Kes meist ei oleks vaimustunud kollaste ­nokkadega ja vikerkaarevärvides küütleva sulestikuga kuldnokkade kevadisest ­saabumisest.

Kodude ümber seatud pesakastid on siis uhkete laulusoolode, korterite pärast tülitsemise ja pesamaterjaliga askeldamise lavaks. Meid ei jäta see lustakas askeldamine ükskõikseks, vaid kuulub lahutamatult kevade nautimise “programmi”.
Pärast mai lõpus valju kära saatel noorte pruunikuueliste kuldnokahakatiste pesadest väljalendu on need linnud enamiku inimeste jaoks pildilt kadunud. Mingis mõttes see nii ongi – isegi vanalindude uhke kuldne nokk on muutunud tagasihoidlikult tumedaks.
Kevadel sulestiku edevalt kirjuks tegevad suletipud on ära kulunud ja hallil sügispäeval ei pruugi kevadist iludust äragi tunda. Aga seal kus sulestiku ilu taandub, torkavad kuldnokad silma oma seltsingulise käitumisega.
Tihedates suurtes parvedes püütakse tihedalt karjaga kaasas käies (sellest ka vanarahva karjarästaks nimetamine) loomi piinavaid putukaid, vahel nende jalge vahel või turjalgi seigeldes. Samuti jätkub neid kõrre- ja künnimaadele, sageli ka koos teiste põllulindudega ringi askeldamas ja putukate ning vihmaussidega maiustamas. 
Õhtuhämaruses kogunevad suured käratsevad parved veekogude kaldaroostike kohale ja korraldavad enne ööbima laskumist uskumatu 3D kunstina mõjuvaid parvlemise manöövreid, et vaenlaste eest ühise põiklemise kunsti harjutada.
Vahel võib juhtuda, et traatidel puhkavate kuldnokkade ja sügisvärvide taustal lööb taevas eredalt kumama vikerkaar. Siis on mulje, justkui vaataksid linnud seda taevast värvipidu ja igatseksid kevadaega taga, et samal moel oma värvipaletti ulatuses küütlevate toonidega uhkeldada.
Kuid siis, mõnel oktoobrikuu päikselisel hommikul, tulevad kuldnokad ootamatult pesakastide juurde tagasi ja löövad laulu lahti. Otsekui hüvastijätuks või tänutäheks. Ja lootust andes, et kui kõik hästi läheb, siis rõõmustame järgmisel aastal kevade üle taas ühiselt.

Mati Kose