lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Dobermann vajab koolitust ja treenimist

Saksamaalt pärit dobermann on keskmise suurusega teenistus- ja seltsikoer, kes algupäraselt aretati kaitsekoeraks.

Kunagisest hirmuäratavast kaitsekoerast on saanud liikuv ja tugeva närvikavaga koer. Tänapäeval on dobermann mitmekülgne koer, kes sobib nii teenistus- kui ka päästekoeraks, harrastada võib teisigi alasid. Dobermann on ka igati vahva perekoer.
Mina mäletan oma lapsepõlvest ühte ägedat ameeriklaste telesarja „Magnum P.I.“, mis jooksis 1980ndatel aastatel Soome televisioonis. See oli lugu eradetektiivist, kes puutus kokku üsna tihti ka kahe dobermanniga (nimedeks Zeus ja Apollo), kes olid mõlemad vägagi „konkreetse“ olemisega koerad, kes just kaitse- ja valvetööga tegelesid. Ja eks ole neid filme veel mitmeid, kus dobermannid just kaitsekoeri kehastavad, kes on valmis ka ründama, hambaid näitama ja vajadusel isegi purema.
Kui meenutada, siis meenuvad filmid „The Boss“ (2016), „Cats & Dogs“ (2001), „The Daring Dobermans“ (1973), „It Shouldn’t Happen To A Dog“ (1946), „James“ (2005), „The Man with My Face“ (1951), „Trapped“ (1973), „They Only Kill Their Masters“ (1972), „To Kill A Clown“ (1972), ja eks paljud pealkirjad räägivad iseenda eest.
Kas on need asjalood sedavõrd hullud ka reaalses elus, sellele aitab vastust leida Mare Meldre, kes on Eesti Dobermanniühingu president. Ta on tegelenud selle tõuga juba 20 aastat.

Mare Meldre ja tema koerad
Mare Meldre sai esimese dobermanni 20 aastat tagasi, lapsepõlves olid tal kodus krantsid, kuid teadlik töö koertega on seotud ikkagi dobermannidega.
Miks just dobermann?
Mare kinnitab, et esimene koer tuli tema ellu juhuslikult: „Kirjeldasin sõbrannadele, millist koera ma tahaksin ja nii soovitati mul võtta dobermann. Võtsin „Kuldse Börsi“ lahti, leidsin pesakonna ja tõin endale kutsika koju.“
Mare jätkab, et ta soovis endale koera, kellega võiks igal pool julgelt käia, koer pakuks kaitset, koer saaks igale poole kaasa tulla ja omanikuga koos olla.
„Sellise sõbra ma endale saingi,“ lisab Mare. „Ka pärast seda pole ma leidnud ühtegi teist tõugu, mis vastanuks sedavõrd hästi minu kriteeriumitele.“
Aastate jooksul on Marel olnud kuus dobermanni, täna on tal kodus kolm koera: kümne ja poole aastane Piia, keda kutsutakse Pätuks (tema on Eesti Dobermaniühingu meister IPOs aastal 2012), kuueaastane Ursela, keda kutsutakse Ulliks (tema on saavutanud erijäljes teise taseme, Eestis on üldse neli dobermanni, kellel on erijäljes tulemus) ja kümnekuune noormees, kel nimeks Albert.
Mare Meldre on ka Eesti Dobermanniühingu president. Ühing on tegutsenud juba 25 aastat (sel aastal on juubel). Mare liitus ühinguga siis, kui ta võttis oma teise koera Kaidi Juuriku käest, kes oli toonane ühingu president. Mare on ühingu president olnud kaks ja pool aastat.
Eesti Dobermanniühingul on 31 liiget, paljudel neist on mitu koera, mistõtu peaks ühingus olema ca 50 koera ja umbes sama palju koeri peaks Eestis olema veel. Kokku seega ca 100 dobermanni, mida pole sugugi palju.
Kunagi (näiteks nõukogude ajal) oli neid palju rohkem, oli ka palju rohkem agressiivseid dobermanne, kes olid koolitatud midagi valvama või kaitsma. Populaarsus kahanes ajal, kui dobermanne ei tohtinud enam kupeerida, kuigi ka täna tuuakse sisse kupeeritud kutsikaid neist riikidest (Venemaa, Valgevene, Serbia, Horvaatia, Bulgaaria), kus see pole keelatud.
Kupeeritud dobermann on osade inimeste jaoks endiselt see õige ja „päris” dobermann, kuigi nendega ei julgeta „välja tulla“, neid näidata. Mare lisab, et nemad ootaksid oma ühingusse ka kõiki kupeeritud dobermanne, sest Eestis on võimalik ka kupeeritud koeraga treeningutel ning eksamitel - võistlustel käia. Kikkis kõrv ega nudisaba ei tee dobermanni tigedamaks.
Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest Mare Meldre juhtida on veel üks klubi – „Viimsi Koer“. Mare on elanud aastaid Viimsis, kus varem koerte treeningplatsi ei olnudki. Tuli käia platsidel, mis olid kümme või lausa viiskümmend kilomeetrit eemal, oodata oma võimalust koera treenida, kuna üsna sageli olid need platsid hõivatud.
Nii tuli Marel koos sõbrannadega mõte teha koerte treenimisplats (väljak) ka Viimsisse. Viimsi vald oli meelsasti selle mõttega päri ja nüüd tegutsebki klubi „Viimsi Koer“, alanud suvi on neile kolmas.
„Viimsi Koera“ plats on ilusas kohas looduses, on piisavalt suur, et ka võistlusi korraldada ja piisavalt kaugel majadest, et koerad haukumisega kohalikke ei segaks.

Välimuselt tugev ja elegantne
Dobermann on keskmise suurusega, lihaseline ja tugeva kehaehitusega koer. Ta peaks olema jõuline, kuid siiski elegantne ja graatsiline. Ideaalne dobermann on elegantne, uhke rühiga, iseloomult temperamentne ja ilmelt otsustuskindel.
Turjakõrgus on isastel 68-72 cm, emastel veidi vähem 63-68 cm. Isastel peaks keha pikkus olema sama turjakõrgusega. Isaste kaal on 40-45 kilo, emastel 32-35 kilo.
Pea on tugev, koon pikk, pilk on tähelepanelik. Kael on pikk, võrreldes pea ja kehaga. Kael peab olema rühikas ja uhke.
Dobermanni saba ja kõrvad on tavapäraselt olnud kupeeritud, kuid tänapäeval ei tohi seda suuremas osas Euroopas teha - alates1. jaanuarist 2016 jõustus dobermanni tõustandardi muutus, pärast seda kuupäeva sündinud koerad ei tohi olla kupeeritud kõrvade ja sabaga. Kui pärast seda kuupäeva sündinud dobermannid on kupeeritud, siis on nad ei vasta standardile ega tohi osaleda FCI korraldatud näitustel. Venemaa ja USA keeldusid aktsepteerimast uut standardit, mistõttu tehti mööndus, et kuni aastani 2024 on üleminekuaeg, kus võib neis riikides, kus kupeeriimmine on lubatud, olla koer kupeeritud ja osaleda näitustel ning aretuses, kuid enamuses Euroopast on kupeerimine seadusega siiski keelatud.
Mare lisab, et lontkõrvalise ja pikasabalise dobermanni kõrvad ja saba räägivad omanikule väga palju. Saba on väga oluline tüür, kui dobermann kiirelt jookseb ja oma „dobermanni”-ringe teeb, siis aitab saba tal tasakaalu hoida.
Dobermanni karvkate on lühike, kõva ja tihe. Aluskarva ei tohi olla.
Standardis on lubatud kaks värvitooni – must roostepiirdega ja pruun roostepiirdega. Retsessiivsete geenidega on olemas ka nn isabella (pruun, kellel pole pruuni pigmenti) ja sinine (must, kellel ei ole musta pigmenti), kuid sellist värvi koerad ei vasta standardile ning kantakse eraldi registrisse, kus olevad koerad ei sobi aretuseks. Marel on olnud nn sinine dobermann, keda ta ei saanud küll kasutada aretustöös ega käia näitustel, kuid just tema oli koer, kes tõi Mare koeraspordi juurde, sest koerasporti sai ka standardile mittevastava koeraga teha.
USAs on palju siniseid dobermanne, ja seal on ka albiinosid dobermanne, kuid albiinod on sageli väga haiged koerad (nahaprobleemid, kardavad valgust jne jne).

Iseloomult aktiivne,valmis tegutsemiseks
Aastate jooksul on nii mul kui kindlasti ka paljudel teistel koerahuvilistel tekkinud arvamus, et dobermann on selline tõsine ja isegi ohtlik koer. On see linnalegend või on siin ka kübeke tõde?
„Tõde on see, et dobermann kaitseb absoluutselt alati oma varandust,“ kinnitab Mare, „oma maja, hoovi, inimesi, kõike, mida ta enda omaks peab. Sisse saavad need, kellele pererahvas ukse avab, keda kutsutakse. Kes tuleb kutsumata, see „naelutatakse“ ukse külge kinni.“
Lühidalt võiks vist öelda, et dobermann ei ole naljakoer? Mare on sellega nõus. Ta lisab, et võib olla ka närvisüsteemi häirega dobermanne, kes on agressiivsed ja ründavad, kuid tänapäeval on neid õnneks vähe. Mare teab lisada, et nõukogude aja lõpul, kui dobermanne oli palju, siis oli ka väga palju agressiivseid ja arg-agressiivseid dobermanne. Viimase paarikümne aastaga on üritatud aretusega agressiivsust välja saada ja esile on tõstetud eelkõige sotsiaalne pool.

Millist inimest dobermann vajab?
Dobermann on aktiivne, iseseisev ja inimestesse avatult suhtuv koer. Nad on piisavalt nutikad, teravad ja ka kaitsealtid. Kui põhikoolitus on korralik, siis kindlustatakse sellega seda, et koer ei suunaks oma aktiivsust ja tegutsemisvajadust millelegi keelatule või mittesoovitavale.
Mare lisab, et dobermannid on oma iseloomult siiski väga erinevad. Üks, mis neid ühendab on aktiivsus, sest nad tahavad tegutseda, nad on alati valmis minema ükskõik kuhu. Nad tahavad olla oma inimesega koos.
„Dobermann on oma inimesele avatud koer,“ lisab Mare, „ta vaatab inimesele otsa, ta küsib ja ootab, mis me järgmiseks teeme. Talle pakub kõige rohkem naudingut teha midagi põnevat koos oma inimesega, kuid alati on ka tema mõte töös ning kunagi ei tea, millega ta sel päeval võib üllatada. Eriti näiteks eksamitel ja võistlustel, kus olukord on veidi erinev igapäevasest trenniolukorrast.
Dobermann vajab inimest kui karjajuhti, ja karjajuhte saab peres olla vaid üks.
Kas dobermann võiks olla inimesele esimene tõug? „Kui inimene on konkreetne ja oskab ka koeraga konkreetne olla, oskab seada oma koerale piirid ja raamid, siis saab ta hakkama. Kui inimene on pehmem, keda koer suudab kogu aeg ümber veenda, siis võib dobermann kasvada üle pea ja hiljem on koeraga väga raske, koer hakkab juhtima elamist. Reeglid peavad kehtima kogu aeg ja iga päev, ei saa olla nii, et täna on reegel ja homme ei ole.“
Kuidas on lood liikumisega? Öeldakse, et dobermann vajab palju liikumist. Liikumine on Mare arvates suhteline mõiste.
„Ma võin oma koertega jalutada kümme kilomeetrit, tuleme koju ja ta vaatab ikka mulle otsa, et kas teeme ka midagi. Jalutamine ja lihtsalt liikumine dobermanni ei väsita, selleks on vaja treeningut, milles on vaimne pool, pinge, erinevad elemendid, kiire ja aeglane liikumine, ootamine – see väsitab dobermanni kõige rohkem.“
Kas dobermann võiks olla ka nn diivanikoer? „Kümneaastane dobermann võib,“ naerab Mare. „Ka minu kümneaastane koer oskab diivanikoer olla ja tema on meie meestepere lemmik.“
Mare lisab, et dobermann ei ole kindlasti laste koer. Ei tohiks seda tõugu võtta lapsele, sest dobermann aktsepteerib last oma pere liikmena, kuid mitte juhina.

Treenimisel peab olema konkreetne
Dobermanni jõud, kiirus ja kõrgenenud kaitsmismeel teevad temast koera, kes vajab hoolikat ja sihikindlat kodukasvatust. Samas peab hoolitsema ka selle eest, et tema enesehinnang ja julgus ning tegutsemislust säiliksid, et koer ei muutuks araks ega agressiivseks, sellise koeraga ei tohiks olla liiga karm, alati peab koeraga käitudes olema õiglane, kui teda karistada, siis peab koer aru saama, mis ta valesti tegi.
Dobermannide kasvatamises ja treenimises on võtmesõnadeks enesekindlus, kindlameelsus, premeerimine ja sotsialiseerimine. Kui koer harjub kutsikana inimeste ja teiste koertega, siis on ta täiskasvanuna palju rahulikum.
Dobermannid on vilkad ja energilised, siis tahavad nad palju ka tegutseda. Kui koer peab olema palju üksi, siis võib hakata ta rumalusi välja mõtlema.
„Kuna dobermannidel on sedavõrd meeletu energia,“ alustab Mare, „siis on energia maha laadimiseks treenimine kõige kergem ja lihtsam moodus. Ega dobermann ei vaja rohkem ega vähem treenimist, kui teised tõud, sest dobermann on intelligentne tõug ja õpib kiirelt. Kõik nn kodukoolituse asjad õpib dobermann väga kiiresti selgeks. Energiataseme ohjamiseks on siiski eluaeg kestev treening väga-väga oluline.“
Ka dobermannide puhul peab hakkama koolitus peale sellest hetkest, kui kutsikas koju tuleb. Kui omanik on teadlik ja oskab, siis saab ta palju ise ära teha, kui ei, siis on kutsikakoolitus suureks abiks. Edasine treening sõltub juba eesmärkidest – kui soovitakse kodukoera, siis saab kergema koolitusega/treenimisega, kui võistluskoera, siis läheb rohkem aega ja vaeva.
„Dobermannile võib õpetada mida iganes,“ jätkab Mare. „Dobermann võib teha SK’d (sõnakuulelikkust), ta võib olla päästekoer, ta võib teha erijälge, IPO’t, KK’d (kuulekuskoolitust) jpm.“
Mare lisab, et Eestis on täna juba kolm dobermanni, kes harrastavad päästet.
Dobermanni koolitus peab olema konkreetne, sest tegemist on tõuga, kellel pea jagab kogu aeg, mis toimub. Kui dobermann mõistab, et nüüd on mingi nõrgem hetk, siis ta mõtleb kohe midagi välja. Üsna sageli võib dobermann ka võistlustel lihtsalt kiiremaid ringe hakata tegema või „keskmist sõrme näidata“, justkui öeldes, et täna teeme õpitud asju teisiti.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar