lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Elust koos seaga, ausalt ja avameelselt

Kui ma kümme aastat tagasi Sigaste külas Raja miniloomatalus härra Teemantit oma küsimustega tundide kaupa piinamas käisin, kinnitas ta mulle, et minisiga võib korteris pidada küll, kuigi oma aed oleks mõistagi parem.

Mina, kes ma olin omale siga tahtnud nii kaua kui mäletan, jätsin selle teise osa lausest loomulikult arvestamata. Inimene kuuleb asju ikka nii, nagu temale kasulik. Lapsena suvevaheaegadel vanavanaema juures käies sai väikeseid põrsaid imetletud ja sealt see suur seaarmastus alguse saigi. Mõtlesin alati, et „kunagi, kui oma maja saan...”. Üliõpilasena olin ma aga oma maja saamisest üpriski kaugel ning kui tuttavad järjest rääkima hakkasid, et nemad olevat kuulnud või lugenud, et olemas on ka minisead, mõtlesin mina, et uurin asja ja kui seda elukat tõepoolest korteris pidada saab, siis mina selle ka võtan.
Ühe ajakirjaniku käest sain Andrus Teemanti kontakti ja käisin neil seal mitu korda külas. Härra Teemant, erinevalt paljudest hilisematest minisea-turule tikkujatest ja loomi arutult paljundavatest kodanikest, oli sedasorti mees, kes arvestas enamvähem välja ka sündida võivad värvikombinatsioonid ja ei pannud pesakonda enne üldse hakkamagi, kui kõikidele sündida võivatele põrsikutele olid omanikud olemas. Mina ootasin enda Rafaellot otsustamise hetkest vist terve aasta. Siinkohal tänud härra Teemantile, et tal jagus kannatust kõikide minu peensusteni minevate küsimuste jaoks. Mõni teine oleks vist sellise küsimustelaviini peale pahaselt pärinud, et kuule, plika – tahad siga või ei taha??!

Siga on puhas loom
Tol ajal igatahes uskus ka aretaja, et minisiga korteris on okei. Ja uskusin minagi siiralt, kuigi täna olen 100% vastupidisel seisukohal ja nagu ma meediat jälgides aru olen saanud, on kogemuse põhjal samamoodi arvamust muutnud ka Andrus Teemant ise. Nii mõnigi lugeja vangutab siinkohal kindlasti kõiketeadvalt pead, et muidugi – siga, see ju üks igavesti must ja kole elukas. Ega ikka ei ole küll! Siga, kui teda dresseerida nagu koera, õpib täpselt samamoodi ära hädal käimise kas kastis või siis õues ja kastreeritud isend ei tee täiskasvanuna ealeski oma häda tuppa. Veelgi enam - kuna sead ei higista, siis nad ka ei haise. Selleks, et seale tekiks külge mõninganegi ebameeldiv lõhn, läheb ikka korralikult aega, oma mitu nädalat või ehk isegi kuu. Ja kui on pesuaeg, naudib siga seda täiel rinnal. Šampoonimassaaž ja soojad veejoad – mis saaks olla veel mõnusam kui seaspaa...? Söömine ja sonkimine loomulikult! Viimase juurde kohe jõuamegi.
Iseenesest pole lemmikloomade korteris pidamise juures midagi valesti, kui konkreetsele tõule või liigile on loodud vastavad tingimused. Kõik koerad näiteks ei tahagi päevad läbi ringi traavida ja on üpriski õnnelikud kokku tunnike kestvate jalutuskäikude ja ülejäänud osa ajast diivanil vedelemisega. Sigadega on aga natuke teine lugu. Nimelt on üks (mini)seale väga omane tunnusjoon ääretu tuhnimisvajadus, mis korteritingimustes väljendub näiteks linoleumi üleskatkumisega, põrandaliistude lahtikangutamisega, tapeedi lahtikäristamisega, jne, jne. Tegelikult on need ju ikkagi asendustegevused ja notsu tahaks oma kärssa hoopis mulla sisse pista ja ühe mõnusa murukamaka tagurpidi lükata. Korteris seda võimalust ei ole.
Minisiga (siga üldisemalt samuti) on ülimalt uudishimulik loom ja mingi hädine muruga kaetud terrassikene moodsa korteri lisandina teda ei rahulda. Põss tahab mööda põõsaid ja puukände ringi tuiata, uurida ja uudistada. Ja kaevata. Kui lubada tal segamatult tuhnida, võib minisiga pahempidi keerata märkimisväärse osa teie aiast. Esimese päevaga. Teisel päeval siis ülejäänu.

Põrsaturvaline korter
Sõbranna, kellel oli samuti minisiga, naljatab ikka, et kui värskete lapsevanemate peamine mure on, et elupaik oleks baby-proof, siis korterisse siga võttes tuleb veenduda, et korter oleks pig-proof. Mis lahti seletatuna tähendab seda, et ei mingeid detaile, lahtiseid osi, juhtmeid, paelu, ega üldse midagi, mida on võimalik kusagilt küljest lahti harutada. Vähemalt mitte esimesel kolmel aastal. Hiljem muutub asi tiba rahulikumaks. Esimesed kaks aastat võib minisiga palju paksu pahandust kokku keerata. Kui ma kirjutan, et „võib”, siis see tähendab, et suure tõenäosusega ta seda ka teeb. Iseenesest on see armas, sest notsu on armas, aga arvestama peab sellega et kui seavõtjal endal lapsi pole, siis minisea esimese eluaasta jooksul saab ta vast aimu sellest, mida tunnevad noored emad. Kuna sead on loomu poolest nokturnaalse ööviisiga ja omaniku režiimiga harjub ta ära alles kunagi hiljem, ärkab inimene esimese sea-aasta jooksul keskmiselt viis korda öö jooksul üles, et likvideerida mõnd juba juhtunud või alles juhtuvat pahandust.
See kõik näeb välja umbes nii. Ärkad. Mingi krabin. Keegi rebestab kusagil esikunurgas vanade ajalehtede hunnikust uut kunstiprojekti. Sinule selline terve esiku põranda laiuses laiali laotatud projekt mõistagi ei meeldi ja üritad seda ühest otsast kokku korjata. Samal ajal ribastab põrsas teises otsas aina uusi ajalehti ja kui üritad tema käest lehte ära võtta, kablutab ta sellega imekiirelt näiteks kööki või kardina taha. Lõpuks saad segaduse koristatud ja tõstad makulatuuri veelgi kõrgemale toolidest ehitatud virna otsa, et põrsas sellele ligi ei pääseks. Võtad sea sülle, viid ta pessa ja suundud tagasi magama.
Veidi aja pärast kostub kusagilt tasast nakitsemist. Avad silmad ja tunnistad pimeduses laega tõtt. Kas nägid seda unes? Ei. Keegi kusagil on otsustanud, et selles korteris enam muusikat ei kuulata ja juhtmed, mille sa oled suure hoolega teibiga seinale kinnitanud, on hoolikalt näritud täpselt viie sentimeetri pikkusteks juppideks. Muidugi, siga on vahepeal kasvanud. Paned laualambi põlema, kirjutad märkmikusse üles, et poest tuleks hankida ka uued juhtmed ja jätad targu meelde, et uued tuleb siis kinnitada kuhugi veel kõrgemale, varuga. Tõstad sea pessa, roomad tagasi magama.
Möödub tund aega. Ärkad sorina peale. Pissib. Väike loom, väike põis. Lähed kontrollid, kas kogu piss läks ikka kasti või mingi osa ka üle ääre. Natuke läks üle ääre ka. Koristad soru ära, loputad põrandalapi, teed notsikule pai ja lähed tagasi voodisse. Sama kordub öö jooksul veel 1-2 korda.

