lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriisisuturundusuudised

Artur Talvik peab suvel lehmi

Kui Artur Talvikul poliitilisi kohustusi vähemaks jäi, leiab ta rohkem aega oma pere ja lemmikloomade jaoks. Viimastest on mõni kohe õige suur...

Millised loomad olid teie lapsepõlvekodus ning kui noorelt teile loomad meeldima hakkasid?
Minu lapsepõlvekodus loomi polnud. Olen oma lapsepõlve suved küll maal veetnud, aga perekond oli linnakad, st et mul polnud isegi maavanaema.

Kas teil on ka mõni lemmikloom?
Lemmikloomi pole. Meil oli üks armas koer nimega Nora ja see lugu temaga oli hämmastav. Minu praegune abikaasa ja mina kolisime kokku. Tema ja ta laste saksa lambakoer jäi eelmisesse elukohta, kus tal oli suur aed tegutsemiseks.
Ühel päeval koer põgenes sellest Nõmme aiast. Lapsed nutsid ja üldiselt oli kõigi arvamus, et ju ta auto alla jäi ja surma sai. Siis möödus aga kolm aastat ja ühel päeval helistati mu abikaasale, et tema telefoninumber on ühe hulkuva hundikoera kaelarihmal. Naine teatas esmalt, et meil pole koera, aga siis meenus talle Nora. Läksime vaatama. Oligi Nora. Ta tundis meid ära ja meist said suured sõbrad kuni tema surmani. Nora oli kellegi juures elanud ja siis viimases otsas sealt ilmselt lahkunud. Elutarkus selle koera silmades oli põhjatu.

Tegelete nüüd lehmadega, kuidas teie tee lehmadega kokku viis?
Karjatamisperioodil on meil maal 7-8 lehma. Need on šarolee tõugu valged lihaveised. Mõnusad tegelased, kes veedavad aega meie maja ümbritsevatel maadel. Talvel on nad suure karja juures ja suvel tulevad jälle oma spaasse. Nad kuuluvad mu heale tuttavale, kes laenab neid suveperioodiks meile. See on väga huvitav kogemus. Nad on peamiselt rannaniidu “niitmise” eesmärgil meie juures, aga neist on saanud ka minu laste lapsepõlve oluline osa.

Olete poliitik ja tegelete lehmadega. Kuidas teile tundub riigi poliitika lehmade suhtes, kas lehmad viskaksid poliitikuid sarvedega või tõmbaksid keelega rõõmust üle näo?
Minu lehmadel ei ole sarvi. Spetsiaalselt sai sellised valitud. Aga lehma peaga olen matse saanud küll. See pole nalja asi. Ilmselt siis mingi poliitika neile ei meeldinud, aga me leppisime ära.

Kas teie kandis maal on samuti n-ö piimapuki ajastu möödas?
Viimane lüpsilehm lahkus meilt 90ndate alguses ja sellest ajast saati ei olnud suurte koduloomade lõhnagi meie külas, kuni mina hakkasin nendega umbes 6 aastat tagasi müttama.

Kas need veised piima ka annavad või kasvatatakse neid lihaveisteks?
Nad annavad piima oma vasikatele, st jah, tegu on lihaveistega

Ehk on Riigikogu poliitikute hulgas veel teisigi, kes loomi peavad?
No mina tänase seisuga enam Riigikogu liige pole, aga eelmises koosseisus oli seal nii kitsekasvatajaid kui ka veisepidajaid. Loomad suudavad hästi tasakaalustada inimest ja aitavad elust sügavamalt aru saada. Seetõttu peaks iga poliitik oma elu jooksul lähemalt loomadega kokku puutuma. Kui oled korra poegimise juures olnud, siis saad aru, kui abitu on tegelikult inimene ja kui elujõuline veis. Põnev ja mõtlemapanev. Üks väike detail veel. Karjamaalt tulev õrn sõnnikulõhn teeb maal oleku päris maaeluks.

Hillar Kohv

0 kommentaari Lisa kommentaar