Tekst: Mari Karlson
Foto: Tiit Blaat

Nii ütleb 12aastane Alexandra Õunap, kolmandat põlve koerakasvataja, kes esimesel koertenäitusel oli 3päevasena.
Alexandra ema, Iren Naarits, kes koos oma ema Anne Naaritsaga on rajanud rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud kenneli Oshanameh’s, tunnistab loo tõeks: “Mul oli meie dogi Iwan näitusele kirja pandud ja ma keeldusin jäärapäiselt sellest loobumast. Ma ei jaksanud küll ei seista ega astuda, aga ära me seal käisime.”
Juba kogenud näitustel osalejana oli Alexandra kahekuusena ka Taanis, hurdakasvatajate aastakongressil. “Välismaal on tavaline, et lapsed-koerad on igal pool kaasas, nii et see pole kõneväärtki,” kehitab ema Iren õlgu.
Kuigi neist kahest nimetatud näitusest Alexandral enesestmõistetavalt endal mälestusi pole, on tema kogemustepagas muljetavaldav: 4aastasena osales ta esimest korda näitusel laps ja koer ja sai teise koha. Afgaan Mammu, kellega Alexandra esines, oli siis täpselt sama vana kui Alexandra.

Laps ja koer
Alexandra on hästi nääpsuke, afgaanid on väga iseteadvad ja uhked – iga inimese sõna nad ei kavatsegi kuulata ja enda jaoks põhjendamatut käsku nad täitma ei hakka. Minu arvates on afgaanid väga kassilikud koerad, keda saab küll õpetada ja panna nad kuuletuma, aga mitte mingi nipiga dresseerida, sest see kuninglik olevus lihtsalt ei visku käsu peale viis korda järjest porilompi pikali, kui tal selge pole, miks ta peab seda tegema (põhjendus “aga peremees tahab” pole nende puhul väga mõjus argument). Siis kuulsin, et Alexandra on õpetanud oma pere afgaanid tagajalgadel kõndima ja sitsima nagu tsirkusehiired. Juhtus see nii:
“Mulle meeldib telekat vaadates midagi näksida, aga koertele ei tohiks maiustusi niisama anda, nad peavad selle välja teenima. Siis ma mõtlesingi, et las teevad midagi.”
“No ja tõstsid käe üles ja Kruvi sirutas kaela välja ja läind su maius oligi?”
“Ei, ma ronisin diivani seljatoele,” itsitab Alexandra. “Emme natuke õpetas mind ka, kuidas kõige parem oleks koertele selgeks teha, mida ma tahan, aga üldiselt sain ise hakkama.” Minitaks Carol, ka üks nendest, keda Alexandra “päris oma koeraks” kutsub, näitab tagajalgadel seismise ja ringiratast keerutamise kuulekalt ette.
Teine Alexandra päris oma koer on Kruvi, Balti & Eesti & Läti & Leedu Juuniortšempion, Balti juunioride võitja 2007 Oshanameh’s Gimme Glory – kui nüüd väga ametlikult öelda. Kruvi puhul on kenneli kodulehel pidulikult ühena omanikest Alexandra nimi kirjas. Alexandra ise on näinud koerapidamise argipäeva nii palju, et igasugusest pidulikust tulevärgist ta ennast väga loksutada ei lase.
“Muidugi nad proovivad, kui kaugele nad minna võivad. Mul on küll juhtunud, et koer istub maha ja edasi ei tule. Siis käib selline kes-keda võitlus. Mõnega tuleb olla karm, mõnda ignoreerida – iga koeraga on omamoodi. Tuleb lihtsalt mõelda, et sa saad hakkama, ja saadki! Kindlasti ei tohi koerale valetada, nagu näidata, et sul on midagi head käes ja talle seda lubada, aga pärast naerda, et näed, petta said, polnudki midagi! Koeri ei tohi petta ega neid narrida, nendega halvasti käituda või neid kiusata.”

