Kui inimene juhtub ühest käest või jalast ilma jääma, on tema edasine toimetulek oluliselt muutunud. Loomad seevastu saavad eluga suurepäraselt hakkama ka kolmel käpal.
Koer Melin Lee Denethir Leon, keda kodusemalt kutsutakse lihtsalt Leon, on üle poole oma neljast eluaastast elanud kolme käpaga ning tänu tublidele omanikele on tal sooritatud ka kuulekuskoolituse esimese ja teise astme eksamid.
Alguses oli Leonil, nagu kõikidel teistelgi koertel, neli jalga, kuid üks jalg tuli amputeerida pärast saatuslikku autole ettejooksmist.
“Tulime 2007. aasta suvel ujumast, Leon jalutas ilusasti mu kõrval ning mulle tundus, et ta kuuletus mulle täielikult. Olime selleks ajaks juba mõnda aega trennis käinud. Kodule lähemale jõudes leidsin, et julgen tal rihma ära võtta,” meenutab koera omanik Maria Soonberg kohutava sündmuse algust. Leon kõndis mõnda aega rahulikult, kuid siis nägi tee peal ilmselt midagi huvipakkuvat ning – nagu tugeva saagiinstinktiga tõule omane – tormas hoobilt nähtut taga ajama.
Järgnev toimus murdosa sekundite jooksul. Autojuht ei suutnud otsasõitu vältida ning toimus kokkupõrge. Kuigi nahk oli terve ning esmapilgul ei tundunud koeral muud viga olevat kui et ta ei saanud jalale toetuda, selgus hiljem, et jalanärvid olid tugevalt kahjustada saanud.
Algul prooviti igasuguseid ravivariante, ent need ei andnud tulemusi ning lõpuks võeti vastu otsus jalg amputeerida.

Puuduv käpp pole puue
“Meie raviarst doktor Hõim rahustas meid enne operatsiooni, et loom elab kolmel käpal väga hästi,” rääkisid Maria ja ta ema Katrin Soonberg. Täna räägivad nad sama neile uudishimulikele, kes koera elukvaliteedi kohta aru pärivad.
Eutanaasia variant välistati juba eos. “Ei saa ju panna magama koera, kes on muidu igati terve ja elurõõmus, kuid kelle ainsaks puuduseks on vaid üks puuduv jalg,” räägib Katrin Soonberg.
Leoni puuduv käpp tundub rohkem häirivat kõrvalisi inimesi. Paljud on koera nähes silmad suureks ja huuled torru ajanud öeldes “Oh sind vaesekest küll! Sul on ikka raske elu…”
Omanikud on pidanud sadu kordi rääkima, mis juhtus ja kuhu käpp kadus ning et kolme käpaga koera ei erista nelja jalaga koerast midagi muud peale ühe puuduva käpa. Rõõmu ja tegutsemislusti on koeras vähemalt samapalju, ta saab kõike teha, ei vaja käpaproteesi ning on omanikele niisama armas nagu oleks tervenagi.
Operatsioonile ja ravile kulunud raha kohta ma ei päri, kuigi see summa polnud väike. Enamik loomapidajad ju teavad, et sõbra tervise nimel tuleb vajalik summa leida.
Eestis kohtab kolmel käpal liikuvaid koeri harva. On meil ju puudega inimesigi harva tänavatel liikumas näha, kuigi iga aastaga veidike rohkem.
“Meie riigis ei olda veel harjunud normist kõrvalekalduvate inimeste ja loomadega,” on Katrin nördinud. Teistsuguseid loomi ja inimesi justkui kardetakse, nende juuresolekul tunnevad paljud end kohmetunult, kuna kokkupuuteid on vähe ning seetõttu ei osata kuidagi käituda. Võõristust ja halvustavat suhtumist on tunda saanud ka Leoni omanikud.
Naaberriigis Soomes pole käpa, saba või silma(d) kaotanud loomad mingi haruldus ning paljud Eesti varjupaikadesse sattunud vigased loomad, keda eestlased puudepelguses kodustama pole nõustunud, on leidnud uued kodud Soomes.

Kaie Päike

Edasi loe ajakirjast