 |
 |
|
|
 |
|
Soojad ja valged suveööd mõjuvad meie põhjamaisele loomusele magnetina – kutsuvad seiklema, jaanitulesid põletama, sõnajalaõisi otsi-ma ja kastemärjal niidul varbaid leotama.
Ja otsekui poleks sellest veel suveromantikaks küllalt, hakkab äkitselt tiheda rohu seest kostma vali ja ühetooniliselt kärisev hääl „krääks-krääks, krääks-krääks“.
Häälitsejat kõrgest taimetihnikust leida on võimatu, kord tuleb hääl otsekui lähemalt, kord kaugemalt. Kui selle häälitseja suunas minna, jääb ta ühel hetkel aga vait ja algab mõne aja pärast uuesti juba teises kohas.
Vanarahvas tundis seda häälitsejat räägu, räägulinnu, rukkiräägutaja, prääksu, präägutaja, roojaräägu, rootsirästa ja heinaräägu nime all. Teati, et tegu on heinamaade ja luhtade kummalise linnuga, keda enamus kuulnud, kuid vähesed näinud. Et rukkirääk osavalt tihedas taimestikus hiilib ja teda haruharva lendamas näeb, siis uskus vanarahvas teda jalgsi teekonda Aafrikast meile ja tagasi ette võtvat. Eks selle öise ja varjatud eluviisiga linnu kohta on vähevõitu teadmisi tänapäevalgi, ent Vahemere jalgsi ületamist pole lihtsalt võimalik sooritada.
 Üpris omalaadne on rukkiräägu välimuski – pikkadel jalgadel rõhtsalt paiknev ümaravõitu, triibumustritega keha meenutaks nagu mõnd karkjalgadel kanalist. Tegelikult kuulub aga punakaspruunide, mustjate ja hallikate triibumustritega kirjatud rääk hoopis kureliste seltsi, kus lähemateks sugulasteks veelembelisemad laugud ehk vesikanad ja roostike öölinnud huigad ja ruigad.
Lindude-laulumeistrite maailmas on kaks eri kategooriat. Ühes neist käib emassugupoole soosingu pärast võistlus läbi võimalikult meloodiliste, puhtakõlaliste ja keerukate laulustroofide ettekandmise. Selles meistriklassis võiks tippesinejaks olla niiduserva põõsastes laksutav ööbik. Ent kui laululindudele omaseid laululihaseid pole antud, siis pole ka lugu – tuleb vaid rukkiräägu kombel võimalikult valjult, ühetaoliselt ja kestvalt oma lugu esitada. Selline vali ja kestev häälitsemine kulutab jahedal ööl hulka energiat ja annab rääguisandate „ülekarjumise“ kontserdil edumaa teistest parema füüsilises vormiga osalejatele. Eks inimsoolgi on omad ööbikud ja räägud. Klassikalise muusika esituse meloodilisus ja esituse peened harmooniad ja nüansid võluvad teatud osa muusikahuvilisi, samas kui ürgloitsude sarnases monotoonses rütmis tuksumine meenutab rääkude laadset lihtsakoelist valjuhäälsust. Oma austajaskond mõlemal muusikapoolusel.
Kui teil aga räägu pruunikirjalist kogu niiduservas näha õnnestub, olete kas eriti osav ja kannatlik hiilija või siis heinaniitja, kes räägu viimasest niitmata heinasiilust välja peletab. Vanal ajal, kui heina niideti käsitsi või hobustega, oli räägul aega ennast ja oma mustades udusulgedes pikakoivalisi poegi hädaohu eest eemale toimetada. Tänapäeval kui heina varumine käib suurte ja kiirete niidumasinatega, ei ole neil niipalju lootust. Pahatihti tehakse silo juba nii varakult, et mai teises pooles saabujatel pole piisavalt kõrget rohtugi varjumiseks võtta. Kui aga teie niidul või aiaservas kostab suvist rääksumist, siis lükake heinatöö juuli teise poolde, et suveööd saaks salapärasemad ja räägusugu säästetud.
Mati Kose
Hindamine on peatatud |
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
