Alateadvusest pärit hirmud
“Tüüparvamus madudest on, et madu on loll, külm, märg ja libe,” kirjeldab seitset madu pidav Alari Suurmets. “Tegelikult on madu soe ja pehme ning kui ta inimese keha peal on, siis on tunne, nagu keegi teeks massaaži. Ja tarkust on tal nii palju, kui tal seda vaja läheb.”
Hirm madude ees oleks inimestele justkui rinnapiimaga kaasa antud, sellele lisandub veel tugev eelarvamuste ja müütide müür.
Madu on osake loodusest ning vajalik loodusliku koosluse säilimiseks – nagu iga teinegi eluolend siin maal.
Eesti looduses elab madusid suhteliselt vähe ja näha on neid veelgi vähem (meeldetuletus – vihmauss pole madu). Mina olen oma elu jooksul kohanud looduses rästikut vähem kui mul on kahel käel sõrmi. Ometi olen iga seenelemineku eel end riidesse pannes tahtmatult mõelnud sellele, et mis siis saab, kui mu teed rästikuga ristuvad. Alateadvusesse sisse sööbinud hirm on pärit ilmselt lohe- ja ussikuninga-tüüpi muinasjuttudest.

Maoga bussi ei saa!
Tartu külje all elav Alari Suurmets ostis esimese mao – kuuba silehuulboa (Epicrates angluifer) – kaks aastat tagasi Rootsist, pikkust oli maol siis “kõigest” ligi 70 cm. Külastades “Reporteri” uudistetoimetust, ristisid sealsed vahvad töötajad silehuule piiga Mariseks, kuigi teistel Alari madudel nimesid pole. Maol on tegelikult suva, mis nime järgi teda hüütakse ning kutsumise peale ta kutsuja juurde ei rooma.
Maris ja mõningad teised Alari loomad osalesid ka eelmisel aastal fotograaf Indrek Galetini fotonäituse “Amour – lemmikloomade eri” jaoks pildistamistel, piltidel poseerisid lemmikloomad koos staaridega.
Noorukesed õed Anna ja Natalia Uljanova, keda koos Marisega pildistati, olid Marist nähes ehmatusest kanged ja näost kaamed ning nende veenmisele läks parajalt aega.
Ent Mariski polnud õdedest vähem ehmunud – uus koht ja uued lõhnad, uued inimesed, kes kõik varjamatu uudishimuga uustulnukat uudistasid – kõik see oli stressirohke ka tema jaoks. Kõige vähem mõtles Maris tol hetkel sellele, kuidas inimest võiks surnuks kägistada või ära süüa – nii nagu temast kardeti.
Kuni vajaliku hetkeni tukkus Maris spetsiaalses madudele mõeldud transportkotis, kust ta poseerimiseks välja võeti. Ent ikkagi tekkis stressi tõttu mao nahapinnale eriline limajas nõre, mis lisaks ka haises ebameeldivalt.
Kõik läks siiski hästi, fotod said tehtud ning Maris ja Alari sõitsid bussiga õhtul Tartusse tagasi.
Pärast “Reporteris” näidatud videoklippi Alari ja Marise bussisõidust oli juhuseid, kus Alarit ei tahetud enam bussi lubada. Või siis taheti, et Alari oma pagasi bussi all asuvasse pagasiruumi toimetaks. “Kes aga vastutab, kui madu pagasiruumis ära külmub? Kas bussifirma?” küsib Alari, imestades inimeste võhiklikkuse üle. Kõige rohkem on ju Alari ise huvitatud sellest, et madu ei pääseks mingilgi moel oma transpordikotist välja.

Põnevad ja vähenõudlikud
Miks on lemmikuks just maod? “Nad on nii põnevad,” räägib Alari ja lisab, et loomadega on ta kõrvuti elanud juba varasest lapsepõlvest. Tõsi, need olid küll igasugused muud loomad, tavalised talus elavad loomad.
Sõprade lubadused enne uute lemmikloomade tulekut: “Kui maod võtad, siis unusta meid ära, meie sulle enam külla ei tule,” pole siiani teoks saanud. Sõbrad ära ei kadunud ja mõned sõbrad tekkisid hoopis juurdegi – need, kel samuti maod hingelähedased. Või siis need, kes teevad madudega tutvust esmakordselt just Alari juures.
“Maod on äärmiselt vähenõudlikud toidu ja pidamistingimuste suhtes,” loetleb Alari maopidamise plusspooli. “Ma saan südamerahuga mõneks ajaks kodunt ära minna, sest maol tuleb vaid vett vahetada ning sellega saab hakkama igaüks, kes just paaniliselt madusid ei pelga. Ka toitmine pole probleemiks.”
Hea oleks muidugi, kui keegi saaks lemmikul omaniku äraolekul silma peal hoida. Et näiteks lamp ei põleks läbi ning et elekter ikka olemas oleks. Maod on kõigusoojased, see tähendab, et nende kehatemperatuur sõltub neid ümbritsevast õhutemperatuurist. Kui temperatuur pole piisav, muutuvad nad uimaseks, liikumatuteks ega toitu.
Maod ei ole sellised loomad, kes väljendaks oma armastust igal võimalikul moel ning seda ka vastu tahaksid.
“Madu tunneb su vastu huvi vaid siis, kui tal kõht tühi ,” avab Alari madude hingemaailma. “Maod eelistavad üksiolemist, neid pole vaja silitada ega nunnutada. Kuigi me elame ühes toas ja ma hoolitsen nende eest, on neil oma kodu ja mul oma. Maod ei taha, et neid palju puudutatakse. Samas kui madu on harjunud – ta on veendunud, et talle pole see ohtlik – siis lasevad nad endaga rahumeeli toimetada. Aga piire peab omanik teadma.”

Lõbu pärast ei tapa
“Madudega on seotud palju eelarvamusi ning müüte,” teab Alari ning on korduvalt pidanud kinnitama neile, kes madu esimest korda näevad, et ükski madu ei kägista ega tapa niisama, lõbu pärast. “Maod kägistavad inimesi surnuks vaid filmides, mitte päris elus. Miks peaks madu inimest tapma, kui ta teda ära süüa nagunii ei jõua? Madu sööb vaid neid loomi, keda ta suudab alla neelata ja inimene nende hulka ei kuulu.”
Mõni jääb Alarit kohe uskuma, mõni vaatab veel pikka aega kahtlustavalt edasi.
Tapmine lihtsalt lusti pärast pole maole omane – iga liigutus võtab ju energiat, kuid maod ei kuulu nende hulka, kes energiat mõttetult kulutaks.
Küll võib maole saada saatuslikuks teine madu. Alari kirjeldab juhust, kus ta andis ühes puuris elavale kahele maole samaaegselt süüa ning kuigi ta andis mõlemale sama toitu, otsustasid nad hakata kahekesi üht ja sama pala alla kugistama. Kumbki hoidis oma otsast ja muudkui neelasid, kuni lõpuks hakkas ühe mao pea juba teise suhu kaduma – see toimus väga kiiresti. Mao suuehitus ja hammaste asetus on selline, et lõugade vahelt välja pääseda on praktiliselt võimatu. Tänu mehhaanilistele abivahenditele õnnestus Alaril teine madu allaneelamisest siiski päästa.
Kogemustest õpitakse ning nüüd ta enam sellisel situatsioonil juhtuda ei lase.

Kaie Päike

Edasi loe ajakirjast