Bullterjer – tugev ja konkreetne koer – Ajakiri Lemmik

Isepäisel bullterjeril peab olema rahulik ja järjepidev omanik. Selle koera koolitamine on suur töö, kuid kindlasti mitte võimatu.

Bullterjer on võitluskoeraks aretatud inglise koeratõug, tugeva kehaehitusega terjer. Tõu veidi väiksem versioon on kääbus bullterjer, mistõttu on tõug jagatud kaheks vastavalt oma suurusele, kuigi tõustandard on neil üks. Kääbus bullterjeri turjakõrgus on alla 35,5 cm, bullterjerite turjakõrgus on suurem.Bullterjeriga aitab tuttavaks saada Aljo Pärn, kelle kodus on ­9-aastane Remy. Nendega ma ühel ilusal kevadisel päeval Nõmme metsas kohtusingi.Aljo Pärnaga sain ma tuttavaks juba 2010. aastal, kui kirjutasin Lemmikusse lugu Mallorca mastiffist ehk ca de bou’st, tõust, keda  nimetatakse ka Mallorca buldogiks. Veidi pärast seda võttis Aljo endale ka teise “keerulise” koera ehk bullterjeri.

Aljo Pärn ja tema koerad

Täna on Aljol kodus kolm koera. Oma esimese koera sai ta 10aastaselt ehk 49 aastat tagasi. Juhuse tahtel kingiti talle  foksterjer. Juba siis oli Aljo aga kindel, et tema tahaks endale tulevikus siiski suurt koera saada. Ja nii ka läks – 5aastane Mallorca buldog Oskar, 7aastane saksa lambakoer Muki ja 9aastane bullterjer Remy.Aljo naerab, et selline koosluskoertekolmik on puhtalt omaniku ambitsioon, elu pakutud juhus, mille kohta võiks isegi öelda, et veidi möödaläinud ambitsioon.“Kui ma ise endale sellise seltskonna valisin, siis tuleb nendega ka hakkama saada,” kinnitab Aljo. “Bullterjerit tahtsin ma endale juba üsna ammu, sest nende iseloom oli väljakutsuv. Tahtsin teada, kas seda tõugu on võimalik üldse koolitada.”Aljo tõi Remy Ukrainast 9 aastat tagasi, kui seal olid siseriiklikult väga ärevad ajad, kusjuures Aljo käis koera ise ära toomas. Esimene hetk oli pettumus, sest Remy ei olnud üldse sellise välimusega nagu Aljo oli näinud pildil, koeral ei tahtnud ka kõrvad kikki minna, puudus pigment ja nina oli roosa. Remy ninapeegel muutus pikkamisi mustemaks, kui ta oli ligi nelja aastane, mis on täiesti hämmastav. Nii hämmastav, et arvati Aljot värvivat koera nina värviga või lausa tätoveerivat seda…Esialgu elasid kolm koera Aljo kodus eraldi tubades. Kaks aastat ja kolm kuud tagasi avastati saksa lambakoer Mukil munandivähk. Koerale kuigivõrd elulootust ei antud, kuid Aljo otsustas siiski operatsiooni kasuks. Pärast seda hakkasid Oskar ja Muki omavahel läbi saama ja elavad nüüd koos ühes toas. Remy elab omaette.Aljo kinnitab, et nende peres ei ole nii, et tema on ilmtingimata karjajuht. Ta rakendab pigem seda taktikat, et targem annab järele ja seni on see toimunud üsnagi hästi.

Aljol on neli aastat olnud ka koertekool Aron. Alles hiljuti kinnitas (aprillis 2021) Eesti Kennelliit uue klubi ehk Bull-tüüpi Terjerite ja Molosside Klubi, mille all tegutseb ka koertekool Aron. Koerteklubi sündis Aljo jaoks justkui hingerohuna pärast seda kui ta pensionile läks.

Politseikoerte koolitajaKas koerakoolitajal/treeneril on oma koertega raskem või kergem? Aljo kinnitab, et alguses tahtis ta loomulikult seda, et tema koerad oleksid kõige paremad, sest iseenda sõnul oli ja on ta maksimalist, kuid tänaseks on kriteeriumid muutunud veidi pehmemaks, nii iseenda, koerte kui ka koolituse osas. Aljo viib treeninguid läbi Tagadi koertekeskuses või kusagil vabas õhus ja talle meeldib selline inimene, kes tuleb ja tahaks oma koeraga mõnusalt ja aktiivselt toimetada, üheskoos aega veeta.“On palju inimesi, kes saavad aru, et koerte koolitamine ei ole lihtne lõbu,” kinnitab Aljo Pärn.Koerakiiks on Aljol ilmselt kaasa sündinud. naerab ta ise. „Suguvõsas aktiivselt koertega tegeldud ei ole. Kui sain koera, siis ei olnud eesmärk minna koeraga kooli, saada politseinikuks vmt. Tahtsin koera, kes oleks päris „minu oma“. Suur pidi ta igal juhul olema!“Aljo oli aastaid seotud ka ühe suure ja võimsa organisatsiooniga – nimelt Eesti Politseiga, kus ta tegeles aastaid koerte ja koerajuhtide koolitusega.

Iseloomult julge ja veidi põikpäine

Olen lugenud erinevatest koeraraamatutest, et bullterjer on sõbralik ja rõõmsameelne koer, kes võib olla siiski ka põikpäine. Nad on füüsiliselt tugevad, neil on tugev närimisjõud. Aljo kinnitab, et ka Remy on üritanud end kodus toaseinast end läbi närida. Nad on nutikad ja vajavad erinevaid tegevusi. Kuna neid on aretatud võitluskoerteks, siis on nad julged ja otsustuskindlad.Aljo lisab, et lähtudes Remyst, on bullterjer ettearvamatu ja üsna põikpäine koer. Ta võib rünnata teisi koeri, teda peab pidevalt kontrollima. Kuid ei tee seda mitte kunagi näituseplatsil. Kui bullterjer tunneb, et teda ohustatakse, siis saab temast tuld ja tõrva purskav võitleja, mistõttu peab bullterjerit juba sünnist saati kasvatama nii, et ta elaks ümbritsevaga sõbralikult ja rahulikult.Ei maksa unustada sedagi, et bullterjeri valulävi on väga kõrge, mistõttu ei pane koer sageli seda tähelegi, kui on saanud kriimustuse, väikese haava. See toimib vaid instinktis oleku ajal, muidu on see tõug sama hellik nagu teisedki.

Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik

Jätkub Lemmiku juunikuu numbris…

Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.