lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Atraktiivne jahikoer - baieri verekoer

Baieri verekoer (Bayrischer Gebirgsschweisshund), on pärit Baierimaalt, Saksamaal, tema aretamisega hakati tegelema 18 sajandil. Ta on Saksamaal tänapäevalgi väga populaarne jahikoer.

Tõuga aitab tuttavaks saada Vicky Korju, kes on ka Eesti Jäljekoerte Klubi juht ja omanik.
Vicky Korju kinnitab, et on koertega tegelenud terve oma elu. Juba lapsepõlves olid tal kodus koerad, hobused, lehmad. Kõik pereliikmed olid n-ö. loomainimesed.

Vicky Korju ja tema koerad
Vicky esimene tõukoer oli kaukaasia lambakoer, mis on Vicky lemmiktõug baieri verekoera kõrval. Kaukaasia lambakoerad tulid Vicky ellu siis, kui ta hakkas iseseisvalt elama. Vicky tegeles hobustega ning kaukaaslased olid väga head valvekoerad. 8-9 aastat tagasi suri viimane Vicky kaukaasia lambakoer, seejärel tekkis tal huvi jahikoerte vastu.

Miks just jahikoerad?
Kui jahikoerad Vicky ellu tulid, oli ta paberitega jahimees, kes ka tegeles jahindusega. Vicky mõtles kaks aastat, mis koera ta endale võtab, kuid selge oli see, et koer peab tal olema.
Vickyle oli oluline ka see, et peaks olema koer, kellega saaks midagi üheskoos teha, diivanikoera ta endale ei soovinud. Seetõttu otsustas Vicky hakata Eestis parandama jahieetikat ning panustas järelotsingu peale, mida sel hetkel Eestis ei tehtud, kuid seda oli väga vaja. Ja on ju baieri verekoerad just järelotsingu koerad.
Järelotsing on see, kui jahi käigus või liikluses on uluk viga saanud ja ta läheb vigastatuna metsa tagasi. Ta on haavatud, kuid on elus. Ta võib ka haavatuna elada veel pikalt, ta võib isegi järglasi saada, kuid haavatud loom ei suuda oma järglaste eest hoolitseda, neid kaitsta. Haavatud looma elu on raske, mistõttu oleks eetiline haavatud looma üles otsida.

Miks just baieri verekoer?
Põhjus on lihtne – baieri verekoer on aretatud just järelotsinguks. 2010 toodi Vicky poolt Eestisse kolm baieri verekoera – Vickyle kuuluv Kaiser, Kaiseri vend Cesar, kes läks Saaremaale ja üks teisest pesakonnast emane koer Emma, kes läks Peipsi lähedale. Täna on Vicky kodus kolm baieri verekoera: Kaiser, Bricella, Cirio.
Kaiser on Eestis ka välimiku tšempion, kuid palju auhinud on võidetud ka jahikatsetel ja rahvuvahelistel võistlustel. Kaiser on selline koer nagu üks baieri verekoer peab olema.

Armas koostööpartner
Aastaid tagasi tegi Vicky ka Eesti Jäljekoerte Klubi, ta käis Saksamaal ennast koolitamas ja hakkas Eestis trenni andma. Klubi käib trenni tegemas praegu Kloogal. Vicky klubil on täna umbes 30 liiget, kusjuures trennis käib ligi 20 erinevat jahikoera tõugu.
Tänaseks on Vicky abiga Eestisse jõudnud juba 19 baieri verekoera, 2016 sündis tema enda koertel ka Eestis esimene pesakond – seitse kutsikat, kellest kuus jäid Eestisse, üks viidi Prantsusmaale, kuigi Vicky kennelis sündinute kutsikate vastu tunti huvi ka tõu kodumaal, Saksamaal.
Praegu on Baieri verekoer Eestis juba palju populaarsem kui aastaid tagasi, sest nagu Vicky ütleb: „Baieri verekoer on hea tüüp – jätab sellise ninnu-nännu mulje, kuid on metsas suurepärane koostööpartner.“

