lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Enne esimest akvaariumi tuleb ka tehnika läbi mõelda

(Algus eelmises Lemmikus.)

Eelmises Lemmikus alustasime ülevaatega sellest, millised tehnilised lahendused algajale akvaristile kasulikud on. Seekord jätkame!

Termomeeter
Saadaval on mitmesuguseid akvaariumisse sobivaid termomeetreid, võib olla üllatav kuid hea valik on odav traditsiooniline klaaskorpuses piiritust sisaldav termotermomeeter. Nende puhul võib ebamugav olla kinnitamiseks kasutatav iminapp mis muutub ajapikku jäigaks ning ei hoia klaasi küljes enam kinni, kuid täpsuse osas pole reeglina põhjust nuriseda. Mõningane risk on ka selles osas, et õhukesest klaasist korpus võib puruneda ja siis neid kilde on päris keeruline kätte saada (olen kord seepärast põhjapinnase vahetanud). Siin on mitmesuguseid variante, iminapata variandid mis toetuvad otsapidi põhja või ujuvad vabalt pinnal, võivad hakata akvaariumis ringlema ja see klõpsumine vastu küljeklaase on üsna ebameeldiv, lisaks on neid siis vaja alati otsida.
Roostevabast terasest korpusega termomeeter toetub akvaariumi äärele ning on lihtsalt ja selgelt nähtav - see nähtavus ehk ongi miinuseks, selline termomeeter on üsna silmatorkav.
Mugavad on kleepsu sarnased termomeetrid, nende miinuseks näidu halb loetavus hämaras ruumis, ajapikku kipuvad ka kihthaaval lahti tulema. On kurdetud ka selle üle, et näit on ebatäpne, nii et poleks paha kindluse mõttes täpse termomeetriga üle kontrollida - mul pole küll seni põhjust olnud täpsuse pärast nuriseda. Otsene päikesevalgus tõenäoliselt põhjustab sellisel termomeetril vale näidu.
Saadaval on ka mitmesuguseid digitaalseid termomeetreid, nii selliseid mis asuvad väljaspool akvaariumi ning vaid andur tuleb iminapaga kinnitada vees akvaariumi küljele, kui ka selliseid mis on veekindlas korpuses ja kinnitatakse ühes tükis  seespool akvaariumi seinale. Sellised termomeetrid on üsna kallid ning miinuseks on ka vajadus patareisid vahetada, plusspoolele läheb kergesti loetav näit ning mõnedel neist ka võimalus seada liiga madala ja liiga kõrge temperatuuri jaoks alarme.

CO2 seadmed
Seadmed CO2 lisamiseks omavad mõtet vaid taimeakvaariumi korral, sest CO2 on vajalik vaid taimedele. Low-tech taimeakvaariumi korral saab läbi ka ilma CO2 lisamiseta. Kustmaalt alates on CO2 möödapääsmatult vajalik, pole kivisse raiutud - pakuks, et kui valgustus on üle 0,7 W/l, siis oleks küll väga soovitav CO2 lisada. Aga kuskil 0,3 W/l võiks juba alustada CO2 lisamisega. CO2 lisamisel on oluline et tase püsiks ühtlane ning seda kogu akvaariumis, CO2 taseme kõikumine on üks vetikaprobleemide levinud põhjustest.
Kõige lihtsam ja odavam on CO2 genereerimine pärmipudeli abil, selle kohta on foorumis artiklike. Selline pudel vajab sagedast väljavahetamist ja toodab CO2 ebaühtlaselt, pisut parema tulemuse saab želatiiniga pärmipudelit kasutades, sellegi kohta on foorumis artikkel.
CO2 seadmete Rolls-Royce nii kõrge hinna kui kasutusmugavuse poolest on muidugi balloniga CO2 seadmete komplekt, neid kasutatakse nii kontrolleriga automaatseks reguleerimiseks kui ilma selleta. Mõlemal variandil on oma head ja vead. Kontroller hoiab CO2 taseme ühtlase, kuid  selline komplekt vajab aeg-ajalt kalibreerimist. On ka teatud juhud, kus kontroller ei oska õieti toimida.  CO2 taset saab piisavalt täpselt hinnata CO2 püsimõõdiku abil, neid saab ka Eestist osta - kui sel moel paika timmida siis pole automaatika järgi suuremat vajadust. Kasutatakse veel klappi millega ööseks CO2 lisamine kinni keerata, selle kohta kas see on mõistlik või mitte, on vastakaid arvamusi.  Akvaristika kauplustest müüdavatel CO2 komplektidel on reeglina üsna väike CO2 balloon, see saab kiiresti tühjaks ning tihti täitmas käimine on tülikas ja kulukas. Selle asemele on mõistlik soetada suurem balloon.
CO2 tuleb vees lahustada, sellekski on mitmeid meetodeid. Kõige nirum on õhukivi - seda kasutades suured mullid kihutavad veepinnale ning CO2 lahustumine vees on minimaalne. Et mullide teekonda vees pikendada, kasutatakse mulliredeleid, spiraalikujulisi CO2 difuusoreid jms. Üsna tõhusad, kompaktsed ja hea väljanägemisega on klaasist CO2 reaktorid, neid leiab ka kohalikest kalapoodidest, ebayst tellides leiab neid üsna igasuguseid päris soodsate hindadega.
Tõhus ja väga suure akvaariumi jaoks praktiliselt ainuvõimalik lahendus on Venturi reaktori kasutamine. Neid leiab ka valmiskujul netikauplustest, kuid võib ka ise teha. Akvaristika foorumis on ühe sedasorti riista tegemisest artikkel, netis on aga mitmesuguste Venturi CO2 reaktorite valmistamise kohta rohkelt materjali - näiteks kuidas teha Tom Barri  eeskujul tsirkulatsioonipumbast akvaariumisesest CO2 reaktorit.

