Kes meist ei oleks vaimustunud kollaste ­nokkadega ja vikerkaarevärvides küütleva sulestikuga kuldnokkade kevadisest ­saabumisest.

Kodude ümber seatud pesakastid on siis uhkete laulusoolode, korterite pärast tülitsemise ja pesamaterjaliga askeldamise lavaks. Meid ei jäta see lustakas askeldamine ükskõikseks, vaid kuulub lahutamatult kevade nautimise “programmi”.
Pärast mai lõpus valju kära saatel noorte pruunikuueliste kuldnokahakatiste pesadest väljalendu on need linnud enamiku inimeste jaoks pildilt kadunud. Mingis mõttes see nii ongi – isegi vanalindude uhke kuldne nokk on muutunud tagasihoidlikult tumedaks.
Kevadel sulestiku edevalt kirjuks tegevad suletipud on ära kulunud ja hallil sügispäeval ei pruugi kevadist iludust äragi tunda. Aga seal kus sulestiku ilu taandub, torkavad kuldnokad silma oma seltsingulise käitumisega.
Tihedates suurtes parvedes püütakse tihedalt karjaga kaasas käies (sellest ka vanarahva karjarästaks nimetamine) loomi piinavaid putukaid, vahel nende jalge vahel või turjalgi seigeldes. Samuti jätkub neid kõrre- ja künnimaadele, sageli ka koos teiste põllulindudega ringi askeldamas ja putukate ning vihmaussidega maiustamas. 
Õhtuhämaruses kogunevad suured käratsevad parved veekogude kaldaroostike kohale ja korraldavad enne ööbima laskumist uskumatu 3D kunstina mõjuvaid parvlemise manöövreid, et vaenlaste eest ühise põiklemise kunsti harjutada.
Vahel võib juhtuda, et traatidel puhkavate kuldnokkade ja sügisvärvide taustal lööb taevas eredalt kumama vikerkaar. Siis on mulje, justkui vaataksid linnud seda taevast värvipidu ja igatseksid kevadaega taga, et samal moel oma värvipaletti ulatuses küütlevate toonidega uhkeldada.
Kuid siis, mõnel oktoobrikuu päikselisel hommikul, tulevad kuldnokad ootamatult pesakastide juurde tagasi ja löövad laulu lahti. Otsekui hüvastijätuks või tänutäheks. Ja lootust andes, et kui kõik hästi läheb, siis rõõmustame järgmisel aastal kevade üle taas ühiselt.

Mati Kose

Suvisel rannaribal ja vetevallas sulistades võib rannasõltlasest puhkaja sageli peale ­sattuda omapärase välimusega veelindude seltskondadele – kurvitsalistele.

Need on soo- ja rannikulinnud, keda teise nimega kutsutakse kahlajateks, mis annab ka hästi edasi nende peamise toitumisviisi, madalas vees ja veepiiril sumamise.
Kurvitsaliste selts on enam kui paarikümne liigiga kirev linnurühm, keda on enamasti hea ära tunda neile looduse poolt kahlajatööks antud pikkade jalgade ja/või nokkade järgi. Samas on nende lindude variatsioon varblasesuurusest veetallajast ronga mõõtu koovitajani hämmastava ulatusega.
Kõik nad toituvad märjas pinnases, veekogude põhjas, vees või rannajoonel leiduvaid mitmesuguseid selgrootuid püüdes.
Selleks, et kõik kahlajad võimalikult hästi rannikuvööndi rikkaliku toidulaua saaksid ära kasutada ja liigselt ühele ja samale toidule ei konkureeriks, on välja kujunenud väga erineva pikkusega jalgade/nokkade kombitsioon. Seega leiab iga kurvits enda kehaehitusele ja „varustusele“ vastava toitumisviisi ja koha: tüllid ja rüüdad jooksevad oma vilgastel jalgadel ja nopivad lüheldase nokaga toitu rannajoonelt, rislad sebivad veidi pikema nokaga kallast uhtuvates lainetes, tildrite pikad jalad ja nokad lasevad veepinnalt saaki napsata juba sügavamas vees ning vigled ja koovitajad saavad oma pikkadel jalgadel ja nokkadega töötada juba sellistes sügavustes, kuhu teised ei küündi.
Hoopis omapäraselt hangivad toitu veetallajad: Nende keha on korgisarnaselt kerge ja ujuv, mistõttu nad ei pea oma lühikestest jalgadest hoolimata vee sügavust pingsalt jälgima. Toitumiseks ujuvad linnud kiirelt keerlevalt ja tekitavad sellega veekeeriseid. Nendega sügavamalt kaasa haaratud söödav kraam nopitakse seejärel kiirelt nõelpeene nokaga.
Kui rannapuhkust veetvat inimest panevad vetikavaibad, adruvallid ja mudane veepõhi nina krimpsutama, siis kahlajate jaoks mõjuvad sellised paigad otsekui magnetina.
Pikkadel ränderetkedel vajavad need linnud korralike vahepeatusi, kus energiavarusid tankida, et siis peale veest ja mudast hangitud einet pikki vahemaid põhjala pesitsuspaikade ja troopiliste talvitusalade vahel katta.

