22. mail avati Rotermanni kvartalis Indrek Galetini fotonäitus “Amour – Lemmikloomade eri”, mille tarbeks poseerisid viisteist Eesti tuntud inimest koos eri loomadega.

Näitus on Rotermanni kvartalis kaks nädalat. Kõik fotod pannakse koostöös Osta.ee’ga kaheks nädalaks oksjonile ja 20. juunil toimub restoranis Dominic oksjoni ametlik lõpetamine. Seal saab jälgida ka oksjoni kulgu ja teha viimaseid panuseid. Oksjoni müügitulu annetab Indrek kodutute loomade heaks.

Indrek Galetin:
“Pildistamine oli väga põnev ning lõpptulemus sai isegi parem, kui algul julgesin loota. Loomade pildistamine on palju keerulisem kui inimeste pildistamine. Juba see, kuidas ja kust loomi saada, oli huvitav kogemus. Lisaks veel see, et kuidas neist hea pilt saada. Algul ma ei teadnud, keda tohib välguga pildistada ja keda mitte, mõnda häirisid järsud liigutused ja lärm, mõni oli väga kiire, mõni hammustas või kasutas muud “relvastust” enda iseloomu näitamiseks.
Mõne pildi puhul läks looma paikasaamisele nii palju energiat ja aega, et modell jäi veidi ehk tagaplaanile. Näiteks kolm tarantlit sibasid nii kiiresti ringi, et mõtlesin vahepeal neist mõne juba kleeplindiga Lauri keha külge kinni panna, et saaks pildi valmis.
Mõni modell oli fotodel koos enda loomaga (Angela Aak, Kerttu Rakke, Anna-Maria Galojan, Leemet Prits), mõni sellise loomaga, keda tahaks endale. Rolf Roosalule meeldivad väga siberi husky kutsikad ja ta võttis ühendust nende kasvatajaga, Mari-Leen Kaselaan on hobustega varem tegelenud. Mari-Leenust koos hobusega on ka ainus pilt, mis on tehtud väljaspool Fitness.ee-stuudiot, kus toimusid teised fotosessioonid.
Mõne inimese puhul avaldasin ma ise arvamust, kellega ta koos võiks poseerida: Mikk Nurga puhul teadsin kohe, et talle võiks sobida nümfkakaduu; ka Fred ja tarantel on sarnased nii välimuselt kui ka iseloomult.
Ennast lasin pildistada algul koos kameeleoniga, pärast ka skorpioniga, et kogeda, kuidas on modelli nahas olla, ja edaspidi poseerijaid paremini juhendada. Skorpioni valisin seepärast, et olen skorpioni tähtkujus sündinud ja tunnen temaga mingil määral hingesugulust. Skorpioni saamine oli omaette müsteerium ning fotosessiooni käigus naksas skorpion mind oma sõrgadega näpust – see tegi natukene haiget ja veri oli väljas, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud!
Minu enda jaoks andis näitus võimaluse katsuda ja tundma õppida neid loomi, kellega ma muidu poleks mingil juhul kokku juhtunud, ning mu arvamus neist muutus. Arvasin ju minagi, nagu enamik inimesi, et näiteks madu on külm ja libe. Tegelikult on madu soe ja pehme ning teda on väga mõnus käes hoida.
Näitus ja selle ettevalmistamine oli väga töömahukas ettevõtmine ja palju keerulisem kui minu esimene isiknäitus “Amour – Vahet pole”. Kogu projekti vedasin üksinda, abilisi oli väga vähe. Mingil hetkel kuhjusid kõik tööd üksteise otsa nii hunnikusse, et kartsin, et ma ei jõua seda kõike lõpuni välja vedada. Lisaks käisin vahepeal Moskvas Eurovisioni lauluvõistlusel, olin EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit) ametlik fotograaf. Päeval tegin Eurovisioni jaoks pilte, öösel parandasin näituse pilte ja ajasin avamisega seotud asju e-maili teel.
Paljud asjad said korda peaaegu viimasel sekundil, näiteks saabusid trükisoojad näitusekataloogid pool tundi enne avamist, mis toimus 22. mail Rottermanni kvartalis. Spetsiaalsed kutsed, millega külalised näituse avamisele said, valmisid paar päeva varem.”

