Leevike on omapärase välimusega laululind, kelle kehavormid meenutavad autodisaineri unenägu: üksnes ümarad ja kaarjad kerevormid ja erksatooniline puna-must välimus.

See vintlaste hulka kuuluv lind on tegelikult ühteaegu nii edev kui ka tagasihoidlik: isaslinnu erkpunast pugu ja musta peamütsi saab lugeda väga silmatorkavaks, emaslind on aga hallika kõhuala värvusega oluliselt tagasihoidlikum.
Tagasihoidlik ja segasevõitu on ka leevikese nõrkade flöötivate häälitsuste ja kuristustega pikitud laul. Pesitsusajaks muutub leevikesepaar märkamatuks ja kasvatab järelkasvu tihedates okasmetsades. Samas talvisel toidulaual tihaste, rohevintide ja liigikaaslastega kakeldes ilmneb nende vintlastele omane ninaesise kaitsmise riiakus.
Leevikese elus on kõige tähtsamaks elemendiks seemned. Linnu jõuline kumer nokk on otsekui loodud kõikvõimalike seemnekestade katkikaksamiseks ja toitva sisemuseni tungimiseks.
Eriline nõrkus on leevikestel punaste pihlamarjade suhtes, aga nende toidukombed võiksid kuldnokad ja rästad nördima panna: kui viimased naudivad pihlamarjade mahlakat viljaliha, siis leevike pudistab pehme kraami hoolimatult maha ja toitub sisemuses paiknevatest seemnetest.
Talvisel ajal, kui pihlakasaak on jagatud, asuvad leevikesed kauem säilivate seemnete kallale. Siis töödeldakse nokkadega suupäraseks eelkõige saare ja sireli seemneid. Viimasel ajal on aga üha rohkem leevikesi ümber lülitunud toidulaual pakutavatele päevalilleseemnetele. Kuivõrd oma energiasisalduselt meie looduses sihvkadele võrdväärset ei ole, siis on mõistatatav, miks leevikesed eelistavad sihvkade pärast lahinguid lüüa, selmet toidulaua kõrval sirelipõõsas nokitseda.

Mati Kose