Mati Kose

Pärast pikka ja murelikku ootamist on nad kohal! Lustakat sädinat ja midli-madli-kudli-kadlitamist ja toredaid lennukaari on äkitselt kõik kohad täis. Suitsupääsuke – meie rahvuslind – on tagasi!

Sellel kevadel oleme neid oodanud murelikult, teades nende ligi kümne tuhande kilomeetrisel kojulennul varitsevatest ohtudest. Ning kui neid siis esimeste mainädalatega on kohal vähem kui harjumuspäraselt, sigineb hinge kahtlus, et kas kõik on ikka seal kaugel Aafrika lõunaosas hästi läinud, või Sahara ja Vahemere ületamisel. Kas on õnnestunud pääseda põudadest, liivatormidest, püssidest-püünistest, külmadest vihmadest ja toidupuudusest?
Aga nüüd on nad kohal, sest soodsad ilmaolud on lõpuks võimaldanud neil sünnipaikadesse tagasi pöörduda.
Juuni algus on pääsukestel kibekiire pere loomise ja pesade rajamise aeg. Oleks vaid mõnusalt niisket savikat muda, mida tuhandete nokatäite kaupa kausspesaks kanda ning lahkete perede loomalautu, mille varjule pesasid punuda... Siis saab viis pruunikirjut muna pessa poetada, millest jaanipäeva paiku on oodata pääsupoegade koorumist, et siis suve keskpaigaks nõtketel tiibadel laia ilma lennata.
Meie endi igapäevastest tegemistest sõltub paljuski, kuidas need pääsupere unistused teostuvad. Kas poleks meie pettumus suur kui kümne tuhande kilomeetrise reisi järel leiaksime koduukse lukustatuna, ehitustööd rahu segamas või suure ja ohtlike küünistega kodulooma meie sugu alatihti varitsemas?
Seega mõelgem, et meie kodu on ka rahvuslinnu kodu ja püüdkem nende elu seal võimalikult mugavaks teha. Ärgu lastagu end häirida, kui sellest lõbusast seltskonnast mõned väljaheited maha pudenevad – varsti on linnud taas läinud ja aega kraamida. Seetõttu, et meie maaelu, aga samuti ka talvitusolud Aafrikas on palju muutunud, on pääsukeste arv hakanud vähenema.
Et neile toredatele lindudele rohkem tähelepanu pöörata, on Eesti ornitoloogiaühing suitsupääsukese valinud 2011 aasta linnuks. Seda selleks, et praegust selle liigi elu-olu paremini tundma õppida ja tähelepanu pöörata pääsukeste abistamisele. Kui tahad suitsupääsukestest, nende elust ja aasta linnu projekti tegemistest rohkem teada, siis külasta kodulehekülge www.eoy.ee/suistupaasuke. Veelgi parem on, kui jagad oma tähelepanekuid koduümbruse pääsukeste kohta “kodukoha pääsukese” loenduse veebiankeedi kaudu aadressil:http://www.eoy.ee/suitsupaasuke/kodukoha-paasuke/

Mati Kose

Metsis – mõtus või metsakukk – on üks meie metsade uhkemaid, ent salapärasemaid linde. See kanaline on üks kogukamaid linde meie linnustikus: isaslinnu suurus on peaaegu kalkuni mõõtu.