Veetestid
Üks eksiarvamustest on see, et veetestide tegemine on keeruline ning see on vajalik vaid proffidele. Tegelikult on veeteste kõige rohkem tarvis hoopis algajatel, kogenud akvarist märkab tekkinud probleeme ka lihtsalt jälgides akvaariumis toimuvat, algajal aga vajalikud kogemused puuduvad ning veetestid on sel juhul abiks.  Veetestide kohta saab edaspidi pikemalt kirjutatud. Veetestid pole möödapääsmatult vajalikud, kuid nende abil saavad mingil määral riskid maandatud. Millised testid oleks siis mõistlik soetada? Kindlasti ei soovita ribateste, need on küll suhteliselt odavad ning mugavad kasutada, kuid tulemused on ikka väga ligikaudsed. Ega ka tilgatestid liigse täpsusega hiilga ning hea oleks neid eelnevalt kalibreerida, kuid ribatestidest on tilgatestid  tublisti etemad.
PH - seda testi võiks omada, seda ei saa lasta kaupluses testida sest tulemus poleks sama mis kohapeal testides. Kui PH testi soetada, siis mitte lairiba test (skaala 3,0-10,0), vaid täpsem test vastavalt sellele mislaadi akvaariumi teeme - näiteks aafrika kirevahvenlaste jaoks skaalaga 7,4-9,0, taimeakvaariumi jaoks 6,0-7-6. Seda loomulikult ikka selleks et tulemus oleks täpsem.
NH3/NH4  - see on vajalik eeskätt algajale et hoida ära äpardusi akvaariumi sissetöötamisel. Vt. ka:  lämmastikuringe akvaariumis. Huvitav toode on Seachem Ammonia alert, mis pakub võimalust tervelt aasta jooksul pidevalt jälgida et ammoniaagi tase ei tõuseks ohtlikult kõrgele.  Pole seda olnud juhust kasutada, kuid tundub olevat asjalik ost.
NO2 - seegi test on vajalik eeskätt algajale akvaariumi sissetöötamise ajaks, selle abil saame muuhulgas teada millal on akvaarium sisse töötanud.
NO3 - nitraatide test on vajalik eeskätt selleks et hinnata veevahetuse vajadust, sestap võib seda ka hiljem, juba sissetöötanud akvaariumis tarvis minna.
GH - üldkaredus, mida põhjustavad kaltsiumi ja magneesiumi soolad. Üldkaredus on see, mille põhjal räägime et kala eelistab pehmet või hoopis karedat vett.

dH     ppm (mg/l)     Vee tüüp
3     0-50     pehme
3-6     50-100     mõõdukalt
         pehme
6-12     100-200     pisut kare
12-18     200-300     mõõdukalt
        kare
18-25     300-450     kare
üle 25     üle 450     väga kare

KH ehk karbonaatkareduse testi on tihti kasutatud selleks et hinnata taimeakvaariumis CO2 taset, selleks otstarbeks on aga mõistlikum pruukida CO2 püsimõõdikut.
Teste on loomulikult teisigi, need olid ehk alguseks kõige vajalikumad. Ja nagu öeldud, saab läbi ka testideta, lihtsalt riskid on alustamisel suuremad.

Veekonditsioneer
Veekonditsioneer oli algselt kasutusel vaid kloori eemaldamiseks, kuid tänapäevane veekonditsioneer oskab muidki trikke. Hea veekonditsioneer oskab siduda raskemetalle, muuta kahjutuks ammoniaaki, nitritit ja nitraate. Enne ostmist tasub tutvuda toote kirjeldusega, siin on erinevusi. Kui kasutatav vesi sisaldab kloori või kloramiini, on veekonditsioneeri kasutamine veevahetusel hädavajalik.

