Eesti Kennelliit teatab: eesti hagijast sai rahvusvaheliselt tunnustatud koeratõug
Rahvusvahelise tõukoerte organisatsiooni FCI (Federation Cynologique Internationale) juhatus kinnitas septembri alguses eesti hagija FCI eeltunnustatud tõuks.
See on oluline otsus kogu Eestile, sest tegemist on meie ainukese rahvusliku koeratõuga. Koeratõud on osa rahvuslikust kultuuripärandist.
Eesti hagija tunnustamisele eelnes pikk ja pingeline eeltöö. Eelmise aasta 18. augustil kogunes suurejoonelise nimega ülevaatusel “Eesti 100 hagijat” Luige näitusväljakul kokku täpselt 100 eesti hagija tõugu koera, sümboolse kingitusena Eesti Vabariigile. Kaugemad osalejad olid kohale sõitnud Norrast, Leedust ja Venemaalt.
Eesti Kennelliidu eesmärk oli kokku saada vähemalt 60 eesti hagijat, et FCI rahvusvahelised tõukoeraeksperdid saaksid koerad üle vaadata, kontrollida olemasoleva populatsiooni vastavust tõustandardile ning viimaks anda hinnang, kas pooldada eesti hagija rahvusvahelist tunnustamist.
Tublid jahikoerad
“Edukalt läbitud ülevaatus oli oluline verstapost eesti hagija tõu rahvusvahelisel tunnustamisel,” sõnab Eesti Kennelliidu president Helen Tonkson. “Et selleni jõuda, läks tarvis paljude inimeste jõupingutust. Ennekõike on vaja olnud teha süsteemset aretustööd, aga samuti populatsiooni kohta andmete kogumist ja analüüsi. Selleks otstarbeks moodustas Eesti Kennelliit eraldi töörühma, kes tegi lühikese ajaga ära mahuka eeltöö,” lisab Helen Tonkson.
“Eesti hagijas on jänest, rebast ja ilvest ajav järjekindel jahikoer,” kirjeldab eesti hagijat nende aretaja Maris Siilmann. Koos Marika Hiiemaaga on ta eesti hagijad kennelnime “Sakste” all aretanud juba 15 aastat. “Eesti hagijad on suhteliselt isepäised koerad, kes ei kuula alati omaniku sõna.
Vahel tundub, et kui eesti hagija nina registreerib huvitava lõhna, siis aju ja kõrvade vaheline kanal justkui ummistub. Tegemist on kirgliku jahimehega, kuid pärast pikka jahipäeva naudivad nad oma omaniku kõrval diivanil pikutamist. Märtsist septembrini, kui jaht hagijatega on keelatud, on ühisteks tegevusteks erinevad koeraüritused – sealhulgas koertenäitused – või lihtsalt pikad jalutuskäigud rihma otsas,” räägib Maris Siilmann. Nüüdsest saavad eesti hagijad osaleda rahvusvaheliste näituste rühmavõistlustel 6. rühmas koos teiste rahvusvaheliselt tunnustatud hagijatõugudega ning võistelda erinevatele FCI võitja-tiitlile.
Kennelliidu vapiloom
1938. aastal Eesti Vabariigis ilmunud jahinduse käsiraamatu ning Eesti Kennelklubi andmete põhjal puudus Eestis oma hagijatõug. Ajujahis kasutatud hagijad olid tõuliselt määratlemata, ning nende populatsioonis esines peamiselt helveetia hagijaid, beagle’t, saksa brakke ja taksbrakke. Teadlikult hakati rõhku panema sõralisi mitteohustava väiksemakasvulise ja aeglasemalt jälge ajava koeratõu aretamisele. Paraku hävines sõjakeerises suurem osa seda tüüpi aretuskoertest.
Aastal 1954 õnnestus siiski välja valida 48 suhteliselt ühetüübilist väikesekasvulist hagija isendit, kes esitati tõukoeraekspertidele hindamiseks koos samaks ajaks valminud uue hagijatõu standardi projektiga, mille autoriks oli Sergei Smelkov. Olemasoleva tõumaterjaliga alustati aretust ning tõug sai nimeks “eesti hagijas”.
Käesoleva aasta detsembris täitub seega eesti hagija standardi esmasest kinnitamisest 65 aastat. Eestis tõukoerte registrit pidav Eesti Kennelliit tähistab tänavu aga oma 30. juubelit. Mõistagi on eesti hagijas end sisse seadnud ka Eesti Kennelliidu vapil.
Monica Merima