Lemmiku kaanestaarid! 30. augustil toimus Veskimetsa ratsakeskuses Royal Canini korraldatud suur “Perepäev koeraga”. Sellel üritusel tegi Lemmiku fotograaf kõigist soovijatest koos nende lemmikuga pilti. Pildid olid hiljem hindamiseks www.lemmikajakiri.ee. Hääletajate lemmikud said auhinnad, Lemmiku toimetus valis käesoleva numbri kaanestaari. Miks just Maria, Mari-Liis ja Täpi? Sellele küsimusele on keeruline vastata, sest tegelikult olid kõik fotod väga ilusad ja armsad. Mis oluline, isegi läbi kaamerasilma on näha, kuidas te kõik oma lemmikutest hoolite, neid armastate ja milline side on teie vahel. Need pildid rõõmustasid meid kõiki. Valik oli raske, aga Maria, Mari-Liisi ja Täpi foto oli lõpuks just see, millele valik langes. Ka internetis hääletajad hindasid fotot kõrgelt. Tänud osalejatele!

Tekst: Tiiu Kriisa
Foto: Tiit Blaat

Kooikerhondje on Hollandi väike veelinnukoer, keda kunagi kasutati eeskätt pardijahil.

Möödunud sajandi 30. aastateks oli kooikerhondje peaaegu välja surnud. Üks Hollandi paruness otsustas tõu päästa ning andis ühele rändkaupmehele käsu leida mõned koerad, keda saaks omavahel paaritada. Mehel õnnestuski paar koera leida ja nii pandi alus tõu taassünnile. FCI tunnustas tõugu alles 1966. aastal.

Kuidas Täpi meie pere liikmeks sai
Kaua aega oli meie ainus koer isane saksa lambakoer Jammi. Tema kümnenda sünnipäeva lähenedes hakkas mind aina enam kummitama mõte, et peres peaks olema veel üks kutsu, kellega pikki jalutuskäike teha ja niisama mõnusasti aega veeta. Otsustasime, et uus koer peaks olema väiksemat kasvu, kergesti õpetatav, aktiivne ja tegutsemishimuline, kindlasti mitte “diivanikoer”.
Kuna teadaolevatest tõugudest ei tundunud ükski sobiv, asusime lehitsema raamatut “Maailma koerad”. Peagi jäi silma foto üliarmsast valge-punaselaigulisest väga keeruka nimega loomast.
Internetis leidus kooikerhondje kohta hulgaliselt teavet, otsustasime sellega tutvumise järel mõnedele kasvatajatele kirjutada. Loomulikult ei julgenud ma kellelegi reeta, et olen seda tõugu ainult fotodelt näinud.
Saime mitmeid äraütlevaid vastuseid, kuid lõpuks näkkas – ühes Hollandi kennelis oli ­peagi ­sündimas mitu pesakonda. Kuigi kõik kutsikad olid juba broneeritud, loobus keegi viimasel hetkel ja 2007. aasta jaanuari alguses tõime uue pereliikme koju.
Algus oli päris kohutav. Nagu kahekuune kutsikas ikka näris Täpi valimatult kõike, mis ette jäi, alustades jalatsitest ja lõpetades kõikvõimalike juhtmetega. Kord kutsusime koju arvutimehe, sest internetiga ei saanud juba mitmendat päeva ühendust. Läbinäritud juhet ei olnud keegi märganud.
Tõeliselt kahju oli meil oma kümneaastasest Jammist. Igal õhtul umbes kell kümme otsustas Täpi Jammi ümber “rõõmuringe” tegema hakata, naksas väärikat härrasmeest sabast ja koonust ning klähvis pööraselt. Selle ajaga, kui Täpi jõudis Jammi ümber kolm ringi teha, suutis sakslane vaid korra pead pöörata.

Agility on meile õige ala
Tänaseks on meil kasvuraskused möödas, Täpi on asendamatu pereliige. Olen suutnud endale antud lubadust pidada ja käin iga päev koertega pikal jalutuskäigul.
Nagu öeldud, hollandlane ei ole diivanikoer, seetõttu käime Täpiga agility treeningutel.
Alustasime pisut rohkem kui aasta eest ja algus oli üsnagi lootusetu. Möödunud sügisel ehmatas Täpi trennis kukkunud tõkke tõttu nii, et pidime treenimises ligi poole aasta pikkuse pausi tegema. Õnneks sai koer oma hirmust üle ja nüüd on meil juba esimene tunnelite võistluse võit käes.
Agility-rahvas on omamoodi hullude seltskond. Kuigi enamik meist on pereinimesed, kogunetakse sageli pühapäeviti iga ilmaga, ka paduvihmaga treeningplatsile, et treenida või võistelda. Seistakse tundide viisi läbimärjana väljaku ääres ja elatakse üksteisele kaasa. Miski ei paku suuremat rõõmu kui puhtalt läbitud rada.

