Brüsseli grifoon ehk Belgia kääbustõug grifoon on väga vana, väikest kasvu ja Belgiast pärit koeratõug, kes sajandeid tagasi leidis kasutust nii hobuvankrite valvurina kui ka hobutallides rotipüüdjana. Tänapäeval on grifoonid vahvad seltsi- ja harrastuskoerad.
Euroopas võetakse brüsseli grifooni kolme erineva tõuna – brüsseli grifoon, belgia grifoon ja väike brabandi grifoon. Inglismaal ja USAs moodustavad need kolm tõugu kokku siiski ühe tõu – brüsseli grifooni (ainult tõutunnistusele lisatakse karvatüüp ja värvus). Brüsseli grifoon (Griffon Bruxelois), belgia grifoon (Griffon Belge) ja väike brabandi grifoon (Petit Brabancon) pärinevad väikesest traatkarvalisest koerakesest ehk smousje’st, keda leidus sajandeid tagasi Brüsselis ja selles ümbruskonnas üsnagi palju. Smousjed toimetasid vankrite valvuritena ja tallides rotipüüdjatena, seetõttu on neid aastasadu tagasi kutsutud ka talligrifoonideks. Tõu aretuses grifooni ahvpintšeritega ristates vähendati grifoonide suurust. Ristpaaritusega rubiin King Charles spanjeliga (inglise kääbusspanjel) saadi erksamat tooni punane karvkate, ümara kujuga pea ning suured ilmekad silmad. Väike brabandi grifoon on lühikarvaline koer mopsiga ristamisest.Põnev on seegi, kui paaritada näiteks brüsseli ja brüsseli grifooni, belgia ja belgia grifooni või belgia ja brüsseli grifooni omavahel, siis võivad sündida kolme erineva tõu kutsikad, kusjuures alles ca kümne päeva vanustena on võimalik aru saada, kas kutsikad on karmi- või siledakarvalised – belgia ja brüsseli grifooni kutsika käppade alla tuleb pikemaid karvu ja lõua otsa väikesed turritavad karvakesed.Ainult kahe väike brabandi grifooni paaritamisel on järglastega selgus majas – nendel sünnivad väike brabandi grifoonid. Kui paaritada brüsseli või belgia grifooni väike brabandi grifooniga, ei pruugi väike brabandi grifoone pesakonnas sündidagi.Kõiki kolme erinevat liiki grifoone võib omavahel paaritada, kuid sellest tuleb teavitada tõuühingut ja Eesti Kennelliitu.
Marika Bander ja tema koerad
Grifoonidega aitab tuttavaks saada Marika Bander, kes kinnitab, et oli ka tema lapsepõlves mitmeid segaverelisi koeri, kuid 1993. aastal võttis ta endale dobermanni. Pärast seda oli tükk tühja maad, siis jänesed, üks kass ja ca 16-17 aastat tagasi leidis ta end mõttelt, et võiks väikese koera võtta. Chihuahua oli esimene mõte. Siis tundus, et chihuahua on ikka liiga väike, kuid Marikale meeldisid ka grifoonid. Ta käis neid näitustel vaatamas, kuid ei suutnud otsustada kas väike brabandi grifoon või brüsseli grifoon, belgia grifoon toona Marikale ei jäänud silma.Marika mees ütles, et kui tuleb koer, siis tuleb habemega koer ja nii oli valik paigas – Marika sai oma esimese grifooni, brüsseli grifooni oktoobris 2005, kes elas pika ja vahva elu, kuna ta lahkus koertetaevasse juunis 2021 ehk elas peaaegu 16. aastaseks.Täna on Marikal (talle kuulub ka kennel Whoop De Woo) kodus üheksa koera – kaks belgia grifooni poissi Piccolo ja Mustikas, kaks väikest brabandi grifooni neiut Mona ja Indigo ning lausa viis brüsseli grifooni tüdrukut ehk 13aastased Wendy ja Popi, 9aastane Matilda, 8aastane Bella ja 3aastane Lily. Meie loo piltidele tulid Piccolo, Mona ja Matilda.Võib öelda, et Marika kodune seltskond on ikka väga suur, kuid grifoonid on väga sotsiaalsed koerad, mistõttu neil suures karjas probleeme ei ole. Kui omanikud kodust lahkuvad, lähevad koerad siiski oma puuridesse (nad teevad seda hea meelega, sest puuris ootab neid preemia).Marika meenutab, et kui tal oli kolm koera, siis oli üks nendest selline, kellele meeldis teist ahistada, mistõttu otsustas omanik siiski puuride kasuks. Kui omanikud on kodus, siis on kõik koerad lahtiselt ja ajavad oma asja.