Kerttu Rakke:
“Olin nõus sellel fotosessioonil osalema ainult sellepärast, et piltide müügist saadud tulu läheb kodutute loomade abistamiseks. Loomulikult valisin poseerimiseks oma kassi, 9aastase daami nimega Printer Bob. Tõenäoliselt poleks ta minuga enam suhelnud, kui oleksin tema asemel valinud mõne tarakani, või, hoidku küll – koera! Printer Bob on poseerinud fotograafidele varemgi, nii ei olnud modellitöö talle võõras. Kuigi siiamitest räägitakse hulle jutte, on Bobik tegelikult väga sõbralik. Ta armastab lapsi ning laseb teinekord end päris kõvasti väntsutada. Kui üle viskab, poeb lihtsalt peitu.
Seekordsel fotosessioonil tuli Printer Bobi keelata vaid siis, kui ta tahtis üht kaunist tugitooli oma kraapimispostina kasutada. Vahepeal väsis ta ühe koha peal istumisest ära, aga pärast paariminutilist vaheaega oli taas nõus mulle kaenlasse ronima. Stuudiosse sõitsime minu autoga. Kuna reisime tihti, on Bobik oma reisikorviga harjunud, nii et probleeme polnud.
Minu arust on meie foto väga ilus. Loodan, et see müüb hästi ja saadud raha jõuab abivajajateni.”


Angela Aak ei tundnud ei tõrget ega kahelnud kaua, kui Indrek Galetin teda poseerima palus. Samuti ei kahelnud ta hetkekski, et pildile tuleb ta oma koera – Panteraga. “Minu jaoks oleks ilma oma koerata poseerimine olnud täiesti mõttetu.”
Kogu ürituse mõtte poolt – toetada fotode müügist saadud tuludega koduta loomi – on Angela kahe käega. 2007. aasta Lemmiku mainumbris ütleb Angela nii: “Kui koeral on hea olla, siis järelikult on kõik hästi. Aga kui koerale tehakse kurja, siis lähen ka mina kurjaks.”
“Sellise eesmärgi nimel mind pikalt paluda ei tulnud,” möönab Angela nüüd. “Kuigi ma polnud Indrekule varem poseerinud, teadsin teda ja tema töid muidugi.”
Midagi ei teadnud poseerimisest aga Pantera, kes nende tundi­de jooksul, mil Angelale meiki teh­ti, lihtsalt ära väsis. “Ta on mul kodus küll nii toas kui õues ja kui pererahvas lubab, siis võtan ta ka külla kaasa, aga stuudios oli ­tal liiga palav ja liiga palju ­ootamist.” Nii pidi Angela rakendama kogu oma jõu, et Panterat pildistamise ajal kinni hoida, ja kogu oma osavuse, et see “rakendatud jõud” pildi peal välja ei paistaks.
Tulemus sai ... pehme ja sume. Angela aga loodab, et Pantera ei pidanud asjata vaeva nägema – et sellest pildist saaks pisut abi need lemmikud, kes mingil põhjusel pole pragu kellegi lemmikud.

Max Kaur, fotol koos stepikotkaga
“Kuigi mul on ka endal loomad, lumivalge kass Musi ja väike koer Fabian, arvas Indrek Galetin, et võiksin olla fotol koos mõne teistsuguse loomariigi-esindajaga. Pidasin nõu oma nõuandjatega ja ka kauase hea tuttava Aleksei Turovskiga, millist looma valida. Esimene mõte oli teha pilt koos väikese karupojaga. Kahjuks ei õnnestunud meil karupoega leida. Teine mõte oli teha pilt koos šimpansiga, kuid selle mõtte laitis maha Aleksei Turovski. Täiskasvanud šimpansid võivad käituda inimesele ohtlikult, kui neile miski ei meeldi, kuid šimpansipoegi Eestis pole.
Järgmine plaan oli poseerida koos tarkuselinnu – öökulli poegadega, kuid ka see plaan jäi poegade puudumise tõttu ära. Tallinna Loomaaias oleks pojad sündinud mai lõpus, kuid näituse avamine oli 22. mail.
Nii poseerisingi koos stepikotkaga, kelle nimi oli Sokrates. See oli vahva elamus. Kotkaga kohtusime esimest korda sealsamas stuudios, kogu fotosessioon kestis umbes 1,5 tundi. Kotkas on inimestega harjunud, sest teda on treenitud jahilinnuks, kuid selline fotosessioon oli ka tema jaoks esmakordne. Linnuga oli kaasas hooldaja, kellega lind oli harjunud. Tavaliselt võetakse jahilinnud kätte spetsiaalse tugeva kindaga, kuid fotograaf Galetin tahtis, et fotol kindlasti kinnast poleks. Olen julge inimene – poliitik ju peabki olema sama julge kotkas. Foto eest on esimesed pakkumised juba tehtud.
Mul on hea meel, kui saan aidata kaasa loomade elu parandamisele.”