Seatembud elamises
Muidugi teeb põrsas sigadusi ka päise päeva ajal. Elasime tol ajal üürikorteris ja mina käisin loengute vaheajal kodus linoleumi sisse tekitatud auke lappimas. Vahetevahel oli ta millegi uue ja leidlikuga lagedale tulnud, näiteks uuristanud augu hoopis seina sisse. Ju siis oli mingi aine puudus, et kips ja savimört sedavõrd head mekkisid. Mõnikord oli mul tunne, et kui ta ainult oskaks, siis joonistaks vist vildikatega seina peale ka.
Sellist olukorda te vaevalt et endale ette kujutasite, kui mõtlesite nummit roosat põrsakest võtta, mis? Mina ka mitte, ausalt. Kui olukord juba käes, eks siis ei jää midagi muud üle, kui sellega tegeleda. Küllalt paljud suure hurraaga minisea võtjad on oma looma siiski mingil hetkel ära andnud. Põhjuseid võib olla mitmeid ja selles valguses on mul hea meel, et käisin seakasvatajat eelnevalt oma küsimustega tüütamas ning sain teada vähemalt niipalju, et hiljem polnud mingeid kolossaalseid pettumusi. Ehk olengi mina lihtsalt eriline põdeja tüüp, sest ka tänasel päeval, paar kuud tagasi kassi võttes ja sõbraga läbi arutades, et kuidas oleks vaja korter uue pereliikme tulekuks ette valmistada, lausus sõber lõpuks aasivalt: „Kass võib jah otsustada, et vajab ka sigarihoidjat, torukübarat ja poolkuu lugemisprille, et oma kõrges pesas õhtul Dostojevskit lugeda.” Eks tõde ole kusagil seal vahepeal, aga nagu te vist juba aru saite, polnud minulgi sea võtmiseks tegelikult kogu vajalikku informatsiooni, sest no ei oska alati kõike küsida ju ka. Ja ka aretaja ei oska iga võimalikku situatsiooni ette näha.

A-st ja B-st alates
Mida peaks teadma üks algaja seapidaja või inimene, kes mõtleb, et võiks omale ühe armsa pisikese notsu võtta?
Siga on üks isepäine loom. Seda ei juuri temast välja ühegi nipiga. Kui mina sea võtsin, olin alguses veendunud, et tegemist on põhimõtteliselt seakujulise koeraga, kes healmeelel iga viimast kui käsklust täidab ning ei saanud siis aru, miks see siga minu suurepärastele kasvatusnippidele absoluutselt ei allu. Olime tükk aega konstantselt tülis, sest olles harjunud koertega, üritasin Rafistki koera kasvatada. Ühel hetkel sain aru, et tegemist on siiski hoopis teistsuguse loomaga. Seal ja koeral on ühiseid iseloomujooni, aga nende motiveerimise ja dresseerimise viisid on sootuks erinevad ning nad ka käituvad samades olukordades väga erinevalt.
Teada tuleks ehk ka seda, et siga armastab puhtust ja teda tuleks aegajalt ikka pesta ka. Pesemiseks oleks aga vaja dušinurka. Meil kodus on selline, kus puuduvad igasugused seinad või alused, kuhu ta ronima peaks ja kus tal võiks libe olla, sest sead pelgavad libedat ning seda põhjusega, kuna libisemine teeb liiga nende niigi koormatud liigestele.
Arvesta sellega, et see elukas teeb esimesel eluaastal põrgulärmi, kui ta ei saa, mida tahab. Sina tahad hommikul enne loengut peegli ees ripsmeid värvida ja seda võimalikult vaikselt, et mitte äratada magavaid korterikaaslasi? Mõtle uuesti. Varsti ronib pesast välja üks põrsas, kellele meenub üsna pea, et selle kahejalgse käest sai ju süüa ka ja kukub siis kärsaga su jalgu togima. Noh et äkki kukub ülevalt kõrgustest mõni võiku või paar. Ja kui ei kuku, hakkab valjult röhkima. Söögi andmisest suurt abi pole, sest matsutab ta põrsana nagunii nii valjult, et seda kuulevad küllap vist ka ülejärgmise korteri naabrid.

