Tekst: Siiri Kirikal
Foto: Tiit Blaat

See kõik juhtus seitse aastat tagasi, kui Rataskaevu tänava nurgal hakkasid lõp­pema hotelli St. Petersbourg renoveerimistööd. Korraga saabusid hotelli uus mööbel, kirjud vaibarullid ning koos kõige sellega ... tumeroheline metallvõrest puur tava-amatsoonpapagoiga, kel nimeks Mickey.
Inglismaalt saabunud uhke lind sai oma uues kodus, restoranis Nevskij, endale siiski uue nime – Misha – ning nii tunneme ja teame me seda arvatavalt viieteistaastast lindu tegelikult vist kõik – nii need, kes teda restoranis imetlenud, kui need, kes on näinud Mishat Hannes Võrno kompanjonina miljonimängu reklaamis.
Kuna amatsoonpapagoid elavad suurte, lausa tuhandeste parvedena koos, on tegemist üsna sotsiaal­se linnuga. “Misha ei ole siiski pärit metsikust loodusest, vaid on sündinud juba kodustatud pesakonnas. Meie jaoks sisekujundaja Torill Knighti poolt välja valitud ning otsitud,” meenutab hotelli turundusjuht Evelin Bötker.
Oma sotsiaalsetest huvidest annab Misha inimestegi keskel teada – abiks suurepärane häälematerjal, mille toonide lahtimõtestamine Misha inimestest sõpradel üsna kiiresti selgeks saab. Kelle seltskond tundub talle kahtlane, selle suunas lastakse aeg-ajalt kuuldvale valjuhäälne kisendus. Kui puurist, kas või kauge kaarega, möödub aga mõni tema usalduse võitnud sõpradest, algab kudrutav meelitamine. Kui Mishast siis välja ei tehta, ning eriti siis, kui see juhtub toimuma hommikul, muutub hääl pisut tugevamaks, nõudlikumaks, siis veel valjemaks... kuni selle hetkeni, mil Mishaga on kontakti astutud ning talle päeva alguse puhul tervituseks paar hellitust-komplimenti teele saadetud. ­Misha vastab kudrutava põrinaga. Rahuolevalt ja rõõmustades nii iseenda kui sõbra üle.

Omad ja võõrad
Eriti mõnusad on need hetked, kui Misha kõige uuemal ja suuremal sõbral kelner Romanil juhtub olema natuke aega ning see teda kaela pealt pisut sügada viitsib. Kui Romani käsi puurile lebama jääb, liigub Misha ettevaatlikult käe poole ning poeb peopesa alla, seda kergelt tõugates, otsekui soovides öelda: “No süga mind! Veel natuke... Mõnus...” Ning paneb siis heaolust silmadki kinni ja laseb noka irvakile. Mishal on restoranis kolm sõpra – kelnerid Roman Ivuts ja Igor Ilmojarov ning peakokk Toomas Leedu. Romanile ronis Misha tänutäheks paari päeva eest käelegi istuma – seda trikki pole ta veel kellegagi kunagi teha julgenud. Misha keha olla küll tudisenud ja värisenud, kuid seda suurema uhkusega hääles seda usaldamise lugu kõik kolm Misha sõpra mulle kordamööda räägivad.
Roman Ivuts on olnud restoranis tööl neli kuud ning tubli kaks nädalat nägi ta väsimatult vaeva, et linnuga kontakti saada. Iga kord, kui ta linnust mööda läks, pööras ta talle natuke tähelepanu – vilistas või kudrutas ning hüüdis lindu nimepidi. ­Misha võib võõrale tunduda tegelikult üldse lausa erakuna – konutab vaikselt puurinurgas... Omade keskel tema olemus aga muutub – alates hääletoonist ning kehahoiust kuni tiivaotsteni välja. Need tahavad siis sirutamist ja kõik värvilised alussuled näitamist.
“Natuke pistaatsiapähkelid võiks ju ka välja pressida!” näib Misha mõtlevat. Vähemalt nii tundub peakokk Toomas Leedule, sest kui linnule pähkli­isu peale tuleb ning omainimesed ümberringi võtta, kipub ta aeg-ajalt tegema teatavat valju ja kriiskavat häält, mida kõik juba tõlkida oskavad: see on see kisa, mida saab vaigistada vaid pähkliga. “No kui ta üksinda on, siis ei tee ta kunagi sellist häält. Eks ta natuke meid ümber oma lopsaka noka on mässinud. Aga naisterahva asi.”

Ilusate naiste probleem
Nii see on. Misha oli päris pikka aega kõigi silmis ikka isane lind, kuni ühel päeval arsti juures, kus Mishal korrapäraselt küüsi ja nokka lühemaks viilitakse, tuli välja, et tegemist on hoopis emaslinnuga. Sai selgeks, miks Mishale ei olnud mitte kunagi suuremat meeldinud ettekandjad ning eriti lärmakaks ja armukadedaks muutub ta uhkema välimusega nais­klientide peale. “See on midagi selles stiilis, et miks see kõrge soenguga sillerdavais ehteis naine tuleb minu koju siia särama,” naerab Toomas. “Kuid nii see on. Misha enda kõrval rivaali välja kannatada igatahes ei kavatse.”
Misha on peene maitsega lind. Oma toidu puhastab ta peenusteni ära – stiil nagu gurmeerestoranis. See käib nii: pähkel võetakse noka vahele, surutakse ühe elegantselt kerge nokaliigutusega puruks (inimene vajab selleks jõudu ja pähklitange!), kukutatakse koored maha, siis veeretatakse magusat pähklit õrnalt suus ning kooritakse noka terava otsaga maha pähkli õhuke kest. Alles sellisena kõlbab pähklituum süüa – nii on ju magusam. Apelsinidest lutsutab Misha välja vaid mahla – kõik muu langeb kerge potsatusega puuripõhja maha. Viinamarjad poolitab ta ka osavalt, nokib sealt välja kõik seemned ning sülitab välja koorehelbed – nagu väike laps, kes mõne ebameeldiva tüki oma toidu seest üles on leidnud ning selle siis nagu muuseas suunurgast välja sokutab – ning sööb täiesti endastmõisteteva ilmega ära vaid viljaliha. Igasugused puuviljad on Misha lemmikud. Tavalisel päeval käivad ka päevalilleseemned.

Usaldusest ja turvalisusest
Misha armastab kaua magada – õhtuti pannakse puurile tume riie peale tavaliselt sel ajal, kui restoran kinni läheb, hommikuti aga, kui hotellirahvas ammu juba hommikust sööb, magab Misha veel õndsat und. Lõuna ajaks saab temagi oma une täis magatud ning uus päev võib alata. Kui peaks juhtuma, et see tähtis toiming on olnud häiritud ja uneaeg saanud liiga lühike, on Misha terve järgneva päeva pahur ja närviline. Muidu istub aga rahulikult oma puuriuksel, nügib selle alati teatud nurga alt lahti, kui keegi möödaminnes ust koomale kipub liigutama, ning teeb iga päev restoranis ära kaks kohustuslikku lendamise ringi. Kevadel on ­Misha aga aktiivsem ning võtab ette mõne spordipäevagi – siis teeb ta lae all nii kuus ringi – seda küll vahepuhkustega puuri uksel. Kuid ikkagi. Sõprade ergutusest on ka abi. Vahel tabab Mishat uudishimu – see on viinud ta jalutuskäigule kolmanda korruse vaibale ning mõnele pikemale lennule hotelli fuajeesse, kuid need teekonnad lõpevad tavaliselt siiski Romani süles. Kevad on lihtsalt kätte jõudnud, naeravad Igor ja Roman.
Misha oskab sõpradest lugu pidada. Sest on olnud ka kehvemaid aegu, mil usaldusväärset sõpra, kellega suhelda ja oma tujusid turvaliselt välja näidata, kelnerite seas polnud. Oma pahameele valas Misha siis välja kardinasse auku uuristades, sest mida ikka hädaga teha. Nüüd pole kardinat enam ammu vaja läinud. Eriti sellest ajast alates, mil Roman Nevskijsse ilmus. Ning köögis on alati olemas olnud Toomas Leedu, keda ta küll siiani valge kokariietuse pärast umbusklikult silmitseb – no ei meeldi talle see värv –, kuid kui Toomas temaga suhtleb, tunneb Misha ta kohe ära. “Oma. Ja tavaliselt toob endaga kaasa ka pistaatsiapähkleid.”