Kuna praegu on suvi, reisitakse palju ning loomaarstidel on puhkuste aeg, oleks hea teada, kuidas oma lemmikut tervisemurede puhul esmalt ise aidata.
Sooja suve ühtedeks probleemideks on kindlasti nahapõletikud ja kuumarabandused, mis on suhteliselt kiire kuluga. Nahapõletik ehk nii rahva kui ka loomaarstide seas hot-spot esineb sagedamini paksu aluskarvaga koertel. Alguse saab see mõnest sügelevast kohast nahal, mis võib olla nii sääsehammustus kui ka suurem haav. Soodustavaks teguriks on ka koera ujutamine, pesemine ja soojad ilmad, mil bakterite kasv kiirem. Sügelevat kohta hakkab koer ise lakkuma või kratsima, aluskarva märjaks jäämise korral võib nahk ka ise hauduma minna. Haigestunud nahk on algul punetav, siis leemendav ja see levib edasi kui kulutuli. Mida varem hot-spoti märgatakse, seda lihtsam on seda ravida. Ära hoida hot-spoti on raske, aga nakkav see pole.Mõnel määral on haigestumisriski võimalik vähendada, kammides õigeaegselt koeralt ära aluskarva. Hoolitseda tuleks ka selle eest, et koeral ei tekiks karvatoppe, mida ta närima võib hakata. Ja tasub ka igapäevaselt ning eriti pärast ujumist koera rohkem silitada, et märgata karvade sees märgi kohti. Tabandunud alale tuleks võimaldada õhu ligipääs, pügades sealt karvad nii naha lähedalt kui võimalik ning umbes 1 cm laiuses nii, et karvutuks jääks ka 1 cm tervet nahka. Seejärel tupsutada kange lilla lahusega ja kuivatada. Hea õnne korral saab nii haigusele piiri panna. Suure tõenäosusega aga peab pöörduma loomaarsti poole. Mida soojem on ilm, seda kiirem on haiguse kulg. Põletikuline nahk on spetsiifilise lõhnaga ning meelitab ligi ka kärbseid, kes sinna munele lähevad ning asjade edasine kulg meenutab õudusunenägu.
Kuumarabandused
Väga soojade ilmadega on palju ka kuumarabandusi. Loom muutub loiuks, võib esineda oksendamist ja kõhulahtisust. Kindlaks märgiks on veel kehatemperatuuri tõus üle 39,5 kraadi (mõõdetakse pärasoolest) ning silma sidekesta ning suu limaskestade tumepunane värvus. Esimese asjana tuleks loom viia võimalikult jahedasse ja õhurikkasse kohta ning pakkuda juua külma vett. Jahutamiseks sobivad ka kiles jääkuubikud või külma veega täidetud plastikpudelid või kilekotid, mis tuleks panna loomale vastu kõhtu ja jalgade vahele, kus on kõige vähem karvu ja külm kõige paremini koerani pääseb.Jahutada ei tohiks ka liiga kiiresti. Kindlasti tuleks konsulteerida ka loomaarstiga, kuna tegemist võib olla organismi vedelikupuuduse ning tõsisemate hädadega nagu hingamis,- südame- ja kesknärvisüsteemi kahjustusega. Looma transportimisel hoida teda külili. Kuumarabanduse ärahoidmiseks tuleks loomale võimaldada palava ilmaga vilus olemise võimalust, värsket külma vett ja võimalikult vähe füüsilist koormust.Väiksematele puuris elavatele loomadele võiks panna puuri külma vee pudeli.Putukahammustused ja väikesed haavadJa nagu suvele omane, võib lemmikloom ootamatult saada ka mõne mesilase- või ussihammustuse. Sellest peaks olema lihtne aru saada paistetuse ja ebamugavuse järgi. Väga harva esineb ka anafülaktilist šokki ehk üliägedat allergilist reaktsiooni, mis on eluohtlik. Paistetanud kohale võib asetada jaheda kompressi. Ohtlikumad hammustuskohad on pea-, keele- ja kõripiirkond, kus paistetus võib sulgeda hingamisteed. Sel puhul tuleks kiiresti abi otsida loomaarstilt. Alahinnata ei tohiks paistetust ka teistes kehapiirkondades, kuna palava ilmaga võib hammustuskoht minna mädanema ja peale selle tekitab paistetus loomale valu ja ebamugavustunnet.Lisaks putukahammustustele on ohtlikud ka igasugused muud haavad. Ühed salakavalamad neist on teise looma hammustushaavad. Sel puhul võib haav ise olla väike ning karvade sees märkamatuks jääda. Kuid teise looma süljega haava sattunud bakteritele meeldib vägagi kokkutõmbunud nahakihtide all tegutseda.Suurem võib olla kahjustunud piirkond veel siis, kui nahk on nahaalustest kudedest lahti rebitud ning põletikul edasi minekuks priipääse. Sageli märkavad loomaomanikud seda siis, kui hammustusest on möödunud päevi või isegi nädal ja loom loiuks muutub või lonkama hakkab. Tüüpilisim on see Nipernaadi-loomuga kassidele, kes tihti kodust ära on.Suured haavadKiireimat abi vajavad aga kõiksugused lõikehaavad, kust jookseb ohtralt verd ning on suurema veresoone vigastuse kahtlus. Arteriaalne verejooks on helepunane ja pulseeriv, sel puhul pannakse žgutt haavast ülespoole käppa, venoosne verejooks on tumedam, sel puhul pannakse haavale mõõduka survega side. Haavu tasuks enne puhastada vesiniku või lilla lahusega. Esimene neist võib olla haavale valus, kuid puhastab paremini. Kui verejooks on väga suur võib haavale raputada maisitärklist või kaaliumpermanganaadi pulbrit. Viimane neist on söövitava toimega ja seda tuleb kasutada ettevaatlikult. Žgutti võib kasutada lühiajaliselt ning kindlasti jälgida, et käpp altpoolt sidet paiste ei läheks. Abi võib olla ka jääkuubikutest või millestki muust külmast esemest (ahendab veresooni), mis asetada haava piirkonnale.Tasub teada, et selliseid ootamatuid lõikehaavu tekitavad pahatihti kevadel lume alt välja sulavad konservikarbid ja klaasikillud, kuhu koer suure hooga joostes peale astub.
Sagedasemad kõhuhädad
Kõhuhädadest kimbutavad loomi tihti kõhulahtisus ja oksendamine. Eriti meeldib ju koertele ninapidi maad mööda nuuskida ja mida laagerdunum asi leitakse, seda suurem delikatess see on. Kergematel juhtudel võib abi olla piimhappebakterite segust, mis on käsimüügis. Oksendamise puhul kehtib lihtne reegel – mida vähem ja tihedamini süüa-juua antakse, seda tõenäosemalt ei tekita see uut oksendamist. Ei tasu ka üle muretseda kui loom paar päeva paastub, sest see ongi organismi kaitsereaktsioon ning nii saab soolestik puhkust. Kui koer aga siiski loid on, kui tal tõuseb palavik või väljaheites või okses on verd, tasuks loomaarstile aeg kinni panna. Peale selle esineb oksendamist ka paljude teiste organite haigestumiste ning võõrkehade allaneelamise puhul. Ohtlik on ka ägeda haigestumise puhul tekkiv vedelikupuudus. Kui koerad-kassid aga vahel harva oksendavad, on see loomulik, sest nad lihtsalt puhastavad ennast.Kiire ja eluohtliku kuluga haigus on maokeerd, mis esineb sagedamini suure ja sügava rinnakorviga koertel. Tunnusteks on koera loidus, hingeldamine, vahel rahutus, püüd oksendada ning suurenev kõht, mis koputamisel kumiseb, kuna on gaase täis. Maokeeru kahtluse korral on iga minut kallis, mida kauem on see kestnud, seda halvemad on ellujäämislootused. Aidata saab ainult arst.Maokeeru ärahoidmiseks võiks ühe asjana vältida füüsilist koormust täiskõhuga. Kui juhtub, et koer või kass on söönud rotimürki või alla neelanud väikse palli vmt saab esimese tunni jooksul oksendamist esile kutsuda supilusikatäie soola või sooda suhu viskamisega. Samas pakkuda juua puhast vett. Oksendamist ei tohi esile kutsuda teravate ja söövitavate asjade allaneelamisel, mille puhul võib oksendamine asja hullemaks teha. Mürki absorbeerivad ka söetabletid, mida tuleks anda 1 tbl looma 1kg kohta.
Autoõnnetused
Autoõnnetuste puhul – kui loom on lamama jäänud – peaks transport loomakliinikusse toimuma kõval alusel, et looma võimalikult vähe liigutada.Tõstmisel tasuks olla ettevaatlik, kuna valu ja šoki tõttu võib loom hammustada. Et loomal kergem hingata oleks, võiks ta olla külili. Jahedamal ajal pannakse loomale peale tekk vms.Autoteelt vigastatud looma leides peaks hoolitsema, et teised autod talle otsa ei sõidaks ning võtta ühendust kohaliku omavalitsusega, kes kutsub kohale loomaarsti või varjupaigaauto. Vigastatud metslooma leides tuleks helistada keskkonnaametile 1313. Tallinna linnas tegeleb vigastatud lindudega ka päästeteenistus 112
Ennetada on lihtsam
Soovitav on aga õnnetuste ja pahanduste vältimiseks raha investeerida korralikku aeda ja koeri-kasse mitte vabapidamisel hoida, sest loomaarsti juures võivad arved suureks kujuneda. Mitte kasutada omapäi inimestele mõeldud rohtusid, millest palju pahandusi on olnud näiteks kassidele aspiriini andmisega. Ootamatutes olukordades enne loomaarsti juurde tormamist alati ette helistada, sest on õnneasi, kas arstil teie jaoks kohe aega on. Ning samal ajal võiks teie looma aidata mõni teine arst. Sellega säästate oma aega ja närve ning ohtlikes olukordades loom elu.
Ja nii nagu teil on olemas oma perearsti telefoninumber, tasub teada ka loomaarsti telefoninumbrit ning tervisemure puhul ikka helistada ja nõu küsida, vajadusel seejärel ka abi otsima sõita.
Kadri Põlm
Comments are closed, but trackbacks and pingbacks are open.