Aastasadu on seda lindu tema suure kogu ja eriliste elukommete tõttu peetud hinnatud jahisaagiks, mistõttu metsis on äärmiselt ettevaatlik ja tundlik häirimise suhtes.
Kõige paremini tunneb see uhke lind ennast vanades hõredates männikutes – seal on piisavalt avarust suure tiivaulatusega linnule lendamiseks, tugevaid külgoksi istumiskohtadeks, lagedamaid platse mängupaikadeks, päikseküllaseid välusid poegadele putukate hankimiseks ja udusulestiku kuivatamiseks ning külluslikult marju. Pealegi on talvisel poolaastal metsise pea ainsaks toiduks männiokkad.
Isaslindude uhke ja kuum iseloom lööb välja varakevadel, mil vanad ja kogenud linnud koonduvad oma territooriumitele ringjalt ümber traditsiooniliste mängupaikade.
Vanade puude tugevatele külgokstele lendavad linnud valjult kostvate tiivalöökide saatel kohale ehatunnil. Neil väljakujunenud istumispaikadel saadetakse mööda lühike öö ja juba enne esimest aovalgust võib kuulda suhteliselt vaikset rütmiliste kluksatuste laadset helirida, millele järgneb kiire sädinat meenutab häälitsus (nn ihumine).
Metsisekuked on ärganud ja oma mänguhäälitsused valla lasknud. Kui on ilus ja karge hommik, siis päikesetõusuks on isaslindude mängukihk saanud paraja hoo sisse ja suured metsakuked on laskunud lagedamatele mänguplatsidele.
Saba võimsa lehvikuna püsti hoides ja kaela kenitades sammuvad isaslinnud majesteetlikult oma maalapikesel ringi ja valvavad naabrite üle, ise samal ajal usinasti mänguhäälitsusi kuuldavale tuues.
Konkurendi lähedalolekul ja ekstaasi kasvades lisanduvad valju robinaga demonstratiivsed maasthüpped ning vahel võivad puhkeda ka ägedad kaklused nokkade, kannuste ja tiivanukkide kaasabil. Metsiste mäng meenutab mõnejagu keskaegsete toretsevate rüütlite turniiri.
Kogu seda möllu seiravad platsiservast pealt pruunikad ja tublisti väiksemad metsisekanad. Nende soosing ja õigus metsisesoo jätkamiseks langeb tavaliselt ühele või mõnele väljavalitud laanekuningale, teistele jääb vaid kevadiste turniiride adrenaliin veres.
Kaasajal küll küttimine metsist ei ohusta, ent selle range looduskaitse all oleva linnuliigi käekäik on sellegipoolest murettekitav, sest nii muutused metsamaastikes kui vaenlaste rohkus kahandavad eluruumi ja vähendavad järelkasvu hulka.

Mati Kose

Leevike on omapärase välimusega laululind, kelle kehavormid meenutavad autodisaineri unenägu: üksnes ümarad ja kaarjad kerevormid ja erksatooniline puna-must välimus.

See vintlaste hulka kuuluv lind on tegelikult ühteaegu nii edev kui ka tagasihoidlik: isaslinnu erkpunast pugu ja musta peamütsi saab lugeda väga silmatorkavaks, emaslind on aga hallika kõhuala värvusega oluliselt tagasihoidlikum.
Tagasihoidlik ja segasevõitu on ka leevikese nõrkade flöötivate häälitsuste ja kuristustega pikitud laul. Pesitsusajaks muutub leevikesepaar märkamatuks ja kasvatab järelkasvu tihedates okasmetsades. Samas talvisel toidulaual tihaste, rohevintide ja liigikaaslastega kakeldes ilmneb nende vintlastele omane ninaesise kaitsmise riiakus.
Leevikese elus on kõige tähtsamaks elemendiks seemned. Linnu jõuline kumer nokk on otsekui loodud kõikvõimalike seemnekestade katkikaksamiseks ja toitva sisemuseni tungimiseks.
Eriline nõrkus on leevikestel punaste pihlamarjade suhtes, aga nende toidukombed võiksid kuldnokad ja rästad nördima panna: kui viimased naudivad pihlamarjade mahlakat viljaliha, siis leevike pudistab pehme kraami hoolimatult maha ja toitub sisemuses paiknevatest seemnetest.
Talvisel ajal, kui pihlakasaak on jagatud, asuvad leevikesed kauem säilivate seemnete kallale. Siis töödeldakse nokkadega suupäraseks eelkõige saare ja sireli seemneid. Viimasel ajal on aga üha rohkem leevikesi ümber lülitunud toidulaual pakutavatele päevalilleseemnetele. Kuivõrd oma energiasisalduselt meie looduses sihvkadele võrdväärset ei ole, siis on mõistatatav, miks leevikesed eelistavad sihvkade pärast lahinguid lüüa, selmet toidulaua kõrval sirelipõõsas nokitseda.

Mati Kose

Kui kellegi jaoks taevas lendavad kurekolmnurgad peakski nägemata jääma, siis kurblikud kõlavad „gruu-kurluu“ hüüded sunnivad siiski pea taevasse pöörama ja hallide pilvede seast halle kurgi otsima.
Juba augusti teisest poolest hakkab koristatud kõrrepõldudel pikajalgseid kurgi vaikselt juurde tekkima. Sedavõrd, kuidas meie laiades soodes sirgunud noor kurevägi lendamist treenib, koondub kodumaine kureseltskond tasapisi üha suuremateks parvedeks. Põldudel veedetakse üha lühenevad päevatunnid, et rändeks piisavaid energiavarusid koguda.
Kalendrisügise alguseks on põldudel kõndivate halli sulekuue omanike arv aga tunduvalt kasvanud ja mõnes piirkonnas võib korraga näha tuhandeid ja tuhandeid linde – saabunud on Soome ja Venemaa põhjala linnud, et üheskoos kohalikega enne pikemat rännet keha kinnitada.
Alles siis kui päike juba loojunud, tõusevad suured kurgede parved toidumaalt ning võtavad suuna oma kindlaks kujunenud ööbimispaikadesse. Need rahulikud madalad lahesopid, soojärved või mõned muud taolised paigad koondavad nagu magnetid kurgi kokku kuni paarikümne kilomeetri raadiusest. Peaasi, et oleks hea turvaline madalas vees vaenlaste eest kaitset leida ning ühist kurejuttu puhuda. See on uhke vaatepilt, kui loojanguvärvides vee ja taeva kohal sajad ja sajad linnud oma peatuspaiga kohal tiirlevad kuni otsustavalt jalad alla suunatakse ning lagedasse vette laskuvad.
Aga ühel ilusal oktoobrikuu päeval, kui kerge tuulehoog on loodesse pööranud ja taevaluuana platsi pilvedest puhtaks löönud, tabab harjumuspärast varavalges põldudele lendamise rütmi muutus. Üha kõvemaks ja kõlavamaks ja ärevamaks muutuva hüüete kaskaadiga – otsekui julgustataks üksteist.
 Ja siis see toimub – otsustav start äralennuks. Madala ja kiire igas suunas laiali toitumispaikadesse viiva lennu asemel asuvad kured tiirutades kõrgust koguma. Kui siis sobiv kõrgus käes, lastakse loodetuule toel tiibadel purilendu nautida ja lennukurss seatakse kindlalt ärarändele. Nüüd on siis lahkumine käes!
Sookurgedele ongi sügisrändel omane, et soodsate ilmastikuolude korral toimub äraränne suure stardina ja pea kogu kuni 50 tuhandeni küündiv hallide seltskond võib lahkuda vaid mõne päevaga. Eesti on sookurgede rände mõttes piiriala. Mitte kõik neist ei rända üle Ida-Euroopa Egiptimaale nagu laulusalm räägib, vaid suur osa meie Lääne-Eesti päritoluga kurgedest eelistab talve veeta hoopis vana maailma läänepoolses osas, eriti Hispaanias.
Kas on need kurgede kõlavad hüüded nüüd lohutus mahajääjateel või kutse kaasa tulema, aga üks sügise meelejäävamaid elamusi on see kindlasti!

Mati Kose

Augustikuu on hea aeg jälgida põnevaid ja graatsilisi haigruid. Tõenäoliselt ristuvad inimese ja haigru teed mõne veekogu ääres.

Palavad suveilmad kütavad veekogud soojaks ning nii tunneb enamik inimesi sel aastaajal vastupandamatut tõmmet karastava vetevalla suunas. Jalgupidi sulistades, õngitsedes või paadisõidul madalas kaldavees võib suure tõenäosusega kohata inimese kombel vees seismas või kõndimas haigruid.
Kui meie jaoks on jalgupidi vette minek eelkõige lust ja lõbu, siis haigrute jaoks on vesi nende toidulauaks. Tundide kaupa kaldajoonel varitsedes või vaikselt madalas vees kahlates ei tutvuta veteilma iluga, vaid püütakse kõhutäiteks kalu ja konni tabada.
Haigru kollaste silmade terav pilk peab suutma tungida läbi virvendava veekihi ning pikal kaelal asuv terav nokk ahinguna tabada kala sekundi murdosa varem kui viimane põgeneda taipab.
Huvitav on haigrute saagijahi tehnikat jälgida: näiliselt tundide kaupa paigale tardunud lind elavneb kohe kui mõnd kala läheduses märkab. Seejärel sirutab ta oma lennus ja muidu passimisel kõverasse S-i keeratud kaela välja, jälgib keskendunult saaki, viib vaikselt noka veepinna lähedale ja siis lahvatab see hiiliv pinge nokalöögiks vette. Aga kaugeltki mitte iga sööst ei õnnestu ning seega tuleb üha uuesti ja uuesti vee kohale välja sirutada.
Kuigi haigur on võimeline püüdma ja neelama ka päris suuri kalu, satub neid tema nokaulatusse harva. Seepärast on eriti madalaveelises rannikumeres põhitoiduseks väikesed ogalikud, keda on palju ja lihtsam püüda. Selline kalade „korjamine” eeldab küll rohkem liikumist kuid tagab kindlama kõhutäie kui pikk „suure saagi” ootamine.

Seltsingud ja kolooniad
Haigrud on seltsivad linnud, heades toitumispaikades koonduvad nad tihti mitme kuni mitmekümnelisteks seltsinguteks. Samuti rajatakse kõrgele puulatvadesse oksarisust pesad enamasti kolooniatena, mille suurus võib vahel küündida saja või isegi mitmesaja paarini.
Meil vanarahva seas ka kalakure nime all tuntud hallhaigur on oma nimele kohaselt hallisuline põlisasukas, keda arvatakse meil pesitsevat 1500-2000 paari.
Lumivalge sulestikuga hõbehaigur on meie vetele aga jõudsamalt levinud alles viimastel aastatel, mil vaadeldud lindude arv on jõudsalt suurenenud ning esimesed paarid ka pesitsema asunud. Omal ajal kasutati hõbehaigru pulmarüü uhkeid sabasulgi daamide riietuse dekoreerimiseks ning see linnuliik muutus karmi küttimise tõttu haruldaseks. Tänapäeval on nii jahikeeld kui kliima soojenemine võimaldanud selle eksootilise liigi põhjasuunas levikut.

Mati Kose

Varakevadistel hommikutel kuulub rabaserva helimaailma lahutamatult üks iseäralik, kaugelekostev kõrgetooniline ja kiiret podisemist meenutav hääl: tedred kudrutavad ja ­peavad pulmi.

