Epp Petrone: „Loomad on osa meie pere õhtujutust!”
Epp Petrone on kirjanik, kirjastaja ja kivipoe pidaja. Loomadest on ta kirjutanud kaks raamatut, mõlemad elust enesest innustust saanud.
Väikelastele mõeldud "Kurru-Nurru vurrud" räägib pere kassist, kes kõigepealt tuhat päeva varjupaigas elas ja siis hiiri püüda ei osanud... "Hiir püksis" on mõeldud nii kooliealistele kui täiskasvanutele, see on Epu reis läbi tema elu, kus tänu loomaarstist vanaisale ja loomaarmastajast emale on olnud erinevaid lugusid neljajalgsetest, nii rõõmsaid kui ka kurvemaid.
Mida lemmikloomad sinu jaoks tähendavad?
Hea sõna on "maandus". Mu töises elus on palju elevust ja pingeid, nii hea tunne on minna koju ja teada, et keegi seal ootab ja talle on vaja anda süüa, ta ootab sinuga suhtlemist ja sa oled talle vajalik lihtsalt seeläbi, et istud natuke tema kõrval ja puudutad teda. Seda maandustunnet annavad
lapsed ja koduloomad. Mulle sobivad kassid paremini kui koerad, sest nad ei vaja mind liiga palju... Aga nad vajavad, see on selge. Ja mina vajan neid.
Millised on sinu mälestused elu esimestest lemmikutest?
Kui hakkasin kirjutama oma lapsepõlve loomalugude raamatut "Hiir püksis", siis läksin kummalisse meditatiivsesse seisundisse, kui üritasin teadlikult minevikus tagasi minna. Selgus, et minu elu esimeste kinnipüütud mälestuste hulgas on trauma kukega, ja see on põhjus, miks ma natuke kardann lindusid. (Mitte paaniliselt, aga minu suunas lendav lind on kindlasti ebameeldiv nähtus.)
See kukelugu juhtus, kui olin kaheaastane ja vanaisaga laudas "loomi talitamas". Huvitav oli see, kuidas suutsin poolunes meenutada nende laudaloomade asetust, nimesid, lõhnu... Minu esimesed loomamälestused ongi sellest vanast laudast. Ja kiirelt tulevad mängu vanavanemate kassid, aga ka nende naabrite koerad.
Kellega jagad oma elu praegu?
Me elame koos kahe kassiga ja kahe hiirega. Jah, nii see on! Hiired, õigemini hamstrid, elavad kinnise ukse taga toas ja oma puuris ka. Samas, ma ei soovita teistele sellist kooslust. Olin vastutustundetu ja mõtlesin, et "kui minu ema nii lubas, siis võin ju mina ka lubada" ja andsin järele tütre lunimisele hamstrid võtta.
Minu lapsepõlvekodus õnnestus neid looduslikke vaenlasi ühe katuse all pidada ilma kadudeta... Aga meie praeguses kodus sai tubli hiirekütt ja väga leidlik kass ühe hamstri kätte. Kõik juhtus sekundite jooksul, hüppasime kohe vahele, aga oli juba hilja. Võimalik, et loomake suri südameatakki, igatahes oli ta surnud... Ja saime tunda südamevalu ja vastutust. Siiani käime igal õhtul aias hamstri haual.
See on kurb, ja samas see on elu. Sain aru, et mu sulest tuleb kunagi veel üks loomalugude raamat, sest niikaua, kui ma elan, niikaua on loomad mu ümber ja niikaua ma kogen ja õpin.
Kui kerge või raske on jagada hoolt ja tähelepanu laste ja loomade vahel?
Ma arvan, et kui võtta koer, kellega vaja dressuuris käia, siis võib selline küsimus reaalselt tõstatuda. Kassidega pole sellist muret, nad on just parasjagu pere liikmed ja samas elavad oma elu. Me elame aiarikkas linnaosas, meil käivad kassid akendest ise sisse-välja. Vahel ustest ka, aga aknad on neile põnevamad.
Hamstritega on meil kombeks tegeleda õhtuti enne voodisse minekut, sel ajal on nad aktiivsed. Iga õhtu on nagu järjelugu, nii et mõnes mõttes on nad meil justkui unejutu funktsiooni täiendamas.
Anne-Mari Alver Foto: Gabriela Liivamägi
Jätkub ajakirjas...