Grifoonid Eestis
Kui Marika oma esimese koera ligi 16 aastat tagasi sai, oli grifoone Eestis vähe, mõned üksikud brüsseli ja väike brabandi grifoonid. Eelmisel aastal sündis Eestis 3 belgia, 3 brüsseli ja 48 väike brabandi grifooni, kusjuures 2021. aasta suvel oli Eesti Kennelliidu registris 46 belgia, 145 brüsseli ja lausa 517 väike brabandi grifooni. Marika leiab, et põhjus, miks on väike brabandi grifooni sedavõrd palju rohkem, on inimeste hirm karvahoolduse ees, kuigi ka belgia ja brüsseli grifooni karvahooldus ei ole keeruline ega raske ja karmikarvalised koerad ajavad oluliselt vähem karva kui lühikarvalised. Kuna väike brabandi grifoonid on väga populaarseks muutunud ning aretuses osalevad koerad, kes ei peaks järglasi saama, siis arvab Marika, et varsti on vaja belgia ja brüsseli grifoone appi, et parandada väike brabantide tervist ja välimikku.
Välimuselt vaimukad tegelased
Paljude koerasõprade arvates tuletavad brüsseli grifoonid meelde multifilmitegelasi või muinasjuttude haldjaid. Väike brabandi grifoon on saanud nime Brabandi maakonnast, kuid oma välimuselt on ta nagu väike, naljakas inimene või pisike ahvike. Ka Marika tõdeb, et on ka tema jaoks grifoonid nagu pisikesed ja armsad pärdikud. Grifoonide nägu on ilmekas ja isikupärane, nagu inimesel.Marika on samuti sellega nõus, et grifoonide nägu on ilmekas, nad justkui saaksid inimesest aru. Grifoonide silmad vaatavad peaaegu otse, peaaegu nagu inimesel, ja see paneb inimest omakorda nendega rohkem suhtlema. Marika kinnitab, et tema räägib oma koertega üsna sageli.
Nõudmised välimusele
Grifoonide turjakõrgust ei ole määratletud, kuid kaal peab jääma 3,5 kuni 6 kilo vahele.Brüsseli ja belgia grifoon on habemega ja karmi karvaga. Neid eristatakse värvi järgi, kuid väike brabandi grifoon on habemeta ja lühikese karvaga. Kõiki karvatüüpe võib omavahel ristata, mistõttu võib ühes pesakonnas sündida erinevat tõugu/tüüpi koerasid, lisaks veel ka erineva karvatüübi ja ka värvusega. Loodus on ikka imeline.Brüsseli grifoon on alati punane ja karmikarvaline, belgia grifoon on karmikarvaline must või must punaste märgistega (nn black and tan), on ka säbrulist, kuid näitustel eelistatakse alati puhta märgistega koera säbrulisele, väike brabandi grifoon on siledakarvaline punane, must või must punaste märgistegaValged märgised on puuduseks ja suur valge laik toob näitusel kaasa diskvalifitseerimiseMarika teab rääkida, et mujal maailmas on ka siniseid ja šokolaadikarva grifoone, kuid sinine karvastik on seotud terviseprobleemiga, sellised koerad jäävad reeglina kolme-nelja-aastaselt „kiilakaks“, sest tegemist on karvanääpsu haigusega ning selle värvusega kaasneb tugev nahaallergia. Šokolaadikarva värvus pole lihtsalt standardvärv. Eestis selliseid koeri ei ole, kuid on olemas mõned pigmendipuudusega grifoonid, kelle nina ja silmaümbrused on roosad mitte mustad.
