodetuule toel tiibadel purilendu nautida ja lennukurss seatakse kindlalt ärarändele. Nüüd on siis lahkumine käes!
Sookurgedele ongi sügisrändel omane, et soodsate ilmastikuolude korral toimub äraränne suure stardina ja pea kogu kuni 50 tuhandeni küündiv hallide seltskond võib lahkuda vaid mõne päevaga. Eesti on sookurgede rände mõttes piiriala. Mitte kõik neist ei rända üle Ida-Euroopa Egiptimaale nagu laulusalm räägib, vaid suur osa meie Lääne-Eesti päritoluga kurgedest eelistab talve veeta hoopis vana maailma läänepoolses osas, eriti Hispaanias.
Kas on need kurgede kõlavad hüüded nüüd lohutus mahajääjateel või kutse kaasa tulema, aga üks sügise meelejäävamaid elamusi on see kindlasti!

Mati Kose