Mari Karlson,
loomasõber

No oli see vast vahva! Oli esimene tõeliselt soe kevadine päev ja ma olin kutsutud katsikule. Kutsika-katsikule. Olin põnevil, sest esiteks polnud ma nii väikseid (kolmenädalasi) taksilapsi varem näinud ja teiseks olid “lume alt välja sulanud” ka paljud head sõbrad, keda polnud ammu kohanud.
Pererahvas oli üliõnnelik ja veetis “taksiteleviisori” – nii nad kutsikate esimeseks eluasemeks mõeldud kasti kutsusid – ees ja kõrval pikki tunde. Nii jäi ka meie, külaliste jutt sõna pealt pooleli, kui kastist piuksatus kostis, ja me kihutasime rüsinal kohale. Oli ju imeline vaadata seda uut elu, mis esialgu küll väikese vorstikese kujuline, ja neid väikesi iseloomukesi, mis pesas ringi tuterdasid.
Ma ei tea, kas see oli juhus või hoopis elustiil, kuid kõigil, kes sel ilusal kutsika-katsikul kokku said, olid kodus nii lapsed kui lemmikloomad – mõnel suuremad, mõnel väiksemad, mõnel üks, mõnel mitu, mõnel koerad, mõnel kassid. Me ei rääkinud muidugi ainult loomadest, sest nemad on meie elu(de) enesestmõistetav osa. Aga meie juttu põimus erilisi hetki meie lemmikutest, kõige rohkem rääkisime muidugi taksiema Tuulist: kuidas ta hakkas riidekappi pesa tegema, kuidas tuli esimene ja millal tuli viimane viiest vahvast kutsikast, kui tubli Tuuli emana ikka on. Ja kuidas me kõik (Margit Tuuli perenaisena muidugi eriti) tahaksime, et taksilapsed endale head kodud saaksid. Kodud, kus mõistetaks, et taks peab liikuma, ta peab saama, ükskõik kas mängult või päriselt, jahil käia, ja et ta hoolimata oma väikesest kasvust ei taha olla surutud nelja seina ja diivanipatjade vahele.
Kogenud koerakasvatajad ütlevad, et oma elu ei tohiks elada koerale, vaid koos koeraga. Seepärast ei tohigi lemmikut koju võttes uhke välimuse või peene tõu järgi otsustada. Kui teie jaoks on ainumõeldav mõnusa õhtupooliku veetmise viis raamatu ja teetassiga diivanil, siis valige endale mõni rahulik tõug, kes meelsasti kaisus nohiseb ja kellele tekitab mõte vihmaga õue minekust samamoodi õudusvõbinaid nagu teile endalegi. Kui te arvate, et pühapäev on hea päev sellepärast, et pole vaja isegi juukseid kammida, siis tulge vaatama, kuidas Muri kekutab ja keksib, kui ta on vannitatud-föönitatud-kammitud (kuigi vannitamine meeldib talle täpselt sama palju kui naabermaja kass ehk üldsegi mitte). Aga kui olete inimene, kellel reisifirma viimase hetke pakkumine käed erutusest värisema paneb, siis sisustage endale koju akvaarium – kalad on täpselt sama iseloomukad kui teised lemmikud, aga nad saavad ilma peremeheta nädal aega väga hästi hakkama.
Loomad on loodud õnnelikeks, aga ka nende peremehed pole määratud olema õnnetud – kui lemmikloom teie elustiili piirab või teid hobidega tegelemast takistab, jätke ta parem võtmata, ja ongi kaks stressis ning õnnetut olevust vähem.
Nii mõtlesin taksilastele ja kõigile teistele sündinud ja veel sündimata loomalastele head kodu soovides. Ja surusin pöidlad pihku …