Iseloomult nutikad ja aktiivsed
Uurides erinevaid koeratõuge käsitlevaid teatmeteoseid, siis öeldakse, et grifoonid on nutikad, targad, uudishimulikud, enesekindlad, uhked, julged, innukad ja õpivad kergesti igasuguseid trikke. Nad on aktiivsed, mänguhimulised (nad võivad mängida omavahel ja omanikuga/inimesega), mistõttu on neid ka lihtne koolitada, nad tahavad inimesega koos olla ja koos toimetada. Öeldakse, et grifoon sobib inimesele, kes tahab endale truud kaaslast, kes tahab oma koeraga tõepoolest koos olla, nii võivad grifoonid minna koos omanikuga pikale jalutuskäigule, kuid ka lihtsalt diivanil lesida.Marika tõdeb, et grifoon peaks olema sõbralik, kuna ta on ju seltsikoer. Kuna ta on olnud ka valvekoer, siis võivad nad olla häälekad ja haukuda. On ka selliseid grifoone, kes hauguvad non-stop. Marika koerad sellised õnneks ei ole. Osad Marika koerad tervitavad külalist/sissetulijat, osad hauguvad siis, kui keegi liikuma hakkab, mistõttu on Marika kindel, et valvekoeraks võivad nad sobida ka praegu, kuna on häälekad. Hiirt ja rotti püüaksid samuti, kuigi Marika lisab, et kui ta on oma koertele andnud mänguasja, mis on hiire või roti moodi, siis võtab grifoon selle sabapidi suhu, keerutab, raputab ja lööb vastu maad, et äkki just sedasi hävitasid nad kunagi ka närilisi. Mitte lihtsalt hammustades, aga lüües neid vastu maad.Marika räägib ka seda, et on olnud probleeme argade grifoonidega, kes inimest lausa kartsid. Täna on olukord oluliselt parem, sest enamik grifooniomanikke sotsialiseerivad oma koera varases kutsikaeas.
Perekoerte eelistused
Marika lisab, et grifoonid on terve pere koerad, kuid kummalisel kombel on nende peres nii – kutsikas, kes tuli nende juurde koju ja jäi esimestel päevadel koos Marikaga, siis respekteerib see koer just Marikat, kui tuli kutsikas ja koju jäi Marika mees, siis respekteerib see koer rohkem Marika meest. Need kutsikad, kes on sündinud Marika juures kodus, nendel selliseid eelistusi ei ole.Kuna grifoonidele meeldib liikumine ja jalutamine, siis jalutamas käiakse kahes „satsis“. Kaks Marika koera on 13aastased, siis liitub nendega veel paar vanemat koera ja nendega tehakse lühem ring. Teised, nooremad koerad moodustavad oma grupi ja nemad teevad pikema ringi. Marika lisab, et kui on inimesi, kes tahaksid endale grifooni võtta, siis peab nendega tõepoolest ka liikuma, kuigi Marika kinnitab, et grifoon on selline koer, kes suudab harjuda ka omaniku ealiste iseärasustega – kui omanikuks on rahulik eakas inimene, siis muutub ka grifoon väga kiiresti rahulikuks, kui omanikuks on aktiivne inimene, siis on ka koer aktiivsem.
Omanik peab armastama koeri ja jalutamist
Lisaks koeranäitustele, kus grifoone näha saab, on nad ka igati aktiivsed sportkoerad – agility, sõnakuuelkus, rallikuulekus, dobo ja koeratants on neile sobivad alad.Marika on oma koertega harrastanud nii kuulekuskoolitust kui ka sõnakuulelikkust, lisaks ka agility’d ja frisbee’d. Marika kinnitab, et ta ise on väga aeglane ja grifoonid väga kiired, siis on olnud sageli nii, et tema koeraga on agility-rada jooksnud keegi teine. Marika lisab, et grifoonidega saab harrastada rallikuulekust, koeratantsu jpm.Marika kasutab oma koertel preemiaks peamiselt sööki, kuid näitustel on abiks ka mänguasi, sest näituseringis ju alati toitu kasutada ei tohi.Milline peaks olema omanik? Marika teab seda täpselt:„Omanik peab armastama oma koera. Tal peab olema viitsimist vähemalt kolm korda päevas oma koeraga jalutada. Omanik peab teadma, et grifoon ei taha kodus väga kaua üksi olla. Vanuselisi ja soolisi piiranguid ei ole.
Omanikul on hea teada, et grifooniga võib käia matkamas, telkimas, mägedes ronimas, teha ka pikki jalutuskäike (10 kilomeetrit ei ole grifoonile keeruline jalutada), tänu suurusele on grifoone lihtne igale poole kaasa võtta.“
Marko Tiidelepp Fotod: Meeli Tulik
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.