lemmikute loodloomaarstloomaarsti nõuannepersoonilugupildigaleriiuudised

Ajad muutuvad, loomad jäävad

Ajakirjanik Sirje Pärismaa on olnud loomadega seotud kogu elu. Praegu jagab ta kodu kassi ja koeraga.

Sirje Pärismaaga vesteldes ja tema lapsepõlveloomadele kaasa elades jooksevad silme eest läbi pildikesed...
... Noor kena tüdrukuke istus lüpsi ajal lauda uksepakul. Nosis salaja lehmale mõeldud vormileivast tükikesi. Sellesema uksepaku peal luges vanaemale ette ajalehte; avastades ühel päeval, et loetu polegi fantaasia.
Sügaval Nõukogude ajal, kui kõik lehmad, kitsed, talled ja sead, isegi tibupojad kuulusid Stalinile ning tema järglastele, leidus ometi neid ärksaid perekondi, kus oli oma majapidamine. Nii ka selle tütarlapse elus, kelle jaoks on loomad lapsest saati olnud elu loomulikuks osaks. Ta on neid pidanud alati pereliikmeteks. Kohe kuidagi teisiti ei oska. Ei taha ka!
Käis suviti vanaemaga heinamaal. Palav oli. Parmud hammustasid valusasti. Plikatirts ootas vaid kaasavõetud lõunasööki. Kes teab, kes mäletab... Hm, ehk oli seal kamapäts või eelmisel õhtul ahjust tulnud leivapäts. Või hoopis hapupiim ja silgupütt. Siiski oli alati memmel kaasas hapendatud piim, kuhu lõigatud leivatükid; vahel omaküpsetatud karaskit, võileivad praelihaga. Oi, neid maitseid!
Meenuvad veel hetked, mil heinapõllu äärel, kus einet sai võetud, olid vikatid püsti löödud või kaarutamise ajal rehad seatud just nõnda, et vanakuri ise ei tuleks vihma ja rajuga nii noori kui vanu sarjama. Küll on hea ja mõnus nüüd tagantjärele mõtelda, mis oli seal, kus olid lapsepõlvemaad. Kui seal värskelt niidetud heina lõhna sai ninasõõrmetesse tõmmata ning möödunud suvele mõtelda.
Möödunud suvel olid selleks ajaks heinad tehtud. Lakapealsele loobitud, lehma ette heidetud ning aias, peale heinategu, mis tol aastal vihma tõttu nõnda hiljaks oli jäänud, sai juurvilja korjatud, et seale neid kapsarauaga tükkideks raiuda. Oh, see oli üks häda ja viletsus. Mitte just alati, aga mõnikord siiski. Vahel pistis notsu plehku. Küll siis oli tüdrukul jooksmist ja sagimist, et siga peenarde vahelt kinni püüda, kuid rõõm oli seda suurem, kui emisel põrsad tulid. Küll olid ilusad ja ­roosad, keda paitada ja silitada, hellalt nimesid nimetada.

Armsate silmadega vasikas
Notsud olid armsad, aga miks üks meie talu lehm Triinu peaks otsima seltsi, sellest ei saanud noor plika tuhkagi aru! Aga, kui vasikas laudas oli, saabus silmadesse sära, suule naeratus, sest nii armsaid silmi, kui ühel vasikal pole ühelgi loomal. Küllap seda arvasid ka tolle Ida-Virumaal asuva Kohtla-Nõmme piimakunded, kellega tütarlapsel meeldis kangesti juttu puhuda, kuniks vanaema piima mannergutesse mõõtis.
Nii need päevad läksid. Tööd tuli teha. Vaeva tuli näha. Aga küll see oma leib ja soe piim olid hääd! Ja kui laudalakapealt leidis kanamune, millest maitsvad pannkoogid kohe päris omaeenda aiast saadud moosiga said. No küll oli hea! Lihtsalt aru tüdruk ei saanud, miks kana ei võiks muneda oma koha peal, kui pesa paigal, laudas, mõnus, puhas, kenake? Miks vaja minna seiklema lakapealsele, kus iseendal peale värsket heinategu oli suviti nõnda mõnus tududa?
Loomade eest hoolitsemisel anti igaühele vanuse- ja jõukohaseid ülesandeid. Kui oli vaja pannkoogi jaoks otsida puuduvaid mune, siis olid selleks omad sellid. Kui oli tarvis pika hanguga heina kõrgele lakapealsele vinnata, siis anti see tollele, kes seda suutis. Igaühele oma, nii nagu jaksu ja rammu. Nii nagu mõistust ja suuvärki.
Egas vanadki siis polnud nii, kuis noortele sageli näis, et aina rammu täis. Ei, ei! Siiani on meeles, kuidas vanaema nuttis, kui viimast lehma lihakombinaadi autole aeti. Sellel vanal ajal, mis polegi ju nii kauge minevik, peeti loomi ikka oma ja lähedaste toidulaua ning sissetuleku pärast, ent ometi oli iga looma või linnuga suur side. Iga loomakese haigus, surm, kannatus tegi kõiki kurvaks. Iga siga, Stalini lehm, lammas, kits, kukk, kana, part või keegi muu oligi tol ajal ju lemmikloom.

Iga taluloom on lemmik
Siit põimub minu jaoks läbi loomade, inimeste, ajastute lugu. Olles ise veel viimaste Stalini lehmade talupidamise ohver, meenub iga meie pisikese majapidamise loomake justkui lemmikuna. Polnud tähtis - oli kass või koer, siga või lammas - nad kõik olid lemmikud lemmikute seas.
Täpselt nii nagu oma lühikestes vastustes minu ohtratele küsimustele vastab Sirje Pärismaa – Tartu Ülikooli lõpetanud hinnatud ajakirjanik, kes töötanud nii Tartu Kunstigümnaasiumis, kui kümme aastat Maalehes, tehes samaaegselt kaastöid ETV saatele "Maahommik" ja Vikerraadio maaelusaatele, jätkates tänuväärset tööd täna Õpetajate Lehes.
Ta meenutab oma lapsepõlve seoses lemmikloomadega, siirdudes mõtteliselt kaasaega: "Kasse oli enamasti kaks. Mu käed olid tihti kriimulised, sest kippusin mängima ka siis, kui nemad ei tahtnud. Koera polnud meil kunagi. Ju seepärast kasvas ka minust pigem kassiinimene.
Mul on alati väga valus lugeda lugusid loomade kallal toimepandud jõhkrustest või vaadata lehtedest kodu ootavate loomade fotosid. Heal meelel võtaks nad kõik endale koju.
Loomad on meie väiksemad velled, keda võiks kõik inimesed hoida ja armastada. Nad on suhtluspartnerid, mängukaaslased, stressi leevendajad, meelelahutajad."
Mida oskan selle peale kosta? Lähen tagasi oma loo algusesse. Või meie paljude lugude algusesse, hakates urgitsema, uurima-puurima.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar