Tekst: Anneli Sihvart
Foto: Aime Jürison

Mõnikord öeldakse, et vene sinine kass võib olla oma peremehele märkimisväärselt lojaalsem kui keskmine abikaasa.

Mõni aasta tagasi asustas Tallinna Hirveparki sinikarvaliste ja mustade kasside koloonia. Tavainimestele tundusid need sinikarvalised kassid nii suursugused, et neid kiputi lausa sinivereliseks pidama. No või siis vähemalt poolsinivereliseks. Seega mitte kolooniaks, vaid õukonnaks.
Sinikarvalise õukonna kassipoegade pärast tuli tragikoomilisi lööminguidki ette. Üks pere varastas kassipoja teiselt perelt, õigustades oma tegu sellega, et nemad on jõukamad ning saavad seega nii erilisele kassile paremini süüa anda.
Näitasin Aime Jürisonilegi Hirvepargi õukonnast pärit siniste kasside pilte, et küsida: on nad siis vähemalt natuke vene sinistega sarnased?
Üksikuid sarnaseid jooni Aime isegi leidis, kuid tervikuna õukonnakiisud tõustandardile poleks vasta­nud. Kas keegi nende esivanemaist võis ehk keela­tud armastust nautinud vene sinine olla, on ­mitu põlvkon­da hiljem raske öelda. Õigupoolest pole see tähtiski, peamine, et kass oleks vahva iseloomuga. Kui ta sinna juurde veel sinine on, on topeltvahva.
“Kui nüüd aga selle põlvnemise üle mõtlema hakata,” lisab Aime lõpuks arupidavalt, “siis jah, tihtipeale kiputakse arvama, et sinine tänavakass on vene sinise “sohipesakonna” järglane. Tegelikult on ju otse vastupidi – vene sinine ise on aretatud metsikutest sinistest kassidest. Iga tõutut sinist kassi võib seega mõnes mõttes vaadelda hoopis sinise tõukassi esivanemana!”

Kamikaze, Nana, Vincent, Disco
Tookord, kui Aime Jürison endale esimese vene sinise võttis, ei teadnud temagi neist tegelikult suurt rohkem kui Hirvepargi siniseid imetlemas käinud linnarahvas. Nägi lihtsalt kuulutust, kus pakuti vene siniseid müüa, ja kuna kassitõugude raamatust oli selle tõu pilt meeldima hakanud, siis oligi otsus tehtud.
Kamikaze tuli majja. Tuli nii põhjalikult, et hakkas varsti blogimagi. Tõsijutt, vaadake ainult aadressile greysilk.blogspot.com! Kes seal kõige sagedamini kirjutab? Ikka Kamikaze!
Seitsmeaastaselt avastati Kamikazel neerupuudulikkus. Kõlab ehmatavalt, kas pole. Ometi sai ta nüüd juba kümneaastaseks ja tunneb ennast endiselt hästi. Toit, mida ta sööb, on otsast lõpuni Aime valmistatud – ei mingeid krõbinaid, isegi ekstra neeruhaigetele mõelduid mitte! Sellele vaatamata on dieet õnnestunult valitud, muidu poleks Kamikaze nii ergas.
Aasta pärast selgus, et ühel kassil on üksinda igav. Nii tuligi majja ka Nana. Tegelikult pidi tulema mõni segavereline, aga Aime ei sattunud ühegi sobivaga kokku. Nii saabuski Tallinna viiekuune moskvalanna, kellest hiljem sai Grand International Champion.
Ja kui Kamikaze ei kannatanud näitusi silmaotsaski, siis Nanal polnud nende vastu – nagu lõpuks saavutatud tiitlistki näha – mitte kõige vähematki.
Oma esimese pesakonna sai Nana samuti Kamikazega. Rohkem Kamikazel lapsi pole, Nanal seevastu küll.
“Praegu on Nana närviline pensionär,” naeratab Aime. “Närviline sellepärast, et nüüd on kodus neli kassi ja noorematele tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, kes majas olulisim emane on!”
Nooremad on Nana kolmeaastane poeg Vincent ja pooleteistaastane tütretütar Disco.
Nana täisnimi on Nana Severnaja Korona. Aime sõnul on ta tõeline russian lady, kuid see ei takista teda hiiri püüdmast, kui ta vaid neile kusagil peale satub.
Kamikaze nimele lisandub täiend Baltiski Volna. Uute inimeste ja olukordade suhtes on ta äärmiselt ettevaatlik (seepärast ei sallinud ka näitusi), seevastu tuttavate asjade osas kipub aina sõna võtma. Lobisev kiisu, kes kõnnib pererahval kannul, ronib sülle, jääb jalgu... Ja on kodu kõige tähtsam kass, kes mõnikord arvab, et kui sülle ei lasta, siis võib ju kõige oma viie kilo ja küüntega ka perenaisele õlale hüpata.
Vincenti ja Disco nimedele lisandub aga mõistagi oma koduse kasvanduse nimi – Grey Silk.
Vincenti kohta märgib Aime, et ta on küll iseteadlik, kuid siiski väga leplik, Disco seevastu on kelmikas ning krutskeid täis pisikest kasvu noorpreili, kes karjahierarhias talle kuuluvast madalavõitu kohast hoolimata oskab enamasti ikka oma tahtmist saada. Ja aina vadistab nagu Kamikazegi! Kogu aeg on neil midagi ütlemist, midagi puudu, midagi lisada.
Kus kassid öösel magavad?
Vastuseks on nii kõnekas vaikus, et vastust pole enam vajagi – pererahva voodis ikka, kus mujal! Disco lausa teki all, Kamikaze peremehe peal, reserveeritumad Nana ning Vincent kusagil voodi äärealadel.
Kui inimesed liiga kaua magavad, siis kassid tulevad äratama.
Kamikaze kobib siis äratamiseks peremehe pealt perenaise pea peale või vähemalt tema padjale, jahedamatel hommikutel ka teki alla. “Ärkame tihti koos, pead ühel padjal ja tekk kurguni,” kirjeldab Aime niisuguseid hommikuid. “Aga üldiselt on kassid meil siiski väga hästi treenitud, see tähendab, et magavad koos meiega nii kaua kui võimalik…”
Millised nad on?
Nüüd teab Aime vene sinistest juba palju rohkem kui tol ammusel ajal, mil Kamikaze majja tuli. Ta on kogenud, et vene sinine on tõepoolest eeskätt oma pererahva kass, võõrastega see loom eriti ei suhtle. Kui võõras tuleb, siis on kõige tõenäolisem, et ta näeb vaid varjule lippavaid käppasid. Seejärel jälgivad siniverelised peidust, milliseks olukord kujuneb. Kas tasub välja tulla?
Silmad peavad vene sinisel tingimata rohelised olema. Vincent ei ole selle poolest oma tõu parim esindaja, tema silmad on veidike kollakad.
Kui vene sinised sünnivad, on neil sinised silmad nagu kassipoegadel ikka. Silmavärvus hakkab kujunema loovutuseas, paari-kolmekuuselt, aga kui intensiivseks roheliseks see muutub, on sellal raske ennustada.
Karv peab seda tõugu kassil olema lühike, tihe, tal peab olema aluskarv ja pealiskarv, need peavad olema ühepikkused. Aluskarv peab kergitama pealiskarva natuke püsti, nii umbes 45 kraadi. Inglise keeles öeldakse selle kohta plush. Mida lühem karv on, seda parem. Karv peab olema pehme, kass ei tohi olla karmikarvaline.
Vene sinise kassi iga karva otsas on heledam täpike. See annab tema kasukale valguse ja varju muutudes omapärase sädeluse. Käpaotsad ja nina, kus on lühem karv, on heledamad, sest lühema karvaga tuleb hele täpike paremini esile. Inglise keeles nimetatakse seda silver sheen.
Sinist värvi võivad ju olla teisedki kassitõud, näiteks mõned briti lühikarvalised, scottish fold’id, chartreux’d, koratid, kuid niisugust sädelust ühegi teise tõu kasukal ei ole. Enamasti on teised tõud ka jässakamad, korat ehk välja arvatud, kuid temalgi on ümaram pea.
Vene sinise kassi kehaehituse kohta on kõige täpsem öelda, et ta on pika keha ja pika sabaga normaalselt sale loom. Kodukassist saledam, siiamist ning orientaalist aga siiski tugevama kondiga.

Kust nad tulevad?
Isegi need inimesed, kes vene sinise kassi tõust eriti palju ei tea, on enamasti ikka kuulnud, otsekui oleksid inglased ta XIX sajandi paiku kusagilt Arhangelski sadamast leidnud. Kõneldakse ka, et juba Peeter Esimesel olnud vene sinine kass Vaska.
Umbes nii see võis ju ollagi, kuid legendid on enamasti mõnevõrra hämarad. Selge on vaid see, et esialgu kujunes tõug ise, ilma inimese vahelesegamiseta.
Teise maailmasõja ajal hävis see tõug ­peaaegu täiesti. Taastamist alustati kõigepealt Taanis ja Rootsis, aretuses kasutati ka siiami kasse. See muutis kasside keha saledamaks, kuid tõi kaasa ohu, mis kestab seniajani – mõned pojad võivad sündida siiamisarnastena, kui mõlemad vanemad kannavad ­colourpoint-geeni. Selle vältimiseks on enne paaritamist mõistlik teha geenitest.
Tõsi küll, lemmikloomana on need siiamisarnased kassid suurepärased, erksad ja lõbusad. Üksnes aretusse ei sobi.
Praeguseks on vene sinistel kolm aretusliini, skandinaavia, briti ja ameerika oma. Eestis olid 1990. aastate lõpust alates levinud peamiselt Skandinaavia tüüpi vene sinised, kuid nüüdseks on siia jõudnud ka Ameerika tüüpi kiisusid.
Ameerika tüüpi vene sinine on kaunima välimuse ja ekspressiivsema ilmega – otsekui naeratavam. Skandinaavia tüübi ilme on metsikum, iseteadlikum, ehk isegi kurjem. Erinevad ka pea- ja silmade kuju ning kõrvade asetus, kasuka toon ja struktuur.
Skandinaavia vene sinine armastab kodurahu ja rutiini, Ameerika oma talub paremini stressi ning tunneb end igas olukorras vabalt, kuna aretuses kasutati teadlikult isendeid, kes talusid hästi näituse­stressi. Kindlasti mõjutab Ameerikas aretust ka sealne kultuur – n-ö keep smiling peab olema ka kassil!
Ka Briti tüüpi vene sinine on kujunenud ­pärast Teist maailmasõda. Suurbritannias ei ­kasutatud tõu taastamiseks aga mitte siiameid ­nagu ­Skandinaa­vias, vaid jässakamaid siniseid kasse – briti lühikarvalisi.
Ameerika tüüp saadi skandinaavia ja briti tüüpide ristamisel USAs, sinna viidi sinikarvalised siniverelised Euroopast 1950. aastate paiku.
“Mõnikord on vene sinistel olnud ka musti järglasi, kuid väga-väga harva,” ütleb Aime, kui küsin võimaluse kohta, kas musta ja sinist värvi kasukaga kassid võiksid geneetiliselt lähedased olla. “Nemadki ei vasta tõustandardile – vähemalt mitte Eestis. Meie järgime oma katusorganisatsiooni FIFe reegleid ja tõustandardeid ning FIFe’s on lubatud ainult sinised vene sinised.
Kusagil on küll aretatud ka valgeid ning isegi punaseid “vene siniseid”. Ameerika kasvanduste kodulehekülgedel olen kohanud Russian White’i. Samas on aga ka arutletud, et tõug, kes on saanud nime kasuka värvuse järgi, ei peaks tõepoolest olema mitte mingisugust muud karva.”

Kassid ja laps
Mõnikord on Aimel tulnud vastata küsimusele, kas beebiga ühes majas ikka saab kassi pidada. Aime poeg pole enam ammugi beebi, vaid juba peaaegu lasteaiaeas, aga ka tookord, kui ta alles sündinud oli, ei teinud talle liiga ei Kamikaze, Vincent ega Nana.
“Vincent magas ilusasti lapse kõrval, valvas teda, kuid laskis jalga kohe, kui poiss mõne rohmakama liigutuse tegi,” meenutab Aime. “Teised kassid käisid poissi vahepeal nuusutamas ja kui ta nutma hakkas, siis jooksis Kamikaze väga murelikult mind kutsuma. Ta lausa kurjustas minuga, et kas ma juba ei lähe, laps nutab ju!”
Kui laps kasvas, sai ta paari õrna kriimustuse peale kiiresti selgeks, et sabast ega karvust sikutamine kassidele ei meeldi. Nüüdki näitab ta vahel nende peale: “Küüned! Teravad!”
Ja kuna väikelapsed teinekord väga ägedalt kätega vehkima kipuvad, siis sai seegi reegliks tehtud, et kassi poole ei tehta ühtegi liigutust, mis kas või ainult meenutab löömist.
“Mul on tunne, et tänu sellele ei karda poiss ka koeri,” tõdeb Aime. “Ei karda mingeid loomi, sest on nendega sündimisest saati harjunud.”
Aimet vaadates tuleb tunne, et ta on isegi niisama sale, tõsine, ehk veidi metsik ning pisut kurbki, aga igal juhul väga elegantne, nagu need kassidki, keda ta kasvatab. Seepärast ta neid nii hästi mõistabki, nagu aimub kasvanduse Grey Silk interneti-kodu aadressi www.greysilkcattery.com pildigaleriist. Enam paremini pole vene siniseid võimalik pildistada.