lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Eesti koerad hiilgavad sõnakuulelikkusega

Seekordne koerte sõnakuulelikkuse (SK) MM toimus 8. – 10. augustini Helsingis, FCI World Dog Show raames. Eestist osales neli võistlejat ja neli koera, kes olid igati tublid.

Anne Tammiksalu pääses finaali, maailma 20 parima hulka, Eesti koondis saavutas 19 riigi seas suurepärase 8 koha! Esialgu pidi osalema 20 riiki, kuid kahjuks jäi Poola tulemata.
Sedavõrd kõrget kohta ei ole eestlased sellel alal veel MM’idel saavutanud. Meist eespool olid Soome (võttis kodupubliku ees võidu), neile järgnesid Saksamaa, Itaalia, Venemaa, Rootsi, Norra ja Šveits. Kahest viimati mainitud riigist lahutas Eestit vaid mõned punktid. Eestile järgnesid Taani, Austria, Tšehhi, Prantsusmaa, Läti, Hispaania, Portugal, Jaapan, Ukraina, Belgia ja Holland. Nagu näha, siis on selle ala kandepind väga lai.
Individuaalse võistluse võitis sakslanna Sandra Rohrer ja tema koer (bordercollie) I’m Freezer vom Chiemgauer Ländchen, teine oli soomlanna Katja Kiviaho ja bordercollie Tending Airborne, kolmas itaallanna Silvia Cacciatore ja bordercollie Tending Highlight. Siinkohal peab mainima, et finaali jõudnud 20 koerast olid 18 bordercollie’d, lisaks neil veel kaks tõugu üks malinois ja üks nova scotia retriiver.

Eesti koondis
Saame tuttavaks Eesti koondise liikmetega:
Svetlana Zolotnikova hakkas SK’ga tegelema 2002aastal. Bordercollie Winnie võttis Svetlana esialgu agility jaoks, kuid Winnie on väga tubli sportkoer ja talle hakkas meeldima kohe alguses ka SK. Oma esimesel MMil käisid Svetlana ja Winnie kaks aastat tagasi, siis oli koer 4aastane. Nüüd siis nende teine MM.
Helena Trus on koeraspordiga tegelenud kaheksa ja pool aastat ja SK’ga sama kaua, kuna tema alustaski just selle alaga. Helena bordercollie Roxy on tema teine sportkoer, eelmine koer oli Ungari viszla, kes on nüüd juba 9aastane. Oma praeguse koeraga oli see MM Helenale juba kolmas, kuid kokku on ta osalenud juba viiel MM’il.
Anne Tammiksalu on olnud aastaid SK’s Eesti kõvem tegija ja sellelgi MMil jõudis ta oma koera, bordercollie Rikaga finaali ehk maailma 20 kõvema tegija hulka! Anne ise on koeraspordiga tegelenud juba alates aastast 2000 ja Rikale oli see juba kuues MM! Kusjuures Rika on koer, kes teeb ühtemoodi meelsasti nii SK’d kui ka agility’d.
Helena Trus kinnitab, et Anne suurepäraste tulemuste aluseks on tema oskus teha tööd, tööd ja veelkord tööd
Natalia Garastsenko on koeraspordiga tegelenud 13 aastat, SK’ga 11 aastat. Seekordne MM oli talle kolmas SK MM – üks kord on ta käinud beauceron Rei’ga ja bordercollie’le Bolt oli see teine MM.

Treenerina spordivõistlustel
Kas treenerina on koerasportlane olla kergem või raskem?
Svetlana arvab, et kergem. Praegu on tal umbes 20 õpilast, aga koeri on tema trennides ju veelgi rohkem käinud – see kõik on Svetlanat arendanud ja see on selline kogemus, mis aitab tal mõista ka oma koera paremini.
„Ma ei tee seda, mida koer ei naudi,“ kinnitab Svetlana.
Ka Anne kinnitab, et treenerina on tal oma koeraga siiski lihtsam, kindlasti mitte keerulisem.
Kuidas on olukord loomaarstil, sest Helena Trus on tuntud ja tunnustatud loomaarst, kes just koertega tegeleb.
„Keerulisem,“ tõdeb Helena. „Aega on vähe, sest enamus ajast kulub patsientidele ja oma koertele jääb üha vähem aega.“