Laps ja koer ja hirm
“Alexandra, kas sa midagi kardad ka?”
“Ükskord oli lapse ja koera võistlusel meie taga suur dogi, ta koon oli ikka peaaegu mu kuklas. Teda ma kartsin küll.”
“Mis sa siis tegid?”
“Midagi ei teinud, vaatasin, et ta meile väga selga ei tuleks ja keskendusin oma koerale, Mammule.”
Tegelikult on Alexandral üks suur hirm, mis teiselt poolt vaadates on kellegi julm ja hoolimatu ükskõiksus. Olen endale lubanud, et kirjutan üles kõik sellised juhtumid ja “sunnin” Lemmiku lugejat neid tüdimuseni lugema, kuni ehk midagi muutub … Naiivne? Võib-olla küll. Aga lugege palun, miks ja mida Alexandra kõige rohkem kardab.
“Ma ei julge pimedas koeraga väljas käia,” ütleb Alexandra diivanil niheledes.
“Sul ei ole lubatudki üksi pimedas koeraga välja minna!” pistab ema Iren vahele.
“Ükskord me jalutasime emme, Caroli ja Kruviga lillepoodi. Siis tuli jooksuga üks saksa lambakoer meile kallale. Emme hoidis Kruvi ja hüüdis mulle, et mina hoiaksin Carolit. Ma heitsin Carolile peale, nii et Carol oli mu kõhu all. See võõras koer tegi mulle ikka päris haiget, kõige rohkem kartsin, et ma pean jälle voodisse jääma. Mul ju alles oli see, noh, selgroovigastus.”
Palun, mis kell läheb meil Eestis talviti pimedaks? Juba enne kella 16, eks ju? Miks ei võiks väike tüdruk oma väikse koeraga pärast kooli jalutada? Vastus on lihtne – sest leidub keegi, kes oma koeraga jalutada ei viitsi ja laseb looma väravast välja “vabapidamisele”. Mis see muud on kui julm ükskõiksus?
Võib-olla olen ma nüüd ülekohtune (aga mul on nii kohutavalt kahju ette kujutada, kuidas väike tüdruk viskub maha, et oma kehaga kaitsta oma väikest koera), võib-olla oli seekord keegi selle saksa lambakoera koduõue värava lihtsalt lahti teinud. Sest ka nii tehakse.
“Siis ma kardan veel, et kui koerad on õues, siis teeb keegi värava lahti ja laseb nad välja. Ükskord olin vanaema juures ja vanaema pidi korraks ära käima. Korraga tundus mulle, et õues on kuidagi liiga vaikne. Värav oli lahti ja Franky ja Mammu … läinud. Võtsin jalgratta ja sõitsin neid otsima. Lõpuks leidsingi – ühes aias oli grillipidu ja meie koerad sõid seal südamerahuga vorsti! Võtsin neil kaelarihmast kinni, Franky on veel selline kiskuja, aga emme on öelnud, et rihmast lahti lasta ei tohi. Natuke pusimist oli, aga koju ma nad sain. Selsamal õhtul oli keegi värava teist korda lahti teinud. Aga siis läks lihtsamalt – vanaema oli kodus. Siis mina lihtsalt sõitsin jalgrattaga ja vanaema autoga ja kui koeri nägin, helistasin vanaemale, kes siis neile järele tuli.”
“Nende afgaanide jaoks, kes vanaema juures elavad, pole minitaks Carol mingi õige koer,” jätkab Alexandra, “aga Carol ise arvab, et ta on afgaan. Ja Kruvi arvab ka nii! Kruvi mängib Caroliga nii, nagu afgaanid omavahel mängivad.”

Laps ja koer ja unistused
Alexandra on vaatamata oma vanusele kogenud palju sellist, mida tippkennelis tavaliseks tööks nimetatakse, aga millega nn tavaline koerasõber eluski kokku ei puutu. Nii räägib ta täiesti hariliku häälega, kuidas nad emaga Ameerikasse käisid kutsikat viimas, ja “emme oli kusagil mingeid asju ajamas, mina vaatasin, kuidas meie kutsikas puuriga lennukist välja toodi. Siis jooksis üks naine kohale, kiskus puuri ukse lahti ja hakkas kutsikat musitama. Mina mõtlesin – hull! Pärast selgus, et meie kutsika uus omanik.”
Alexandra võib unistada paljudest asjadest, aga sellest, kas tal on tulevikus koerad või mitte, ta ei unista – ta teab.
“Ma tahaks seda liini jätkata, mida ema ja vanaema praegu teevad,” ütleb ta, “ehk siis Oshanameh’s kennelit edasi arendada. Taksid võivad ju ka mõned olla, aga kasvatama hakkan ma ikkagi afganistani hurtasid.”
“Aga kennelid kasvatavad ju kutsikad kaela kand­ma ja annavad nad siis uutesse kodudesse. Kas sul kahju ei ole, kui teilt kutsikad ära viiakse?”
“Alguses oli, aga nüüd enam mitte. Ema ja vanaema igaühele koera ei annagi, nad kõik saavad endale head kodud.”
“Millisesse kodusse sina koera ei annaks?”
“Koera ei peaks olema inimesel, kes tahab teda ainult näitamiseks, et tal on seda või teist huvitavat tõugu koer. Ja nendel ei tohiks kindlasti olla, kellel pole oma koera jaoks aega.”
“Kui sinul koera ei oleks, mida sa siis teeksid? Käiksid veel mõnes trennis või ringis?
“Ma ei oleks siis õnnelik, kui mul koera poleks… Koerad on toredad.”
“Miks nad toredad on?”
“Sest nad on toredad.”