Brasiilia „madude saar” on maailma kõige ohtlikum saar
Ilha da Queimada Grande on pisike saareke Atlandi ookeanis Brasiilia ranniku lähistel.
Vähem kui poole ruutkilomeetrine saar võiks olla eksootiliseks puhkepaigaks turistidele, keda rõõmustaksid soe päike ja kenad liivarannad. Kuid paradiisliku väljanägemisega saar on muudetud keelutsooniks, kuhu Brasiilia võimud ei luba astuda ühelgi inimesel.
Surm valitseb igal meetril
Brasiiliale kuuluv Queimada Grande saar (0,43 km²) asub umbes 33 kilomeetri kaugusel São Paulo linnast. Metsade ja kaljudega kaetud imeilusal saarel pole aga ühtki hotelli ning saar on asustamata, sest seal ei ela ühtki inimest ja ka ühtki imetajat pole võimalik leida. Kuid elanikke saarel siiski jagub – ega ilmaasjata pole saart hakatud nimetama „ussisaareks“ või „madude saareks“ (portugali keeles Ilha das Cobras), ajakirjanduses ka „surmasaareks“. Queimada Grande ise on kuulutatud maailma üheks hirmsamaks kohaks, kus kohe maismaale astudes võib inimest varitseda surmaoht. Teadlased on ametlikult nimetanud selle saare inimesele kõige ohtlikumaks paigaks maailmas.
Nimelt kubiseb see keset ookeani asuv maaliline maatükk maailma kõige ohtlikumatest mürkmadudest, kes on inimesed saarelt ammu minema peletanud. Ja roomajaid pole seal vähe – väidetavalt elab saarel kümneid tuhandeid madusid ja igal ruutmeetril pidavat pesitsema mitu mürgist madu. Mõnedel andmetel võib saarel olla ka kõigest 3000 kuni 4000 roomajat, kuid kuna keegi pole neid elukaid üle lugenud, siis täpset arvu ei oska keegi ka öelda. Igatahes on selge, et mitte kusagil maailmas pole teist kohta, kus madude kontsentratsioon oleks nii suur kui Queimada Grandel.
Kui vaadelda saart eemalt, näiteks mõnelt laevalt või kaatrilt, siis on näha, kuidas veeäärsetel kaljudel soojendavad end päikese käes sajad maod, kes on mõnusasti puntrasse keerdunud. Saare suure ohtlikkuse tõttu ning ka sealse loomastiku ja taimestiku kaitsmise nimel on Brasiilia võimud keelanud nii kohalikel inimestel kui turistidel ja seikluseotsijatel saarel käimise.
Võib-olla oleks kunagi püütud neid madusid saarelt ka minema toimetada või isegi ära tappa, kuid asi on selles, et paljud saarel elutsevad maoliigid on väljasuremise äärel ja endeemilised ning Queimada Grande on ainus koht maailmas, kus neid võib kohata. Seetõttu on Brasiilia poolt rakendatud meetmeid madude kaitsmiseks ja nende eest hoolitsemiseks, kuigi roomajad saavad oma eluga ise suurepäraselt hakkama. Brasiilia riik võttis 1985. aastal saare ametlikult oma kaitse alla, mistõttu on madude tapmine kategooriliselt keelatud, mis omakorda lubab roomajatel muudkui paljuneda ja veelgi rohkem saart oma kontrolli all hoida.
Ainsateks inimesteks, kel Brasiilia võimud on lubanud saarele astuda, on teadlased (bioloogid, ökoloogid) ja siinse tuletorni teenindajad. Kuid neilgi ei lasta omapäi saarel ringi kolada – nende saatjateks on sõjaväelased ja alati peab kaasas olema ka arst. Enne seda tuleb aga teadlastel läbi teha keeruline protseduur, et võimudelt külastamisluba saada. Samas napib teadlasigi, kes riskiksid madudest kubisevat saart vabatahtlikult külastada. Samas on Queimada Grande saarest väga huvitatud turistid, kes soovivad tuhandeid madusid oma silmaga kasvõi ohutust kaugusest vaadelda. Ebaseaduslikult saarele tikkunud inimesi ähvardab aga suur rahatrahv, kui neil veab ja neil õnnestub pärast saare külastamist sealt eluga pääseda.
Inimesed jäid madudele alla
Kuidas on Queimada Grande saar tekkinud? Ühe teooria järgi olevat umbes 11 000 aastat tagasi kerkinud mereveetase tunduval määral ja eraldanud ühe väikse maatüki Brasiilia maismaast. Väikesele eraldunud maa-alale täielikku isolatsiooni jäänud maod, vaatamata suurepärastele klimaatilistele tingimustele, sattusid väga keerulisse olukorda, sest neil hakkas nappima toidupoolist. Arvatakse, et see fakt oligi põhjuseks, miks nende järglased muutusid üha verejanulisemateks ja tapahimulisemateks.
Roomajad olevat saarele legendi kohaselt ilmunud tänu piraatidele, kes tõid need siia oma kulla, aarete ja varanduse kaitsmiseks. Kuid maod hakkasid kiiresti paljunema ja täitsid saare otsast otsani, mistõttu ka piraatide kuld on siiani saarel kusagil peidus. Kuid tegelikult olid maod saarel olemas juba tuhandeid aastaid ja inimesed selles protsessis osalised ei olnud.
19. sajandi lõpus proovisid São Paulo linna ärimehed võtta Queimada Grande saart enda huvides kasutusele. Nende eesmärgiks oli põletada sealne mets maha ja hävitada maod ning rajada saarele banaaniistandus. Kuid saare tegelike omanikena demonstreerisid roomajad üsna kiiresti ärimeestele, kes on siin peremehed. Rannikule saabunud palgatöölisi ründasid koheselt mürkmaod, kusjuures neid sadas okupantidele selga ka „taevast”, s.t puudelt ja põõsastelt. Inimesi ei päästnud isegi kõrged kummisaapad. Maod said nendest sissetungijatest kiiresti jagu.
Mõni aeg hiljem püüdsid saart koloniseerida paremini ettevalmistatud inimesed. Töörõivad olid tehtud eritehnoloogia alusel paksust kummist ja kaitsesid maohammustuste vastu üsna hästi. Kuid tekkis uus probleem, mida ei suudetud ette näha. Nimelt valitseb saarel ülikuum kliima, mistõttu kerkis tööliste ette dilemma: kas ajada riided seljast ja surra maohammustustesse või lämbuda kummikookonis. Tihedas kummiülikonnas ei pidanud inimeste süda suures kuumuses lihtsalt vastu.
Saart püüti isegi maatasa põletada, kuid seda kavatsust takistasid sagedased troopilised paduvihmahood. Pärast ebaõnnestunud koloniseerimiskatseid läks saar Brasiilia riigi valdusesse. Osaliselt madudest vabastatud territooriumile õnnestus 1909. aastal ehitada küll tuletorn, mis on ainsaks ehitiseks saarel, kuid kuna inimeste elamine osutus seal võimatuks, siis majakavahti tänapäeval pole ja majakas töötab automaatrežiimil. Samal ajal on võimalik saare ümbruses tegelda kalapüügi ja sukeldumisega, kuid ka nende tegevuste juures peab olema alati tähelepanelik ja hoolas, sest mõni madu võib leiduda ka saarelähedases merevees, kuigi saarel elutsevad liigid enamasti ei uju.
Allan Espenberg
Jätkub ajakirjas...