 |
 |
|
|
 |
|
Augustikuu on hea aeg jälgida põnevaid ja graatsilisi haigruid. Tõenäoliselt ristuvad inimese ja haigru teed mõne veekogu ääres.
Palavad suveilmad kütavad veekogud soojaks ning nii tunneb enamik inimesi sel aastaajal vastupandamatut tõmmet karastava vetevalla suunas. Jalgupidi sulistades, õngitsedes või paadisõidul madalas kaldavees võib suure tõenäosusega kohata inimese kombel vees seismas või kõndimas haigruid.
Kui meie jaoks on jalgupidi vette minek eelkõige lust ja lõbu, siis haigrute jaoks on vesi nende toidulauaks. Tundide kaupa kaldajoonel varitsedes või vaikselt madalas vees kahlates ei tutvuta veteilma iluga, vaid püütakse kõhutäiteks kalu ja konni tabada.
Haigru kollaste silmade terav pilk peab suutma tungida läbi virvendava veekihi ning pikal kaelal asuv terav nokk ahinguna tabada kala sekundi murdosa varem kui viimane põgeneda taipab.
Huvitav on haigrute saagijahi tehnikat jälgida: näiliselt tundide kaupa paigale tardunud lind elavneb kohe kui mõnd kala läheduses märkab. Seejärel sirutab ta oma lennus ja muidu passimisel kõverasse S-i keeratud kaela välja, jälgib keskendunult saaki, viib vaikselt noka veepinna lähedale ja siis lahvatab see hiiliv pinge nokalöögiks vette. Aga kaugeltki mitte iga sööst ei õnnestu ning seega tuleb üha uuesti ja uuesti vee kohale välja sirutada.
Kuigi haigur on võimeline püüdma ja neelama ka päris suuri kalu, satub neid tema nokaulatusse harva. Seepärast on eriti madalaveelises rannikumeres põhitoiduseks väikesed ogalikud, keda on palju ja lihtsam püüda. Selline kalade „korjamine” eeldab küll rohkem liikumist kuid tagab kindlama kõhutäie kui pikk „suure saagi” ootamine.
Seltsingud ja kolooniad
Haigrud on seltsivad linnud, heades toitumispaikades koonduvad nad tihti mitme kuni mitmekümnelisteks seltsinguteks. Samuti rajatakse kõrgele puulatvadesse oksarisust pesad enamasti kolooniatena, mille suurus võib vahel küündida saja või isegi mitmesaja paarini.
Meil vanarahva seas ka kalakure nime all tuntud hallhaigur on oma nimele kohaselt hallisuline põlisasukas, keda arvatakse meil pesitsevat 1500-2000 paari.
Lumivalge sulestikuga hõbehaigur on meie vetele aga jõudsamalt levinud alles viimastel aastatel, mil vaadeldud lindude arv on jõudsalt suurenenud ning esimesed paarid ka pesitsema asunud. Omal ajal kasutati hõbehaigru pulmarüü uhkeid sabasulgi daamide riietuse dekoreerimiseks ning see linnuliik muutus karmi küttimise tõttu haruldaseks. Tänapäeval on nii jahikeeld kui kliima soojenemine võimaldanud selle eksootilise liigi põhjasuunas levikut.
Mati Kose
Hindamine on peatatud |
 |
|
|
|
|
Soojad ja valged suveööd mõjuvad meie põhjamaisele loomusele magnetina – kutsuvad seiklema, jaanitulesid põletama, sõnajalaõisi otsi-ma ja kastemärjal niidul varbaid leotama.
Ja otsekui poleks sellest veel suveromantikaks küllalt, hakkab äkitselt tiheda rohu seest kostma vali ja ühetooniliselt kärisev hääl „krääks-krääks, krääks-krääks“.
Häälitsejat kõrgest taimetihnikust leida on võimatu, kord tuleb hääl otsekui lähemalt, kord kaugemalt. Kui selle häälitseja suunas minna, jääb ta ühel hetkel aga vait ja algab mõne aja pärast uuesti juba teises kohas.
Vanarahvas tundis seda häälitsejat räägu, räägulinnu, rukkiräägutaja, prääksu, präägutaja, roojaräägu, rootsirästa ja heinaräägu nime all. Teati, et tegu on heinamaade ja luhtade kummalise linnuga, keda enamus kuulnud, kuid vähesed näinud. Et rukkirääk osavalt tihedas taimestikus hiilib ja teda haruharva lendamas näeb, siis uskus vanarahvas teda jalgsi teekonda Aafrikast meile ja tagasi ette võtvat. Eks selle öise ja varjatud eluviisiga linnu kohta on vähevõitu teadmisi tänapäevalgi, ent Vahemere jalgsi ületamist pole lihtsalt võimalik sooritada.
 Üpris omalaadne on rukkiräägu välimuski – pikkadel jalgadel rõhtsalt paiknev ümaravõitu, triibumustritega keha meenutaks nagu mõnd karkjalgadel kanalist. Tegelikult kuulub aga punakaspruunide, mustjate ja hallikate triibumustritega kirjatud rääk hoopis kureliste seltsi, kus lähemateks sugulasteks veelembelisemad laugud ehk vesikanad ja roostike öölinnud huigad ja ruigad.
Lindude-laulumeistrite maailmas on kaks eri kategooriat. Ühes neist käib emassugupoole soosingu pärast võistlus läbi võimalikult meloodiliste, puhtakõlaliste ja keerukate laulustroofide ettekandmise. Selles meistriklassis võiks tippesinejaks olla niiduserva põõsastes laksutav ööbik. Ent kui laululindudele omaseid laululihaseid pole antud, siis pole ka lugu – tuleb vaid rukkiräägu kombel võimalikult valjult, ühetaoliselt ja kestvalt oma lugu esitada. Selline vali ja kestev häälitsemine kulutab jahedal ööl hulka energiat ja annab rääguisandate „ülekarjumise“ kontserdil edumaa teistest parema füüsilises vormiga osalejatele. Eks inimsoolgi on omad ööbikud ja räägud. Klassikalise muusika esituse meloodilisus ja esituse peened harmooniad ja nüansid võluvad teatud osa muusikahuvilisi, samas kui ürgloitsude sarnases monotoonses rütmis tuksumine meenutab rääkude laadset lihtsakoelist valjuhäälsust. Oma austajaskond mõlemal muusikapoolusel.
Kui teil aga räägu pruunikirjalist kogu niiduservas näha õnnestub, olete kas eriti osav ja kannatlik hiilija või siis heinaniitja, kes räägu viimasest niitmata heinasiilust välja peletab. Vanal ajal, kui heina niideti käsitsi või hobustega, oli räägul aega ennast ja oma mustades udusulgedes pikakoivalisi poegi hädaohu eest eemale toimetada. Tänapäeval kui heina varumine käib suurte ja kiirete niidumasinatega, ei ole neil niipalju lootust. Pahatihti tehakse silo juba nii varakult, et mai teises pooles saabujatel pole piisavalt kõrget rohtugi varjumiseks võtta. Kui aga teie niidul või aiaservas kostab suvist rääksumist, siis lükake heinatöö juuli teise poolde, et suveööd saaks salapärasemad ja räägusugu säästetud.
Mati Kose
Hindamine on peatatud |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Pildid "DEEGU - seltsiline Ameerikast"
LEMMIK 04/2006
|
|
|
|
|
|
Loo "Silvi jõudis koju" fotogalerii.
|
|
|
|
|
|
Siit leiad pildigalerii loo: "Marmosett müügiks" juurde.
|
|
|
|
|
|
10.–11. veebruaril toimus Saku Suurhallis Eesti Koertekasvatajate Klubi korraldusel järjekordne rahvusvaheline koertenäitus.
Sel aastal osales 1896 koera 28 tõust. Näitusetoimkonna esimees Evelyn Joonase tunneb heameelt selle üle, et paljud tõud olid esindatud väga rohkearvuliselt: näiteks kuldseid retriivereid 56, berni alpi karjakoeri 32, palju oli ka jahi- ja just mitmesuguseid linnukoeri.
Tore on ka teada, et paljud “unustatud” tõud on taas populaarsust kogumas – näiteks oli afganistani hurtade ring 21 osavõtjaga üllatavalt arvukas.
Näituse kauneima koera tiitliga pärjatigi afganistani hurt, see võidupärg rändas paraku Norrasse.
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