Akvaariumi puhastusvahendid
Akvaariumi puhastusvahendite kontekstis me ei räägi kemikaalidest - tegelikult tuleb kõikvõimalikud kemikaalid akvaariumist eemal hoida.
Tüüpiline puhastusvahend, mida akvaristikapoes võib leida on klaasipuhastusmagnet. See koosneb kahest magnetist, millest üks on akvaariumis seespool klaasi ja teine väljaspool, nii saab välise magneti abil seesmist juhtides puhastada küljeklaase ilma käsi sügavale vette torkamata. Klaasipuhastusmagnetit kasutades tuleb olla ettevaatlik, et kruusaterad ei satuks magneti ja klaasi vahele, vastasel juhul võib kergesti klaasile kriimud tõmmata.
Paljude lemmikuks on spetsiaalne puhastusvahend JBL Blanki.

Nõudepesusvammid
Klaaside puhastamiseks sobib kasutada ka tavalisi nõudepesusvamme, millel üks külg kare. Tähtis et need poleks immutatud antibakteriaalse vahendi vms kemikaaliga. Nagu klaasipuhastusmagnetiga, nii ka nõudepesusvammiga tuleb olla ettevaatlik klaasi ja svammi vahele sattuvate liivaterade suhtes.
Üks tõhus puhastusvahend on žiletitera sarnase teraga kraabits. Omal ajal kasutasin vahendit, mille sees oligi päris žiletitera - ühel hetkel juhtus miskit teraga ning tõmbasin kogemata klaasile tõsise kriimu. Hiljem olen aga pruukinud sellist vahendit nagu JBL Aqua-T Handy angle, sellega pole probleeme tekkinud ning paksu vetikakihi mahavõtmiseks on see asjalik riist.
Küljeklaaside puhastamiseks sobiv vahend on ka vana plastist kliendikaart, see ei kriimusta klaasi ning ka liivaterad reeglina pole probleemiks.
Filtri osade jms. puhastamisel olen leidnud et mugav on pruukida vana hambaharja, mis on loomulikult esmalt korralikult ära puhastatud.
Voolikute ja flöödi puhastamiseks saab akvaristika poodidest soetada tamiili otsas oleva harja. Minu viimane avastus on aga pikk tugeva traatvarrega hari (ostetud Tartu mnt. poest), sellega on väga mugav voolikuid ja flööti puhastada.
Akvaariumi põhjast sodi väljaimemiseks kasutatakse spetsiaalset sifooni, sisuliselt on see voolik mille otsas on laiem otsik et saaks põhjast sodi ära imeda ilma et Käsipumbaga sifoontiriks kaasa põhjakruusa. Parematel sifoonidel on ka käsipump millega saab kergesti vee jooksma, kui seda pole siis tuleb lihtsalt voolik täies pikkuses akvaariumi panna et voolik täituks veega, panna pöial ühele voolikuotsale ette ja tõsta see ots pange kus siis vesi lahti päästa.
Puhastusvahendite valik on mõistagi palju avaram kui siin kirja pandu, akvaristika kauplustest leiab veel mõndagi kasulikku.

Kahv
Loomulikult kuulub akvaristi varustusse ka kahv. Tegelikult veelgi parem on kaks kahva, sest kahvaga akvaariumis kalade taga ajamisest parem lahendus on  panna kahv sobivale positsioonile ning juhtida kala teise kahva, joonlaua vms. ettevaatlikult kahva juurde.

Ämber  
Veevahetuseks kulub ära sobiva suurusega ämber. Suurema akvaariumi korral tasub mõelda veevahetuseks voolikute soetamisele, neid leiab mõistliku hinnaga aiandus- ja ehituskauplustest.

Spetsiaalne ­veevahetuslahendus
Praeguseks on müüki jõudnud erinevad veevahetuslahendused, mille põhimõte on üks - segisti külge ühendatakse pika vooliku otsas olev kraanidega abivahend, mille abil saab veevahetuse teostada üsna lihtsalt. Vana vee väljatõmbamist saab tõhustada nii, et pannakse segistist vesi voolama ning voolikus tekib kerge vaakum, mis hakkab akvaariumist vett välja tõmbama isegi juhul, kui kraanikauss asub akvaariumist kõrgemal.
Siin kirjapandu pole kaugeltki täielik ülevaade kõigest sellest, mida  kõike võiks vaja minna.

Rein Rüüsak

0 kommentaari Lisa kommentaar