Augustikuu on hea aeg jälgida põnevaid ja graatsilisi haigruid. Tõenäoliselt ristuvad inimese ja haigru teed mõne veekogu ääres.

Palavad suveilmad kütavad veekogud soojaks ning nii tunneb enamik inimesi sel aastaajal vastupandamatut tõmmet karastava vetevalla suunas. Jalgupidi sulistades, õngitsedes või paadisõidul madalas kaldavees võib suure tõenäosusega kohata inimese kombel vees seismas või kõndimas haigruid.
Kui meie jaoks on jalgupidi vette minek eelkõige lust ja lõbu, siis haigrute jaoks on vesi nende toidulauaks. Tundide kaupa kaldajoonel varitsedes või vaikselt madalas vees kahlates ei tutvuta veteilma iluga, vaid püütakse kõhutäiteks kalu ja konni tabada.
Haigru kollaste silmade terav pilk peab suutma tungida läbi virvendava veekihi ning pikal kaelal asuv terav nokk ahinguna tabada kala sekundi murdosa varem kui viimane põgeneda taipab.
Huvitav on haigrute saagijahi tehnikat jälgida: näiliselt tundide kaupa paigale tardunud lind elavneb kohe kui mõnd kala läheduses märkab. Seejärel sirutab ta oma lennus ja muidu passimisel kõverasse S-i keeratud kaela välja, jälgib keskendunult saaki, viib vaikselt noka veepinna lähedale ja siis lahvatab see hiiliv pinge nokalöögiks vette. Aga kaugeltki mitte iga sööst ei õnnestu ning seega tuleb üha uuesti ja uuesti vee kohale välja sirutada.
Kuigi haigur on võimeline püüdma ja neelama ka päris suuri kalu, satub neid tema nokaulatusse harva. Seepärast on eriti madalaveelises rannikumeres põhitoiduseks väikesed ogalikud, keda on palju ja lihtsam püüda. Selline kalade „korjamine” eeldab küll rohkem liikumist kuid tagab kindlama kõhutäie kui pikk „suure saagi” ootamine.

Seltsingud ja kolooniad
Haigrud on seltsivad linnud, heades toitumispaikades koonduvad nad tihti mitme kuni mitmekümnelisteks seltsinguteks. Samuti rajatakse kõrgele puulatvadesse oksarisust pesad enamasti kolooniatena, mille suurus võib vahel küündida saja või isegi mitmesaja paarini.
Meil vanarahva seas ka kalakure nime all tuntud hallhaigur on oma nimele kohaselt hallisuline põlisasukas, keda arvatakse meil pesitsevat 1500-2000 paari.
Lumivalge sulestikuga hõbehaigur on meie vetele aga jõudsamalt levinud alles viimastel aastatel, mil vaadeldud lindude arv on jõudsalt suurenenud ning esimesed paarid ka pesitsema asunud. Omal ajal kasutati hõbehaigru pulmarüü uhkeid sabasulgi daamide riietuse dekoreerimiseks ning see linnuliik muutus karmi küttimise tõttu haruldaseks. Tänapäeval on nii jahikeeld kui kliima soojenemine võimaldanud selle eksootilise liigi põhjasuunas levikut.

Mati Kose