Vicky ja jahindus
Vicky perekonnas jahimehi ei ole olnud. Tema on esimene.
Vicky jaoks oli see elus uus etapp. Ta on lapsest saadik elanud metsas, jälginud ulukeid, ta teab, kuidas mingi loom elab, millistes tingimustes loom elab, millised on loomade pesitsuskohad ja harjumused.
See on Vickyt alati huvitanud. Jahindus hakkas talle huvi pakkuma siis, kui ta oli 20-aastane, kui ta kasvatas hobuseid. Vickyl õnnestus käia siin Eestimaal koos hobustega rebasejahil, mis oli hästi põnev. Sealt see jahinduspisik alguse sai.

Baieri verekoera treenimine
Vicky kinnitab, et ka jahikoera treenimiseks on kõige olulisem sõnakuulelikkus. Kui koer kuulab sõna, inimene ja koer saavad üksteisest aru, siis on võimalik õpetada koerale ükspuha mida. Kahjuks on Eestis vähe sõnakuulelikke jahikoeri, kuid selle poole Vicky oma treeningutega püüdlebki, et neid oleks rohkem ja rohkem.
On ju harjutud sellega, et sõnakuulelikkust treenitakse teenistuskoertega, jahikoertega seda nii palju ei tehta. Vicky soovib, et eesti jahimees koolitaks ka oma koera, sest see on sedavõrd oluline. Õnneks lähevad asjad paremuse poole, sest väga palju jahimehi tuleb koertega trenni, kuna nad näevad ja saavad aru, et tulemused on väga head.
Oluline peale sõnakuulelikkuse on ka see, et koer peab aru saama, mida me temalt ootame, mida temalt saada tahame. Kui koolitada koer ajajaks, siis ta peab ka ajama, kui otsijaks, siis ta peab ka otsima.
Baieri verekoer on koolitatud otsingukoeraks, sest koer on hea haistmisega ja väga tugeva lõhnatajuga. Paljudes riikides (nt. USAs) kasutatakse seda tõugu ka narkokoerana. Sellel tõul on väga tugev haistmismeel ja ta suudab eristada väga palju erinevaid lõhnu.

Kas baieri verekoera treenimine on lihtne?
Vicky kinnitab, et on. Baieri verekoer on oma omanikku kiindunud, tahab teha temaga koostööd, ta tahab olla omanikuga koos, omaniku külje vastas. Baieri verekoer tunnetab ja tajub inimest.
Seetõttu on baieri verekoer kergesti treenitav, ta ootab käsku, õpib kiirelt ja paari korraga on asjad selged. Vicky kinnitab, et baieri verekoera võib õpetada isegi nugist puu otsast leidma või linde lennul jälgima.

Töö metsas?
Baieri verekoer võtab metsas vigastatud uluki jälje ja ja hakkab liikuma jälge mööda. Ta võib olla rihma otsas, kuid võib liikuda ka rihmata. Kui ta leiab uluki, ja see on elus, siis annab koer sellest märku, kas haukumise või muu tegevusega. Vigastatud looma lähedale (nina alla) ta ei lähe. Kui uluk on elus, siis teevad Vicky kolm koera häält, kuid uluk on surnud, siis nad häält ei tee.
Vicky kasutab metsas oma koertega suhtlemiseks/kutsumiseks vilet, kui nad vile peale tulevad Vicky juurde, siis ta kohe ka koeri premeerib.

Lontkõrvadega, keskmist kasvu jahikoer
Baieri verekoer on aretatud hannoveri verekoerast ja tirooli jäljekoerast. Hannoveri verekoer on baieri verekoeraga sarnane, kuid ta on oluliselt suurem, umbes labradori suurune. Tirooli jäljekoera enam eriti kusagil polegi, kuid tema oli pisike, karvane koer, kes sobis töötamiseks mäestikutes. Siinkohal mainin, et Eestis on ka kaks hannoveri verekoera.
Baieri verekoer on kerge kehaehitusega, keskmise suurusega, veidi oma kõrgusest pikem koer. Isaste turjakõrgus on 47-52 cm, emastel 44-48 cm, kaal on 20-25 kilogrammi.
Baieri verekoera pea on tugev ja väljavenitatud. Kolju on suhteliselt lai ja veidi kumerdunud. See väljendub kergelt kühmus ja kaardunud ninasillas. Huuled peavad katma täielikult kogu suud.
Nina on must või tumepruun. Koon peab olema pikk ja terav. Silmad on helepruunist tumepruunini välja. Mida heledam on silm, seda tugevam on temperament.
Kõrvad on asetatud kõrgele ning on keskmise pikkusega. Nad on lähtekohast laiemad ning otsad ümarad, rippudes tugevalt vastu pead. Koera kõrvaotsad võiksid ulatuda ninaotsani – Saksamaal on omamoodi linnalegend – kui baieri verekoer nuusutab maast lõhna, siis kõrvad juhivad lõhna hästi ninna.
Tema keha on sabast veidi pikem ning tagaosast kõrgem. Kael on keskmise pikkusega, tugev ning kerge kaelavoldiga. Ülajoon turjast tagakehani veidi ülespoole kaldus.
Rindkere hästi arenenud, pikk, mõõdukalt lai ning kergelt ülestõmmatult hästi langetatud. Tal on pikk, üsna sirge ja tugev selg.
Karvkate on lühike ja tihe, veidi paksem ja karedam kehal, jalgadel ja sabal. Karv on läikiv ja karm liibudes tihedalt vastu keha. Karvkatte värv varieerub hirve punasest, helepruuni, punakashalli, puhta sügava punase, liivakarva, punakas-pruuni ja ka triipudega värvide vahel. Neil on tume mask, nägu peaks olema peaaegu must. Mida suurem on koera heleda keha ja tumeda pea kontrast, seda tugevama temperamendi ja olemusega koer on. Baieri verekoera rinnal võib olla veidi valget (see on pärit tirooli jäljekoerast), keha võib olla triibuline, kollane, selja peal võib joosta must triip kuni sabaotsani välja.
Karvahooldust baieri verekoeral peaaegu ei olegi, kuid karva ajavad nad ikka. Tavapärane harjamine spetsiaalse ­kindaga lahendab probleemi. Ta ei vaja isegi regulaarset pesemist, vaid siis, kui see on hädavajalik.
Liikumine
See oleneb sellest, kuidas koera on harjutatud. Vicky koerad saavad liikuda vabalt metsas iga päev tund kuni kaks tundi. Normaalne oleks baieri verekoerale ka pool tundi kuni tund. Kui Vickyl on kiiremad ajad, siis käib ta koertega väljas kolm korda päevas, korraga 30 minutit, ka sellest piisab. Ja ei maksa unustada, et ka baieri verekoer, nagu ka kõik teised koerad, vajavd ka piisavalt ajutrenni.
On teada ju sedagi, et paljud jahikoerad elavad korterites, mis on samuti hea, kui nad saavad igapäevaselt palju liikuda ja tõuomast tegevust. Koeraga peab lihtsalt tegelema.
Koeraomanik peaks olema aktiivne inimene, sest baieri verekoerale on vaja anda palju tegevust ja tööd ajule.

Tugeva tervisega koer
Baieri verekoer on terve tõug, kuna teda ei ole väga palju aretatud. Keskmine eluiga on 13-15 aastat.
Võib esineda puusadüsplaasiat, mistõttu peab seda ka kontrollima, kui omanik tahaks tegeleda aretusega.

Marko Tiidelepp Fotod: 4x Meeli Tulik

0 kommentaari Lisa kommentaar