Põrsapoja mähkmeralli
Siga õpib küll mõne kuuga ära, et kui toas hädal käiakse, siis ikka kassi pissikasti sees, aga senikaua, kuni tema sellest aru saab, peab seaomanik teda sinna tassima iga kord, kui põrsas kuhugi ükskõik millist häda tegema hakkab. Ja see töö pole mentaalselt nõrkadele, sest esiteks on kastini tõenäoliselt pikk maa ja selliselt transportides jääb põrandale terve hunnik pissi, mille peab hiljem ära koristama. Lisaks laseb siga sellise migreerumise peale alguses kuuldavale hädakisa, sest talle ei meeldi, et teda õhku tõstetakse. See hääl on kõrvulukustav ja absoluutselt täiesti väljakannatamatu. Aga midagi pole parata. Vietnamis, kust rippkõhtsiga pärineb, on nende looduslik vaenlane kull, kes põldude kohal lennates põrsaid püüab. Sestap ka sissekodeeritud surmahirm selle ees, kui keegi neid õhku tõstab.
Igasugu koristamiste tarvis peaks esimeste aastate jooksul tublisti aega arvestama, sest süües lödistavad nad näiteks kausi ümbruse sööki täis. Muidugi söövad nad ka kausi ümbert hiljem kõik kenasti ära, aga tatiseks jääb see sellegipoolest ja lapiga tuleb piirkond ikkagi üle käia. Mingit piinlikku puhtust taga ajada pole samuti mõtet, sest ikka juhtub, et on kärss õuest tulles porine või jääb süües mingeid toidupalu lõua otsas olevate karvade külge rippuma ja need rändavad näiteks elutoa vaibale.

Hierarhiline loom
Siga on hierarhiline loom. See tähendab, et nende karjas on alati keegi, kes on juht ja ülejäänud tulevad riburadamisi järgi. Vahetevahel üritab mõni end paremale positsioonile korraldada, siis käib nügimine ja näksamine ja vahel isegi suuremad kaklused seni, kuni kult tõestab, et tema on siiski endiselt esisiga või saavutab mõni teine siga parema positsiooni. Järgmisel kuul kordub kõik taas. Sinu peres hakkab olema suhteliselt samamoodi. Iga teatud aja tagant arvab siga, et tema teab paremini, kuidas asjad selles karjas käima peavad ja üritab sind togida või, noorukese sea puhul, kelle suhtes sa end veel kehtestada pole jõudnud, ka varbast näksata. Sinu asi on siis end kehtestada. Kuidas seda kõige õigemini teha, polegi päris kindel. Arvamusi ja soovitusi on mitmesuguseid. Mina olen oma sea peal need kõik ära katsetanud ja milline töötas, ei saagi 100%-lise kindlusega väita. Tänasel päeval on olukord selline, et mind Rafi aktsepteerib ja ühte mu ekspeikat, kes temaga mängis ja tegeles, enamvähem ka, aga kõik teised on lustimiseks. Ta on aru saanud, et kui ta näiteks külalistele läheneb ja hirmuäratavalt prögiseb, siis inimesed kardavad teda ja mõni ronib suisa diivani peale või tooli otsa. Ja kes ei kardaks 60-kilost 15-sentimeetriste kihvadega orikat? Mina kardaks ka. Ja asja eest, sest minisead võivad hammustada küll, kui neile midagi ei meeldi (mõnele seale ei meeldi näiteks suitsetavad inimesed ja mõni on lihtsalt armukade).

Caroliina Rand

Jätkub ajakirjas Lemmik.

0 kommentaari Lisa kommentaar