Kanaliste hulka kuuluvad tedred on omapärased nii välimuse kui ka käitumise poolest. Isaslinnud uhkeldavad tõeliste kukkede kombel küütlevmusta sulestikuga, sama värvi lüürakujuliselt kaardu pikkade sabasulgedega, kohevat sulepadja täidet meenutavate puhvis sabaaluste valgete sulgede kuhjaga ning kana harja meenutavate lihaseliste veripunaste edevate „kulmudega“. Emaslinnud, kelle kanda on nii kolmenädalane haudeperiood kui 6-11 tedretibu kantseldamine, endale sellist toredust lubada ei saa: tedrekanad on isaslindudest ligi veerandi võrra kogult väiksemad ja pruunika kaitsevärvi sulestikuga.
Tedrekuked meenutavad oma uhke oleku ja käitumisega keskaegseid turniire pidavaid rüütleid. Tedred paare ei moodusta ning selle asemel kogunevad kuked kevadel kindlatele mänguplatsidele oma edevat isaslooma ilu demonstreerima. Esimesed paar-kolm nädalat tegelevad kuked omavahelise võistluse ja sottide klaarimisega. Igal kukel on kaitsta ja hoida sõõrjalt ümber mängu keskosa paiknev territoorium, mis on sama tähtis kui kinnisvara perepoja kosjaplaanides. Tasapisi nihkuvad tedrekukkede mängurituaalid kõige tulisema keskpunkti poole ja need üksikud kõige tugevamad ja võitlusvõimelisemad kuked, kes suudavad keskpunktis oma platsi hoida või välja võita, saavad loota enamiku tedrekanade soosingule.
Emaslindude hindava pilgu all toimuvad gladiaatorite areenil toimuva sarnased heitlused sunnivad isaslinde „kõik või mitte midagi“ põhimõttel endast parimat andma. Ja kuigi mängu keskpaika kontrolliv kukk naudib privileegi enamiku selle paiga tedretibude isadusele, ei loobu ka teised üritamast – kuigi harva, võib mõnikord ka neil vedada!
See arsenal, millele kuked oma edulootuses panustavad, on rikkalik: olgu selleks siis uhke sulestik, kohevad valged sabasuled reklaamina valendamas, terve hommiku lehvikuna püsti hoitavad kaarjad sabasuled, tugevakõlaline ja tunde kestev kudrutav territooriumihüüd, demonstratiivsed maast lahtihüpped „tšuššhhhsss“ häälituste saatel ning vastastega jõukatsumised nokkadega haaramises, rinnaga trügimises ja teravate kannustega rabamises. Selle erilise konkurentsirituaali eesmärgiks on võimalikult palju toretsevalt energiat pillata ja püüda igal alal kaasvõistlejate suhtes oma üleolekut näidata. Kui edumaa ei selgu ei kudrutamise kestuses, sulestiku uhkuses või hüpete arvu ja kõrguses, siis püüad vastasele lihtsalt nahatäie anda ja loota ihaldatud eesmärgile lähemale jõuda.
Selline pikk ja kurnav tedremäng panebki paika need kõige tugevamad ja elujõulisemad isendid, kellele soo jätkamise saab usaldada. Tetrede hõrgule kanalihale käivad neelud paljudel vaenlastel kakkudest kotkasteni ja kärpidest karudeni, seepärast saavad tedreemad loota, et vaid parimate kukkede treenitud geenid aitavad tedresool karmis olelusvõitluses ellu jääda.

Mati Kose

Mati Kose

Pildigalerii  loo "Bengali kass" juurde.

Lemmik nr 7/2006

Pildid "DEEGU - seltsiline Ameerikast"
LEMMIK 04/2006

Loo  "Silvi jõudis koju" fotogalerii.

10.–11. veebruaril ­toimus Saku Suurhallis Eesti Koertekasvatajate Klubi korraldusel järjekordne rahvusvaheline koertenäitus.

Sel aastal osales 1896 koera 28 tõust. Näitusetoimkonna esimees Evelyn Joonase tunneb heameelt selle üle, et paljud tõud olid esindatud väga rohkearvuliselt: näiteks kuldseid retriivereid 56, berni alpi karjakoeri 32, palju oli ka jahi- ja just mitmesuguseid linnukoeri.
Tore on ka teada, et paljud “unustatud” tõud on taas populaarsust kogumas – näiteks oli afganistani hurtade ring 21 osavõtjaga üllatavalt arvukas.
Näituse kauneima koera tiitliga pärjatigi afganistani hurt, see võidupärg rändas paraku Norrasse.