Milline peaks aga üks väga hea koerajuht SK’s olema?
„Inimene peab tahtma teha tööd,“ kinnitab Natalia. „Ta peab seda tööd oma koeraga nautima, ta peab nautima seda koostegemist, siis tulevad ka tulemused.“

Tippkoerte treenimine
Svetlana teeb Winniega suurt ja tõsist trenni (ca üks tund järjepanu) umbes kaks-kolm korda kuus. Kuid üheskoos tehakse harjutusi jalutuskäikudel, metsas ja need võivad kesta ka mõnikümmend sekundit. Sveta paneb Winnie näiteks lamama ja eemaldub tema juurest. Seda võib nimetada nn varjatud trenniks.
Helena teeb oma koeraga trenni 4-5 korda nädalas, kuid need ei pea olema pikad treeningud. Need võivad kesta ka vaid 5 kuni 10 minutit. Nii teebki Helena sageli trenni hommikul, enne hommikusööki, maja ees.

Kui palju sõltub SK’s koerast?
„Väga palju,“ tõdeb Svetlana. „Kui „algmaterjal“ on kehv, siis on raske sellest koerast ka tipptegijat lihvida. Minu eelmine koer oli dalmaatslane, kelle närvikava oli vilets, temaga ei tulnud mitte midagi välja, ainult algklassi jõudsime.“
Svetlana lisab, et SK on ala, kus koeral võib ka igav hakata, sest harjutused on ju kogu aeg samad, ainult platsid on erinevad ja harjutused võivad platsil erinevalt asetseda. Winnie on koer, kes võiks 24 tundi tegutseda, kuid Svetlana arvab, et praegu on Winnie SK’st veidi tüdinenud, äkki on isegi liiga palju võisteldud...
„Sära oleks Winnie silmadesse tagasi saada,“ kinnitab Svetlana.

Mis on SK’s kõige raskem? Ja kas on ka salanippe?
Svetlana kinnitab, et SK’s on kõige raskem õige meeleolu saavutamine. Koer ei tohi võistlustel olla ülekeev, kuid ei tohi olla ka aeglane, koer peab olema keskendunud ja suutma olla seda mitmeid aastaid ehk seni kuni võisteldakse. Sveta ise leiab, et kuna Winnie on veidi suurema kondiga kui paljud teised borderid, siis võib tema liikumine tunduda kohtunikele veidi aeglasem, kuigi tegemist on väga kiire koeraga.
Enne võistlust annab Sveta Winniele ka süüa, sest siis on koer võistlusel märksa rahulikum. Helena ergutab oma koera enne võistlust pigem mängu või maiusega.

Edukaim tõug on bordercollie!?
Nagu eespool mainitud, siis seekordse MM’i 20 parima koera seas oli 18 bordercollie’t, mistõttu tekib küsimus - kas ainult bordercollie’ga saab SK’d teha?„Finaalis olid ju ka nova scotia retriiver ja malinois,“ tõdeb Svetlana. „On väga vahvaid ja tublisid siledakarvalisi retriivereid ja labradore. Ei ole ainult borderid, ja ega ka borderi võtmine ei anna mingit garantiid – võid saada sellise borderi, kellega ei saa isegi algklassis hakkama.“
Bordercollie’d kestavad sellises segases situatsioonis kõige paremini on Helena kindel: “Borderid suudavad trennis õpitud käitumisele tuginedes võistlustel harjutusi efektiivsemalt sooritada.“
Samas lisab Helena naerdes, et finaalis olid just kahe teise tõu esindajad kõikide lemmikud.
„Bordercollied tahavad tööd teha,“ lisab Anne. „Nad tahavad olla inimese meele järgi, nad tahavad oma peremehele head teha ja nad vaimustuvad asjadest kiiremini kui teised tõud. Kui koeral kõik laabub, on ka peremehel meeleolu parem ja sealt see koostöö ja klapp tulebki.“
„SK’s peab koer tahtma nii joosta kui ka seisma jääda,“ jätkab Natalia. „Nii teevad borderid ju ka karjatamisel. Borderid peavad suutma teha tööd ka nn katkestatud instinktiga. Kui koeral siiski tööomadusi ei ole, siis on kindlasti raskem, sest omadused ja treenimine on omavahelises suhtes fifty-fifty.“