Tubli näitusevõitja
Täpit võttes teadsin, et tahan hakata temaga näitustel käima. Esimesed näitused läksid suurepäraselt, kohtunikud andsid ainult väga häid kirjeldusi.
Samas oli mul raske koera teiste temasugustega võrrelda, sest sageli oli Täpi kogu näitusel ainus oma tõu esindaja, mõnikord oli ka Soomest üks või kaks koera. Seega ei osanud me võitude üle suuremat rõõmustada.
Esimene arusaamine, et tegu on tõepoolest oma tõu väljapaistva esindajaga, tuli läinud aasta sügisel Soomes erinäitusel, kus Täpi võitis juunioride klassis. Täna võime juba uhkustada Maailmavõitja 2008 tiitliga, mille suvel Stockholmist koju tõime.

Kellele sobib Hollandi väike veelinnukoer
Kuigi tõug on kasvult väike, on hollandlane siiski aktiivse inimese koer. Ta tahab palju liikuda ja toimetada. Kindlasti ei piisa pelgalt jalutuskäikudest, tööd vajab ka koera aju. Seega tuleks koerale kindlasti tegevust pakkuda. Väga hästi sobivad agility treeningud, kuid ka sõnakuulekuse treening, flyball või frisbee (viimased kaks ei ole Eestis veel eriti levinud).
Kooikerhondje ei sobi väga väikeste lastega peresse, olgugi et ta näeb välja armas ja sõbralik. Ta ei kannata sabast tirimist ega luba endaga kõike teha, mis väikesel lapsel võib pähe tulla.
Kooliealised lapsed tulevad temaga aga väga hästi toime ning võivad huvi korral koeraga trennis ja jalutamas käia.
Nagu iga teine koeratõug, nii vajab ka kooikerhondje kutsika- ja noorukieas palju tähelepanu, et ära hoida hilisemaid käitumisprobleeme. Vale kasvatuse korral võib ta kujuneda väga domineerivaks koeraks, kellega on hiljem raske hakkama saada.
Hollandlane ei kannata ka valju ja vihast hääletooni ega karmi kohtlemist. Temaga tuleb suhelda leebelt, kuid otsustavalt – igal juhul peab peremehe sõna peale jääma. Seega tuleks algajal koeraomanikul kindlasti käia kutsikakoolis, et võimalikud käitumisprobleemid juba eos kõrvaldada.
Kohe alguses tuleb kutsikale teha selgeks, kes on majas karjajuht. Nii kujuneb koerast mõnus kaaslane, kes hoiab väga oma kodu ja inimesi ning on võõraste suhtes umbusklik. Olgugi väike, on ta enda arvates vägev valvekoer. Võõrast ta kindlasti aeda ei luba.
Pere teiste loomadega hollandlane tavaliselt sobib, kui teda kutsikaeast nendega harjutada. Tõsi, see sõltub muidugi ka teistest loomadest endist. Meie pere üks kass otsustas pärast Täpi majjatulekut endale uue kodu leida, üks käib meil väga harva külas ja ülejäänud kaks saavad temaga sõbralikult läbi.
Ilmselt on Täpi jaoks päeva parim osa see, kui tal õnnestub üks kassidest kinni nabida ja teda kõrvast või kaela pealt veidi näksida. Mängeldes muidugi.

Tervist tuleb kontrollida
Nagu teistel tõugudel nii esineb ka kooikerhondjel mõningaid pärilikke haigusi. Loomulikult ei tohi haige koer järglasi saada, enne paaritamist tuleb kõikidel koertel läbida terviseuuringud. Hollandisse tuleb saata vereanalüüs, et uurida, ega koer põe Von Willebrandti ehk vere hüübimatuse tõbe. Uuritakse ka silmi ja põlvi.
Praegu on Eestis ainult kaks hollandi väikest veelinnukoera – Täpi ja isane koer Filip, kes on toodud Soomest. Kui kõik sujub plaanipäraselt, sünnib Eestis järgmisel aastal esimene kooikerhondje pesakond.

Toimetus kaanestaaridel külas Maria, Mari-Liisi ja Täpi elukoht Tallinnas Nõmmel meenutab pigem elamist maal kui linnas. Suur aed, värava ees roheline park, mis summutab suurlinna taustakära ja autodevoolu hääli teispool parki, ning üksikud möödakäivad naabrid. Loomulikuna tundub ka see, et sinna elamisse mahuvad ära nii koerad kui kassid, varesed ja varblased loomulikult ka. Viimased on küll isemajandava elu peal ning rõõmu on neist ehk vaid Täpil, kes ju ongi linnukoer. Ühtki lindu kätte ta saanud pole – on vaid tagaajamise ja haukumise lust. Millalgi, see oli küll tükk aega enne Täpi tulekut, olid majas ka kukk ja mõned tibud. Seda idülli polnud siiski kauaks, kuna kuke igahommikune kiremine ei tundunud mõne aja pärast romantiline ei pererahvale ega ka naabritele ning tiivulised viidi elama neile sobivamasse paika. Maria ja Mari-Liis on üles kasvanud koos loomadega. Saksa lambakoer Jammi on nende seltsis olnud peaaegu sünnist alates, Täpi liitus mõned kuud vähem kui kaks aastat tagasi. “Saime ta endale sünnipäevaks,” meenutavad Maria ja Mari-Liis – kaksikud, kes on sündinud jaanuari algul 14 aastat tagasi. Kui üks räägib, siis teine noogutab või ütleb ja-jaa ning siis jälle vastupidi. Tundub, nagu kuuleksin kahe inimese suust samu mõtteid, seepärast pole ka oluline, kes mis hetkel mida täpselt ütles, sest teine on temaga sama meelt. Kuna peres oli koer varem olnud, siis suuri elumuutusi uue koera saabumine kaasa ei toonud. Suurim muudatus oli ehk see, et koos Täpiga alustati näituste-elu. Nüüdseks on saavutatud palju kõrgeid kohti, millest kaalukaim tänavune Maailmavõitja tiitel. Sellel näitusel tüdrukud kaasas ei käinud, kuid Eesti-sisestel näitustel on käidud rohkelt. Nad on näidanud ka endi oskusi händlerina. Praegu ei ole selleks enam aega, sest lisaks koolile ja koertele tegelevad tüdrukud veel tantsimise, näitlemise ja klaverimängu õppimisega. Händlerluseks laenati enne Täpit tuttavalt esitlemiseks siberi husky’t. Mis on Täpis teistsugust võrreldes muude koertega? “Täpi on hästi julge,” arvavad mõlemad. “Kui talle mõni koer ei meeldi, siis sõltumata koera suurusest ütleb Täpi talle oma arvamuse välja. Ja kui ta arvab, et on vaja, siis võib ka näksata. Ning miskipärast ei meeldi talle just habemega koerad.” Inimest Täpi puutunud ei ole, küll aga haugub ta võõra peale, kes värava taga on, üsna kurjakuulutavalt. Kord juhtus nii, et Täpi poole tormas haukudes ja ähvardavalt suurt kasvu koer. Täpi, kes sel korral oli õnnetuseks rihmata (tavaliselt on ta ikka rihma otsas), pages kiljudes põõsastesse, koer järel. Veidi aja pärast tormas põõsastest kisaga välja suur koer, kannul Täpi. Tüdrukud käivad Täpiga agility’s ning on õpetanud koerale mõningaid trikke, näiteks roomamist, üle selja keeramist, kummardamist – esikäpad on maas, tagumised aga sirged, patsu andmist vastu kätt ning loomulikult lamamist, istumist, juurde tulemist jne. Täpi õpib kiirelt, kui tahab. Kiiresti õppis ta selgeks ka selle, kuidas inimesi oma soove täitma panna. Esimestel öödel pandi Täpi magama oma puuri, mõeldes, et nii on korralikul koeral ju kombeks. Nüüdseks magab Täpi juba ammu voodis. Peamiselt ema voodis. Seal magab ta pererahvaga samas rütmis, s.t sama kaua kui inimesed. Kui tüdrukud suvel tahtsid pärast ema tööleminekut kauem magada, siis läks üks neist ema voodisse koos Täpiga magama. Kas koer on inimesele vajalik? Tobe küsimus, järeldan tüdrukute omavahelistest pilkudest, kuid lasen neil siiski vastata. “Need, kel on koerad, on kuidagi teistsugused inimesed,” arvavad tüdrukud. “Teistsuguse mõttemaailma ja väärtushinnangutega.”