Tekst: Juta Jänes
Foto: Ago Ruus

Hobuseomanikuks olemine tähendab suurt vastutust, sobiva ratsutamispartneri leidmine nõuab palju tarkust ja hoolikat kaalumist. Nõuandeid neile, kes igatsevad soetada endale päris oma hobuse, jagab Riina Pill Eesti Ratsaspordi Liidust.

Iga ratsutamisfänni ja hobusesõbra suurim unistus on oma hobune. Isikliku hobuse soetamisele tasub mõelda siis, kui on plaan end ratsutamise ning hobustega tõsisemalt siduda. Päris oma hobuse ostmiseks on õige aeg kätte jõudnud, kui kogemustepagasisse on kogunenud piisaval hulgal ratsatunde, et ka üksi oma hobusega hakkama saada, ning grupitrennides käimine ei paku enam seda “õiget” tunnet.
Enne hobuse ostmist tuleb endale kindlasti esitada mõned küsimused veendumaks, kas oled looma pidamiseks emotsionaalselt ja majanduslikult valmis. Hobune on suur elusolend, kes vajab igapäevast hooldust ja liikumist, see toob omanikule mitmeid kohustusi.
Oluline on hinnata oma oskusi ja võimalusi, et hobusega tegelemine ja tema pidamine üle jõu ei hakkaks käima. Vajaduse korral tuleb abi küsida oma ala professionaalidelt.

Kas ma võin seda endale lubada?
Emotsionaalse valmisoleku ja vajalike oskuste kõrval mängivad hobuse soetamisel ja pidamisel olulist rolli ka majanduslikud võimalused. Hobuse hinda kujundavad looma vanus, sugupuu, treenituse tase, per­spektiiv ja paljud muud tegurid, mistõttu võivad hobuste hinnad olla väga erinevad. Lisaks sellele tuleb arvestada ka igakuiste väljaminekutega hobuse ülalpidamiseks, mis jäävad sõltuvalt talli tingimustest tavaliselt hinnavahemikku 3000–5000 krooni ning hõlmavad reeglina üksnes peavarju ja toitu. Iga-aastaste kuludena tuleb arvestada ka rautamis- ja veterinaarkuludega, mis võivad ulatuda 10 000 kroonini aastas. Kui hobusega peaks juhtuma õnnetus, siis on kulud veterinaarile märksa suuremad.

Milline hobune mulle sobib?
Sobiva hobuse valik sõltub inimese soovidest ja eesmärkidest. Algajale ratsanikule soovitaks pigem veidi vanemat ja kogenumat hobust, kellega koos on võimalik oma ratsutamisoskusi arendada ning kelle käsitsemine on suhteliselt lihtne. Kui aga otsitakse ratsut noorele ja perspektiivikale, kuid juba oskajale sportlasele, tuleks hobuse puhul hinnata eelkõige tema arenemisvõimet ja perspektiivi.
Lapsele poni ostu planeerides tasub teada, et poniklassis saab võistelda vaid kuni 16. eluaastani. Samas pole mitmed Eesti paremad noorema generatsiooni sõitjad kunagi ponidega võistelnud, vaid alustanud kohe hobuste klassis. Seega ei ole oluline, et lapse treeningvajaduste rahuldamiseks kindlasti just poni soetatakse.
Eestis on levinumad hobusetõud tori, eesti sporthobune, trakeen, hollandi soojavereline, ­holstein, hannover, belgia soojavereline, poola ratsahobune, taani soojavereline ning prantsuse soojavereline. Lisaks peetakse meil märkimisväärset hulka mitmesuguseid ristandeid. Eksootilisematest tõugudest kasvatatakse Eestis ahhal-tekiini, inglise täisverelist ratsahobust ning araabia hobust.
Hobuse temperament ei sõltu tema tõust, vaid iga loom on eraldi isiksus. Erinevalt näiteks koeratõugudest on enamikul hobusetõugudel väga keeruline ka silmaga selget vahet teha. Seega võiks ratsanik otsida pigem tema eesmärkidele vastavat looma, mitte kindla tõu kaunist esindajat. Takistussõidu puhul on eelkõige oluline, et hobune hüppaks. Koolisõidus kasutatakse vähem trakeeni ja tori hobust, sest esimene ei sobi alati temperamendi poolest ja teise puhul jääb raskemates skeemides liikumisallüüridest puudu.

Kuidas valida kasvatajat?
Internetist on võimalik leida Eestis tegutsevate hobusekasvatajate koduleheküljed ja samuti mitmed hobuste müügiportaaid. Kuna tegemist on suurt vastutust nõudva loomaga, kelle soetamine on tavaliselt suhteliselt suur investeering, siis tasub võtta aega, et endale kõige usaldusväärsem kasvataja leida.
Usaldusväärse kasvataja tunneb ära tema eelneva töö järgi. Seega tasub põhjalikult uurida, milliseid hobuseid on ta varem kasvatanud, kas hobused on ostjate hulgas populaarsed ning kas nad on saavutanud häid tulemusi võistlustel. Hea kasvataja tunneb ära ka selle järgi, millised on tema hobused tallis – kui hästi on nad hooldatud, kas jalad ja kabjad on korras, kas nad on kergesti käsitsetavad, kuidas nad suhtuvad inimestesse, hobuseautosse minekusse jne.
Pisiasju, mis annavad märku kasvataja tasemest, on tegelikult väga palju, kuid “tavainimese” silm ei oska neid tihti tähelegi panna. Seetõttu on ülimalt oluline, et algajale hobuseostjale oleks toeks usaldusväärne oma ala professionaal.
9 korda mõõda ...
Huvipakkuvale loomale tuleks kindlasti teha ka korralik veterinaarne ülevaatus, sest hiljem vaidlema hakata on väga keeruline. Lisaks tuleb kasvatajalt uurida kõike võimalikku hobuse käitumise kohta nii tallis kui ka väljaspool, sealhulgas söötmise ja hobuse võimalike allergiate kohta.
Võimaluse korral tuleks paluda hobune mõneks ajaks proovile, et potentsiaalne uus omanik saaks hobusega lähemalt tutvust teha. Tegemist pole küll kohustusega, kuid vastutulek selles asjas on kindlasti müüja hea tahte näitaja. Hobust võiks käia proovimas vähemalt kaks korda, sest esimese korraga ei saa hobusest päris adekvaatset pilti. Hobuseost ei tohi olla impulss-ost: tuleb võtta aega ja saada loomaga tuttavaks – ütleb ju vanasõnagi, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.
Kui pärast kõike eespool nimetatut tehinguni jõutakse, tuleb kindlasti vormistada korrektne ostu-müügileping, see aitab hiljem võimalikul hobuse omanduse tõestamisel vältida väga keerulisi probleeme.

Hobuseomanik olemise rõõm
Pärast ostu-müügilepingu sõlmimist ja hobuse oma kodutalli viimist algab kõige põnevam aeg. Nii hobune kui värske omanik õpivad üksteist tundma ja usaldama. Koos veedetakse tõenäoliselt väga palju aega – seda nii trenni tehes kui ka vabal ajal. Hästi valitud hobune on hea sõber, kes toetab ratsanikku tema eesmärkide saavutamisel ning on mõnus seltsiline ka siis, kui parajasti koos ei ratsutata.
Hobuseomanikuks olemine on küll suur kohustus, kuid rõõm, mida kõige suurema sõbraga koos veedetud aeg pakub, on seda kõike väärt. Ja kas teadsite, et hobuse silmadesse vaadates on nii mõnigi ratsanik kõige tähtsamatele küsimustele vastused leidnud?

Hobuseomanikud räägivad Heiti Hääl, Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuse esimees “Minu esimese hobuse ost toimus tõenäoliselt aastal 1992. Tehing sai alguse sellest, et mulle helistas üks Soome tuttav, kes oli parajasti oma naisest lahutamas. Neil oli peres hobune, noorepoolne mära, kes lahutuse hetkel oli Eestis “kellegi” Rein Pilli käes treenida. Tuttav pakkus oma poolt hobusest mulle kingiks, kui ma naise poole ära ostaks. Otsisin Reinu üles ja pärisin hobuse õiglase hinna kohta. Tema poolt pakutu kattus Soome tuttava arvamusega ja nii saingi ma mära Lady Hawk omanikuks. Umbes aasta-poolteist hiljem soovitas Rein mul mära ära müüa, kuna pakuti minu ostuhinnaga võrreldes kolmekordset summat. Olin nõus. Kui Rein tahtis pärast tehingut mulle müügiraha ära tuua, pakkusin, et ta ostaks selle raha eest mõne uue, kui tal on sobivaid variante. Nii läkski. Tänaseks on “haigus” krooniline ja hobuseid rohkem kui kolm.” Nele Dvorjaninov, ratsutaja, Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilane “Ratsutamisega alustasin 9aastasena. Ala hakkas mulle kohe esimesest päevast niivõrd meeldima, et loobusin kohe kõigist muudest trennidest. Pärast aastast treeningut gruppides sai selgeks, et tõsisemalt alaga tegelemiseks vajaksin oma hobust. Selleks ajaks olid ka minu vanemad suurteks ratsutamishuvilisteks saanud, mistõttu oli mõte oma hobusest juba täiesti võimalik. Treener Ellen Vatsel soovitas meil osta minu tasemele sobiv hobune, kes oleks välja sõidetud ja vähemalt 3aastase ratsutamiskogemusega, sõbraliku iseloomuga ning väike või keskmise suurusega mära või ruun. Leidsimegi sobiva hobuse Vääna tallidest. Väidetakse, et hobuse ostmine on suur loterii. Mina enam nii ei arva. Väga palju on selles protsessis ikkagi enda teha. Nii palju kui on hobuseid, on ka erinevaid eksperte, kes väidavad üks üht ja teine teist. Minu arvates on hobuse sugupuu küll tähtis, kuid kõige olulisem on siiski, et hobune oleks terve nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Enne ostmist tuleb kindlasti korraldada veterinaar­ülevaatus. Täna, kus meie teine hobune on Saksamaal kliinikus ravil, olen aru saanud, kui tähtis on ka õige arstiabi.”