lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Anna andeks ja võta heaks!

Mis saab eakatest taluloomadest, kes läbi elu on kujunenud nii ­lemmikuteks, et põllumajandusteemad ei tundu enam kohased?

„Meie takso väää? Mää!“
Kümneaastane lammas seisis, viiene sõbratar sõna otseses mõttes käevangus, kopliväravas ja vahtis uudishimulikult teele.
Teele...
Ta oli selles talus kuus aastat elanud ning emand oli enne kümneaastase ute, vankumatu karjajuhi ärasaatmist karmid eetilised kaalutlused läbinud. Ja otsuse teinud.
Ühena kolmikutest sündinud ja vastsündinuna koomasse langenud, üles lutitatud ja emanda elu esimeseks lambaks tulnud arukas ja daamilik utt sai ajapikendust. Neil aastail oli vana lammas igal aastal kaksikud – kahel korral ka kolmikud ilmale toonud ja asjalikult üles kasvatanud. Nende aastate jooksul oli juhtunud sõna otseses mõttes kõike – üks tall jäi lootekotti, üks puberteedi ikka sirgunud jäärapoiss sai lehmalt kabelimatsu ning ühe korra poegisid lammas ja emand koos. Esimesena saabuv tall oli risti. Saadi hakkama. Mõlemast poisist said teiste karjade sugujäärad. Nagu enamusest selle talu talledest. Lihaks mindi harva. Enamasti trilla-tralla uude karja nii tüdrukud kui poisid.
Kuna vana lammas oli olnud lutitall ning keskmisest kõvasti intelligentsem ja sensitiivsem ka, oli temast kujunenud emanda sõbratar. Nad mõtisklesid koos. Utt läks emanda esimese silituse peale lovesse. Ning loves lammas oli päeva keskel võetavate meeliskluste suurepärane kaaslane. Aeg peatus. Ja emand armastas seda looma.
Austas. Imetles. Oli tänulik. Ja siis läks jamaks. Vana lammas läks tigedaks. Puksis sõna otseses mõttes kõiki. Teisi uttesid – eriti tiineid. Jäära. Kes eraldas aruka noorhärrana vana kurja karjast, et too tiinetele ega talledele viga ei teeks.
Vanadaam puksis emanda enese lapsi. Nii et need ei saanud enam ei laudast mune võtta ega läbi lambakopli minna. Osav ja täpne pea kanni ja käpuli. Naljakas? Üldse mitte. Emand pidi valima ja otsustama.
Normaalne lambakasvataja oleks sellisel puhul vanurile nuga näidanud, sest sel tigestumisel on ka veterinaar-meditsiiniline sündroominimetus ning hulgi ja päris lamburid üle seitsme aasta ühtki isendit karjas ei pea. Ent see utt oli eriline – ja nüüd tiine ka veel.

Vana loom vajab liikumist
Nii andiski emand aastatepikkusele sulnile sõbratarile ajapikendust. Saatis ta metsatallu, kus paarikümnepealine kari elab pererahvast pisut eemal, nii et sõjakas pealagi ei ohusta kedagi. Pani sõbrale kaasa ka teise lamba. Ahtra. Sigimatu. Imelise valge pika siidise villaga nelja-aastase, kes oli mitme jäära seltskonnast vankumatu neitsina väljunud.
Aga lammastega on sedasi, et nemad söövad-sigivad-söövad-sigivad – kui sigimise faas jääb vahele, rasvuvad. Emandal oli kogemus ühe aasta vahelejätmise eksisammuga – kui ühel kevadel olid pea kõik uted kolmikud toonud, jättis naine nad aastaks puhkama. Ja kaotas ühe uttedest südame rasvumise tõttu. Viga. Õppimiseks. Teine kogemus tuli udarapõletikuga – utt küll poegis, ent kahed talled tuli emandal lutipudeliga lammasteks poputada ning utt, kes ei saanud rasva piimaks töödelda, oli lahkudes ikkagi nõnda rasvas, et... jätame kirjeldamata.
Metsatalus, kuhu emand vanadaami ja ahtra nüüd „potitamise“ asemel saatis, olid avarad koplid ja ohtrasti liikumisruumi. Liiatigi olid sealse talu naised väsimatud käsitöömeistrid, nii et ahtra võrratust villast tõotas veel aastaid rikkalikku rõõmu tulla. Iluasi. Sõna otseses mõttes.
Teeleasumine aga tõi emandale tõelise kergenduse. Kumbki teise-võimaluse-saanutest ei tundnud tol hommikul kaera vastu huvi. Nad teadsid. Ootasid autot. Naeratasid. Ja sõitsid oma teed.
Kaelast ära? Et keegi teine suretagu, kui emand pole piisavalt talunaine, et ilusate ja eriliste isenditega õigel ajal lõpparve teha? Ei, see polnud põgenemine-loobumine – oli teine võimalus.

Eakad hobud ja dexterid
Õiglus oli ka majas. Emand ise oli paarile eakale hobusele õhtust õnne võimaldanud. Kaks aastates sportlast olid tema juurde loojangu poole looklema tulnud. Üks hiiglaslik kimmelruun elas pärast sportlaseelu termineerumist kaks aastat emanda jaheda ja väärika teekaaslasena – kuni lümfisepsis tolle härrasmehe ühe ööpäevaga teisele poole viis.
Emand sai teada, et on üsna suuteline hiiglasliku keha hingetuks jäämisega toime tulema. Matmine või rahvaseas lühidalt „väikemaarja“ - korjusepõletuskeskus – pole ainsad variandid. Teised variandid on väga naturalistlikud, töömahukad. Ja kuivõrd suurele osale õrnahingelistest eluhellikutest on Di Caprio „Mees, kes jäi ellu“ raskesti vaadatav, ei hakka ka suurte kehade õhtuse töötlemise retseptidega vapustusi põhjustama...
Veerandsajandi vanune vanadaam veetis pärast mitmekihilist sportlasekarjääri emanda tallis neljandat aastat. Oli vorstiksviimise lävelt ära tooduna sassis närvikavaga hall olevus, kellest nüüd oli saanud iseloomukas, aga vaoshoitud sillerdavmust vanadaam – sünnitas emandale oma viimse varsagi – ning oli ülisobilik metsaretkede teekaaslane.
Veel enam – ka miniveise, lihatüübilise ent siiski päris piimaka dexter-vissi lasi emand oma tütrel valida päris kõrgeealise. Esiteks sellepärast, et tosin aastat vana viss oli leebe, lastesõbralik ja nudipäine. Teiseks seetõttu, et ta oli kasvataja esimene. Ja kasvataja oli tollele lehmale tõotanud, et teda ei viida iialgi lihakombinaati. Emand võttis kohustuse viss õhtusse pidada nii, nagu metsatalu rahvas pidas õhtusse tema tigedaksläinud utemoori ja ahtra iluasja. Õiglane ring.

Kati Saara Vatmann

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar