Tekst: Erika Mägi, Eesti Maaülikooli parasitoloog

Iga koera- või kassi­pidaja on kogenud, et valdav osa lemmiku tervise- ja hooldusprobleemidest on seotud parasiitide
tõrjega. Aasta soojematel kuudel maist oktoobrini kummitab meie lemmikuid kirbu- ja puugioht, mis saavutab kõrgpunkti augustis.

Pikema aja jooksul on parasiitide tõrjeks kasutatud suurel hulgal mitmesuguseid kemikaale, millest osa on lisaks putukatele toksilised ka loomadele. Iga-aastase kirpude leviku kõrgperioodi saabumisel hakkavad loomaomanikud oma lemmikuid üle piserdama, üle puistama ja vannitama, et tüütuid putukaid hävitada. Sageli on nii, et esimene kord saadakse suurepäraseid tulemusi, kuid peagi ilmuvad uued parasiidid ja nii ollakse taas ja taas sunnitud minema uuele ringile.
Viimasel ajal on teadlaste tähelepanu pööratud selliste tõrjevahendite väljatöötamisele, mis põhinevad kasvuregulaatorite ja looduslike vahendite kasutamisel ravimpreparaatide koostises. Nii on viimasel ajal järsult suurenenud lemmikloomade ravis kasutatavate taimsete ekstraktide ja õlide ning nende analooge sisaldavate preparaatide tähtsus.
Tänapäeval ei soovitata looma kehal kasutada keemilisi pestitsiide, kuna toksiinid imenduvad kergesti läbi naha ning loomad võivad seda ka endale sisse lakkuda. Eriti ohtlikeks peetakse närvimürke sisaldavaid preparaate, mis võivad ohustada nii loomi kui ka nende omanikke. Seetõttu kasutab ettevaatlik peremees neid vahendeid, mis sisaldavad eeskätt püretriine ja looduslikke eeterlikke õlisid.

Püretriinid
on mõõdukalt toksilised putukamürgid, mis on saadud krüsanteemist. Kuna looduslikud püretriinid on tundlikud ultraviolettkiirguse suhtes ja lagunevad väliskeskkonnas kergesti, siis on laiemalt kasutusele võetud nende sünteetilised analoogid – püretroidid, mis ei ole püsisoojastele toksilised. Püretroide leidub nii šampoonides, nahale tilgutatavates spot-on-preparaatides kui ka puistepulbrites.

Looduslikud õlid
Parasiitide tõrjeks nende leviku hooajal on apteekides müügil looduslikke toimeaineid sisaldavaid kirpude- ja puukidevastaseid kaelarihmu, mis on sajaprotsendiliselt valmistatud looduslikest õlidest. Toimeainete efektiivsuse säilimist lubavad tootjad kuni 90 päeva ja kaelarihm ei kahjustu isegi siis, kui loom jääb vihma kätte ja saab märjaks. Toimeaineteks on kirbumündiõli, eukalüptiõli, seedripuuõli ja tsitronellaõli.
Kirbumündi (Mentha pulegium) õli on saadud selle Euroopas ja mõningates Aasia piirkondades laialt levinud mündi õitest. Juba iidsetest aegadest on tuntud selle taime putukaid peletav toime. Sellele viitab ka mündi ladinakeelne nimetus, mis on tuletatud sõnast pulex (kirp). Mainitud taimel on palju rahvapäraseid nimetusi, kuid kõige tuntum on ta vorstirohu nime all. Kirbumündiõli kasutatakse muude meditsiiniliste näidustuste kõrval ka veterinaarias kirbutõrjevahendina, eelkõige šampoonides ja puistepulbrites. Siinjuures tuleb märkida, et nii selle preparaadi kui ka teiste kontsentreeritud toimeainete puhul on keelatud kasutada lahjendamata õli. Ka taimsete ekstraktide kasutamisel tuleb kinni pidada ettenähtud doosidest ja tarvitada neid vastavalt ettekirjutustele.
Praegu on meil müügil ka sajaprotsen­di­list tsitronella (Cymbopogon nardus) eeter­likku õli. Välisparasiitide tõrjeks võib sel­lest valmistada lahjendatud segu, arvesta­des 15–30 tilka 2 supilusikatäie rasv­õli kohta.
Samuti võib soovitada Austraalias toodetavat teepuu (Melaleuca alternifolia) õli, mis on ühtlasi tuntud ­antiseptikuna ja haavade paranemist soodustava vahendi­na. Teepuuõli kasutatakse välispidiselt ka koertele ja kassidele. Kirpude tõrjeks piisab 5–10 tilka kausitäie vee kohta. Looduslikest eeterlikest õlidest on praegu ­müügil ka parasiitidevastase toimega apelsini (Citrus aurantium) sajaprotsendiline ekstrakt ja küüslaugutinktuur. Kuigi ­viimane on tuntud eelkõige humaanmeditsiinis loodusliku antibiootikumina ja ­vähivastase vahendina, on ta ka tugev kirpude peletaja.
Teepuuõli, küüslaugutinktuuri või kadaka eeterlikku õli on võimalik kasutada ka ekseemide ravis, kusjuures kaks esimest ravivad bakteriaalse infektsiooni kõrval ka nahaseent.
Kahtlemata ei ole siin loetletud kõiki tänapäeval müügil olevaid ja kasutatavaid loodusliku päritoluga ravivahendeid, jätkata võiks veel päris pikalt. Kuid ravimtaimede kasutusvõimalusi põhjalikumalt ­uurides võib jõuda järeldusele, et nii mõnigi ammu unustatud tõde on tänapäeval uus ja aktuaalne
Looduslike vahenditega ravimisel tuleks aga meeles pidada, et ravitulemused on seda paremad, mida täpsemalt täidetakse iga ravimi puhul väljatöötatud ettekirjutusi. Ka näiliselt ohutu taimeekstrakt võib anda ebasoovitavaid tulemusi, kui seda kasutada vales kontsentratsioonis. Ja lõpuks – iga konkreetse haiguse ravi määrab ikkagi arst, kes arvestab nii patsiendi üldseisundit kui ka tema erivajadusi.