Aga mitte ainult inimene ei ole detsembris lume ootel. Lume kohevat katet ootavad pikisilmi ka meie looduslikud kanalised – püüd.

Rabapüü on nende seas kohe sedavõrd suur lumelemb, et vahetab suvise maksapruuni sulestiku talveks lumivalge vastu. Katsu sa siis teda valgetelt lagendikelt leida!

Kui aga meie talvede kombel tali tulla ei taha, siis on valge varese kombel silma torgates pruunidel rabalagendikel kaunis ohtlik liikuda. Kas meie kehvade talvede või ka muude põhjuste tõttu on rabapüü meil väga haruldaseks jäänud ning teda on suurem tõenäosus kohata Lapimaa tundrates matkates.

Kuigi metsas elav laanepüü ja kultuurmaastike asukas põldpüü oma pruunikirjut sulestikku talveks valge vastu ei vaheta, on korralikust lumekihist huvitatud nemadki. Külmadeks talveöödeks on neil kombeks lumme sukelduda, sest lume kohev kiht on üpris hea soojahoidja ja nii võib vaenlaste eest märkamatult öö turvaliselt mööda saata.

Samas on seemnetest ja rohelistest taimeosadest toituva põldpüü jaoks paks lumekiht probleemiks: lume alt toidu välja kaevamine pole kerge tegevus ja teisalt võib piiratud vaateväli tähendada vaenlase jaoks soodsat ligihiilimise võimalust. Seepärast on põldpüüdel kombeks talvisel ajal hoonete ja elamute lähistele tulla, sest sageli on eriti loomakasvatuse- ja teraviljahoonete ümbruses mõni heinatuust või viljatera maha pudenenud või on lumest lagedamaid või lahti lükatud kohti, kus on kergem oma looduslik toiduni jõuda.

Kui väljamaa kombed näevad ette, et jõuludeks tuleb lind selili potti lüüa ja lauale kanda, siis maarahval oli kombeks jõulude aegu lindudele-loomadele head ja paremat välja panna. Seepärast sobib ka meie talvistele naabritele põldpüüdele mõni platsike põlluservas lumest puhtaks rookida ja neid seemnete ja teradega kostitada. Et saaks meeled jõulu tulekuks valmis!