Arenguruumi on veel omajagu
Maailma tipud on meist praegu veel veidi paremad, kuigi selle aasta MM’il oli kuues koht käegakatsutav.
Svetlana leiab, et maailma tippude koerad töötavad omanikuga suhete pärast, meil on mõjutajateks enam mänguasi või toit. Nendel on mäng ja maius boonus suhetele. Võistkonnad on väga tõsiselt võetavad võistkonnad, kes saavad ka koos harjutada ja neil on suurepärane võistkonnavaim. Eesti koondisele on see ikkagi suhteliselt uus asi ja ühistrenne tegelikult ei olegi.
„Ühistreeningud oleksid suurepärased,“ leiab Helena, „kuid reaalselt on meil kõigil ju ka oma elu, mistõttu on ühise ajaga ülimalt keeruline.“
Ka Natalia nõustub sellega: „Ühistreeninguid on raske teha, sest kõik me elame oma elu ja ühise aja leidmine on keeruline. Sageli on ju ka nii, et mul on selline hea ja mõnus trennitunne ja lähengi välja ning teeme koertega trenni. Palju abi on mulle andnud ka minu mees.“
Ja Helena jätkab: „Meie koertel on tehnika selge, nad teavad, mida nad peavad tegema. Motivatsioon peaks olema veelgi kõrgem, sest tööd väljakul on vaja teha ju vaid kuni 15 minutit.“
SK’s mõjutab lõpptulemust ka asjade kokkulangevus – nii kasutati võistlustel käskude edastamiseks koerajuhile ka elektroonilist paneeli – Helena magas ühe käskluse lihtsalt maha ja seejärel läks juba rabelemiseks. Ja koerad saavad sellest ju väga hästi aru…
Anne Tammiksalu kinnitab, et tal oli finaalis vastutus veidi suurem, ja oli ka väike ärevus, kuid suurt närvi sees ei olnud.
Finaalis oli Rikal väike äpardus kõrvalkõnni ajal, kui Rika „lukustas“ end vaatama soojendusplatsil palliga mängivat koera. Ja PALL on ainus, mille nimel on Rika nõus Annet reetma Saatuslikuks sai Annele ja Rikale siiski püsiistumine, kus koer läks alguses hetkeliselt lamama ja kohe istuma tagasi tõusis, kuid sellega oli 0 punkti juba käes...
„Koerad on meil sellises vanuses, et nad on stabiilsed,“ leiab Svetlana. „Kõik vead, trikid ja kiiksud, mis koeral võivad olla, on juba üle-elatud.“
„Inimeste kogemused on suuremad,“ lisab Anne. „Koeraga osatakse nüüd ka SK’d teha, ja see ala tehakse koerale sama meeldivaks kui agility. Koerale võib SK olla üsna tüütu asi, kui see aga koerale meeldib, siis tulevad ka head tulemused.“
„Usun, et oleme suutelised veelgi paremaks,“ tõdeb Helena. „Meil on praegu üks kindel „ankrumees“ ja kaks-kolm stabiilset koera. Siit see hea tulemus tulebki. Kindlasti oleks võimalus veelgi paremaks, kui võistkonnas oleks kuus võistlejat nagu tippriikidel on.“
Järgmine SK MM toimub Itaalias. Siis on võimalus, et Eestit läheb esindama juba kuus koera, sest kuuest koerast on kolme parimat tulemust saada veelgi lihtsam kui nelja koeraga.
Anne Tammiksalu lisab, et kuue koeraga oleks võimalus tõusta kõrgemale positsioonile oluliselt suurem. Meeskonnas võib olla kuni 6 võistlejat ja arvesse läheb 3 paremat tulemust. Seega, kui on 6 võistlejat, siis on suurem võimalus, et saada 3 tulemust, mis tõstaks meeskonna paremale positsioonile. Nelja võistlejaga on mängumaa väiksem.
Itaalia on oluliselt kaugemal kui Soome, mistõttu usun, et SK-koondisel oleks hea meel, kui ka mõned Eesti firmad oma õla neile alla panevad, et kasvõi Itaaliasse lihtsamalt jõuda ja veelgi paremaid tulemusi näidata, sest eeldused selleks on olemas.

Marko Tiidelepp

Foto: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar